Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Võistlused / Küpsisemaania - TULEMUSED!!

Kangelane. (10)

25.03.2009 15:22, x349 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

"Vanaisa räägi mulle nüüd see lugu mis sa lubasid rääkida minu 12 sünnipäeva puhul!" ütles Michael. "No eks ma pean sulle ikka selle kord rääkima, no lugu on siis selline ......"

"Meil on vaja kinni nabida kõik küpsised, ja me peame suruma maha küpsiste aarmee!" Ütles minu kapten, kõikidele kollidele, kes olid teeninud sõjaväeüksuses, sealhulgas olin ka mina, mina olin tegelikult meedik aga ma tundsin end ka samuti uhke sõjaväelasena! "Küpsised hävitavad meie koopa suuri piimavarusid, nad tuleb peatada!" lausus kapten. Meie kõik sõjaväelased asusime teele, ning ka mina ehk vapper meedik! Sõjaväes ei kutsutud mind nimepidi ehk Tom vaid mind kutsuti Meedikuks, alguses ma olin tõesti pahane selle nime peale, aga nüüd on see nimi mulle suureks harjumuseks saanud ja isegi meeldib mulle!
Me pidime rändama universiumi lõppu sest seal asus suur Mochreawi mäestik mille keskel oli suur loss, kus nimelt elas suur küpsiste kuningas Kypz. Ma peaksin ka mainima, et iga sõjaväelane sai ka kaasa 8 piimapudelit, meid oli kokku üldse koos minuga 10, ning meiega oli ka kaasas meie baasi suurim lemmik lendpiison Mike. Mike oli eriti minu suur lemmik, teda on päris tihti ravida vaja tema vigase tiiva pärast, Mike on meie nö päästjapiison, ta aitab meid alati sõjaretkedel, ta on isegi korra mindki ära päästnud kohutavalt suure ussi eest, jahh ma mäletan seda hetke väga hästi, ning olen talle siiamaani igavesti tänulik!
Meil oli missiooni täitmiseks antud vaid 7 päeva, sest ülejäänud elani.kud kes meie külla jäid, neile kulub vaid seitsme päeva piimavaru.
Me olime jõudmas juba mingisesse imelikku külla kus oli hästi palju hütte, äkkiliselt kargasid hüttidest välja vihased elani.kud, näost värvitud maalingutega, kes tahtsid meid hakata torkima oma teravate odadega, õnneks aga oskas meie kapten rääkida indiaani keelt, ning nad maha rahustada ja meile öömaja võtta, ma taipasin et nad olid indiaanlastest põlisasukad. "Nii sõdurid puhkame, meil on vaja jõudu säästa, homme peame jälle teele asuma!" Ütles minu kapten, mina jäin aga oma sõbra lendpiisoni Mike kõrval magama, sest peamiselt ma ei suhtlenud eriti baasis kellegiga, kõige rohkem ma sain läbi Mike´ga.
"KARPUHHH!" Selline hääl just kostus öösel keset indiaaniküla, me kiirustasime kiiresti välja, ning võtsime oma kommirelvad, ja vaatepilt oli hirmuäratav, küpsised, olid teel jälle meie piimavarusid varastama, aga meie suutsime nad ennem oma kommipüstolitega üle valada, ning mad ei saanudki, minna meie küla viimaseid piimavarusi varastama! "Tublid olite mehed, ma arvan et asume juba parem pragu teele, saame kiiremini kohale!" Ütles kapten rõõmsalt. Ma läksin hütti ja ajasin lendpiisoni Mike üles "ärkka üles Mike!" laususin ma Mikele. "Öö on ju alles las ma magan!" ütles Mike pahuralt vastu mulle, "Me hakkame liikuma Mike!" ütlesin ma, peale seda Mike suvatses end püsti ajada, nind me võtsime oma asjad ja hakkasime teele asuma, ning meie kapten tänas indiaanlasi, öömaja eest.
Jõudis kätte hommik me olime maha käinud juba 8 km, meid ootas veel eest kõrb, paljud enam ei jaksanud minna, ning meie seast läks 3 sõjaväelast tagasi, see oli tõesti tõeliselt raske teekond, imegi et ainult 3 sõjaväelast tagasi läks, seega oli teel ainult 7 inimest ja samuti lendpiison Mike. Me läbisime kõrbe, meil ei olnud muud süüa kui ainult piim, mul läks pudel piima kõrbes ära, samuti ma andsin veel ühe pudeli Mikele, seega oli minu kaheksast piimapudelist veel kuus alles, ma pidin hoolikalt neid varuma, et mitte janusse jääda! Päike loojus, me jõudsime suurele murumaastikule äkiliselt kõrbest, me otsustasime sinna laagriplatsi üles panna, Mina olin nii räsitud, et ma ei viitsinudki hakata telki üles panema, ma võtsin magamiskoti välja ja jäin lõkke kõrvale magama, mille Mike oli meile teinud.
Oli hommik kell oli umbes kaheksa, oli algamas kolmas päev, me pidime asuma jälle teele, ma avastasin ennast ülesttõustes Mike kõrvalt telgist ning läksin õue, nägin et öösel oli sadanud vihma, õnn, et Mike mind telki raatsis tassida, ma ajasin Mike üles ning laususin" Mike tõuse on vaja liikuma hakata!" "Juba jälle?!" ütles nördinult Mike. "Ikka, ja ma tänan sind, et sa mind telki tõid vihma käest ära!" ütlesin ma. "Ikka milleks siis sõbrad on?!" Ütles Mike naeratades. Ma aitasin Mikel telki kokku panna ning, me asusime teele, meid ootasid kolmandal päeval ees suured Columbuse mäed. Me ei hakanud ronimagi vaid Mike viis meid kolmekaupa ära, sest rohkemat ta ei jõudnud, Mike pidi viima teisele poole mägesid meid, see oli väga väsitav, ning selleks läks aega 6 tundi kolme inimese viimiseks, ülejäänud kes jäid teist korda ootama, seadsid üles lõkke, esimestena läksime mina, kapten ja üks sõdur.
Pärast pikka lendu, millel ma sain kõrgelt maad avastada olime me lõpuks maal, mul oli väga imelik käia, sihuke tunne nagu lendaks siiamaani., äkiliselt võttis keegi raadiosaatja teel kapteniga ühendust millest kostis "Kapten me mõtlesime ümber me ei tule teiega!" Need olid ülejäänud 4 kes jäid teisele poole mägesi, ning Mike pidi nemad samuti ära tooma, kapten üritas meestega rääkida kuid levi polnud, olime nüüd kolmekesi teel, samuti ka Mike, me jõudsime ühte koopasse, mis asus mäeahelikkude vahel, tuli tugev vihmasadu ning me varjusime sinna, mina kapten ja üks mees, ning samuti Mike. Ma võtsin jälle 2 piimapudelit välja ühe mulle ja ühe Mikele, mul oli järel kuuest piimapudelist neli, kaptenil oli viis, ning teisel mehel ainult kaks. Me rääkisime vahepeal jutte ning siis jäime magama.
Oli neljanda päeva hommik me ärkasime Mikega, kell oli umbes üks, me mõtlesime et jäime nüüd maha, aga ei kapten peesitas õues päikese käes, kuigi eelmine õhtu sadas vihma, oli siiski ilus ilm´. Ma ruttasin kapteni juurde ja küsisin " Miks em teele pole asunud?!" "Täna te puhkatte lähme teele umbes kell kaheksa!" ütles kapten. Mul läksid uudisest silmad suureks ning ma tõttasin Mikele seda ütlema. Me mõlemad kasutasime Mikega seda võimalust ringiuitamiseks mägede läheduses, me korjasime marju, ning viisime ka kaptenile, meil oli neid väga palju et isegi pistsime need kotti, juhuks kui isu tuleb, peale marjade korjamist asusime jälle teele, eemalt oli nähelikku, suurt pruunikat kogu mis meie poole liikus, taipasime et need on pahad küpsised, kes olid jällegi teel meie piimavarude poole ehk meie külla. Me pidime neile kuidagi neljakesi vastu astuma, me pidasime veidi plaani, sisi ütles kapten " Ega meil pole siin midagi arutada peame lihtsalt vastu hakkama!" küpsisesalk oli kohal, me võitlesime kõigest jõust, aga ei, see ei aidanud, küpsisesalga juht küsis meie käest "Öelge oma viimased sõnad!" Mina laususin selle peale "Ma tahaksin võtta viimase piimalonksu!" See oli küll veidi imelik aga ma olin võitlusest janust lõhkemas, ma jõin piimatilga ära, ning märkasin ka marju ma pistsin need suhu ning äkkiselt oli meie ümber küpsisepuru, mitte pahad küpsised. "Mis juhtus?" küsisin ma hirmunult? "Su marjad..., näita mulle neid!" ütles kapten, ta kiirustas minu juurde ja krahmasmarjad ning vaatas neid. "Need marjad päästsid meie elu!" lausus ta äkkiliselt. "kukuidas nii...?" küsis Mike. "Ma ei tea, ju sisi kui ma hakaksin marju sööma nad kadusid ära, nad jälestavad vist neid!" ütlesin ma. Kapten vaatas ringi ja lausus "Meil kadus viimane sõduripoiss ka ära, nüüd oleme ainult meie siin kolmekesi!" "Aga meil tuleb marju säästa, korjame õige veel neid!" Ütles Mike. "Õige mõte, korjame neid, ning lähme meie laagripaika jälle tagasi siis, asume homme hommikul teele!" lausus kapten. "Okei, ma näitan kus me Mikega korjasime!" Me hakkasime jälle tagasi minema, ning me Mikega näitasime kaptenile marjade asukohta, ja hakaksimekorjama, ma saime väga suure portsu kohhu ning jagasime omavahel need ära, sest need päästsid ennem meid. Peale jagamist me läksime jälle magama, ma haarasin hoolikalt marjakoti enda lähedusse, juhul kui küpsised tulevad.
Oli viienda päeva hommik, me tõusime ning asusime teele, meid ootasid mäeorgude vahel, suured jõed, mida oli vaja ületada, me lugesime kaardi pealt koggu, vaja oli ületada 5 suur jõge, mille ületamiseks läheb terve päevja samuti + puhkepausid, sest Mike pidi meid hakkama lennutama üle jõgede, kuna ühe jõe läbimiseks kulub 4 tundi ja viimase jõe läbimiseks lausa 6 tundi, see võttis meil terve päeva ära, ja samuti väsitas see Miket. Me asusime ölendama, tegime iga jõe pealt puhkepausi kus ma pakkusin Mikele pool oma piimapudelit ära juua, ja ise jõin ka pool, mul oli järgi 3 piimapudelit siis, kaptenil oli 4 pudelit, ta lubas Mikele anda peale lendamist ühe terve pudeli tasuks, Mike nõustus sellega, Jälle asusime teele oli ees veel 4 suurt jõge, viimane oli veel eriti pikk teekond, siiski saime me kõik läbitud tänu Mikele! Seadsime laagriplatsi üles ühe suure tamme alla, ja tegime lõkke üles, kapten andis räsitud Mikele 1 terve piimapudeli, ning mina ka, sest ma mõtlesin et ta on selle ära teeninud, mul oli veel järgi 2 piimapudelit. Mike juba magas lõkke ääres, me otsustasime ka kapteniga magama jääda pärast pikka päeva.
Oli algamas kuuenda päeva hommik me magasime kuni kella üheni sest Mikel oli vaja ennast koguda, eelmise päeva pikkadest lendudest, teele asudest me avastasime et kaptenil oli kadunud terve marjakott, me ei saanud Mikega omi omasi anda talle, sest siis ei olnud piisavalt tal amrju, polnud midagi teha kui kapten pidi jääma laagrisse, ma andsin veel kaptenile 1 oma piimapudelitest nüüd oli mul oli järgi 1 piimapudel, kapten soovis meile edu, ning andis kaardi öeldes "sa oled enamat kui meedik, Tom!"
Me pidime jõudma Mikega sama päeva õhtul Mochreawi mäestikke juurde, meil oli ees pikk ja väsitav teekond, vahepeal me isegi puhkasime, kuid siiski läksime edasi ning me nägime juba lossi ja selle ümber olevat tohutud valverühma, mis koosnest kõige tugevamatest küpsistest, me arvutasime Mikega oma marjad kokku, ning 1 kõige tugevama küpsise purustamiseks läheb meil vaja kahte marja, meil pidi sellest jätkuma. Ma hüppasin Mikele selga ning me lendasime salga kohal, kõik küpsised hakkasid pannitsema et mei kätte saada, ma vistasin amrju õhust kuni lõpuks olid kõik purustatud, ja loss valveta, aga lossi uks oli niivõrd väike et kahjuks Mike sisse ei saanud tulla, ta andis 10 marja veel mulle, need olid need mis ta atskustest leidis, ma rändasin mööda lossi, otsides kurja Kypz´ist, ma möödusin ühest imelikust õhusõidukist mis mulle uudishimu pakkus, aga mul jäi sellest väheseks sest ilmus suur küpsisepealik, kes oli väga suur, ma ei osanud midagi teha sest ma olin ju kõigest meedik! Kuid suiis meenusid mulle kapteni sõnad ...sa oled enamat kui Meedik..., ning ma astusin sellele suurele küpsisele vastu kes ütles mulle " Hahh sina väike kollike eisaa minust iial jagu kui just.." "Me ei ole avastanud marjad?" Küsisin ma hirmutavalt suure Kypz ´i käest. Ning ta vajus maha paludes "ära tapa ming, ma paluun, ma annan sulle kõik siis!" Ma tundsin ennast tõeliselt uhkena, sest ma olen ju siiski Meedik. "Sa pead rahule jätma meie küla, teeme selleks allkirjalise lepingu!" ütlesin ma süngelt. "aa..aga, Okei, peasi et sa mind ei purustaks!" ütles ta kiiresti ning hirmunult, ma võtsin välja paaberi ning sulepea, ja kirjutasin " Kypz ei tohi tungida meie külla, ning ei tohi enam varastada teiste piimavarusi, selle kinnitamiseks ta kirjutab oma allkirja siia......!" Allkirja kirjutamise kohale ma tegin terve rida punktikesi. " Aga äkki jõuame teistmoodi kokkuleppele?" püüdis lepingut ära muuta Kypz, "Eiii!, Krijuta alla!" Kypz kirjutas alla, ma krahmasin paberi ta käest ning panin selle kotti, kindlasse kohta, ning Kypz, vaatas jahmunult kurja näoga mulle järele. "Ma võtan ka selle õhusõiduki!" laususin ma Kypzile. "Võta mida tahad aga kao mu lossist minema!" hüüdis Kypz kurjalt. Ma võtsin õhusõiduki ning lendasin välja, kus Mike uksetagust valvas. "Kas kõik on korras?" küsis Mike. "Kõige parimas korras!" Vastasin ma naeratades. "Mis vigurvänt sul veel on?" küsis Mike. "Ahh ma võtsin selle, siis sa ei pea meid kapteniga enam kandma, ja jõuame kiiremini kohale!" vastasin ma, "Ma käisin vahepeal, nende salakeldris ka ära, ning võtsin kõik meie piimavarud, millest peaks jätkuma, kuni meil uusi varusi juurde tekib!" ütles Mike, sellepeale vastasin ma "Tubli oled, See väike piimaportsjon ei tohiuks meie teekonda aeglustada!" Me asusime ruttu teele, võtsime ka kapteni peale, kes küsis minu käest " Said asjad korda?" "Jahh!" Vastasin ma uhkelt, "Ma ütlesin et sa oled enamat kui meedik!" Ütles kapten naeratades. Me lendasime ka samuti öösel et jõuda seitsmenda päeva hommikuks kohale, sest külal olid piimavarud lõppemas.
Me jõudsime seitsmenda päeva hommikuks külla, kus juba need sõdurid kes olid poole retke pealt tagasi läinud ootasid meit ja terve külarahvas samuti, kui me maandusime, jagas lendpiison Mike kõigile piimapudelit kätte, meid tänati ja õnnistatti palju, samuti mina ja Mike olime nüüd küla kangelased, ma olin selle üle väga uhke.
Me läksime Mikega Medpunkti, ma pidim Mike tiiba ravima, sest pärast 7-mepäevast lendamist peab see veel kõvasti puhkama, Kypzise ja minu vahelise lepingu jätsin ma enda ja Mike teada.
Peale Kypzise aarmee hävitamist ja lepingu tegemist ei varastatud enam meie piimavarusi kunagi!


"Äge lugu vanaisa! Sooviksin et minuga juhtuks kunagi sama asi!" Ütles Michael Tomile (vanaisale). "Eksa ikka, mul on siiamaani leping alles, tahad näha?" küsisin ma. "Ikka!" vastas Michael. Kui michael lepingut nägi ütles vanaisa "Kuna ma olen juba nii vana, siis ma annaksin selle lepingu sinu kätte hoiule, sa ei tohi seda mitte kellegile rääkida, ega näidata! Kuni tuleb sinu aeg ära andmisele kätte, sellest teab ka samuti Mike, kas sa lubad?!" Küsisin ma teravalt. "Ikka luban vanaisa!"

Autori kommentaar »

Viitsige lugeda ikka xd.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Jericho

Kinkimine

 X 5
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

batuuditibid

Ägetalt pikk
 

maolenvaim


Sellega on päris kõvasti vaeva nähtud
 

-emo-plix-


lihtsalt võrratu
 

Jericho

Tänan teid mõlemaid : )
 

maolenvaim

palun palun
 

maolenvaim


Ma annan veel ma ei suuda.
 

maolenvaim


Ma anna veel ühe
 

maolenvaim

Tindiplekke sa ei saa
 

maolenvaim

üli hea lugu
 

Caffeee


On väga harva kui kellegile pastaka kingin : o no aga see lugu siin, on lihtsalt väga pikk ja sa oled sellega vaeva näinud, ole lahke !! Sulle 1 pastakas .
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima