Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Noortejutud

Rebane hakkab nägijaks #6 (6 PTK) (0)

14.03.2020 18:49, x49 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

*
IGAKORD KUI MA TEDA NÄEN, MA LÄHEN NÄRVI

"Ashley, 2.punkt ütleb, et sa pead sotsialiseeruma rohkem, see tähendab, et sa pead harjuma inimestega rääkima ja seda tehes jääma julgeks ja iseendaks." ütles Zachary, kui ta vaatas veidralt inimesi, kes kõndisid kiiresti meist mööda. Me seisime sõnatult kõrvuti kaubamaja peaukse ees. Mul oli peas mõte, et ma põgenen ära, sest ma hakkasin kartma.
"Miks selline koht ja miks selline punkt üldse? No kuule, matemaatika ülesanded pole isegi nii rasked kui see siin! No Zachary..?"
"Ise sa tahad populaarseks saada," ütles ta ning tegi mulle silma ning kõndis minu ette ning ta lisas "ja pealegi, see on alles 2.punkt, action hakkab alles pihta."
Ma ohkasin sügavalt ning järgnesin talle. Zachary on olnud alati enesekindel, isegi siis, kui ta veel mu naaber oli ja kui me mängisime vihmaga. Ta teadis alati, mida ta teeb. Ta eelis oli ka see, et ta on ja oli koolis armastatud inimene. Kõik plikad on tema peale janused, kõik, peale minu. Ma ei usu, et mu sõbrannad, Angelina ja Madeline teda tahavad, neil on omal kutid olemas vist. Ma olen täiesti tavaline inimene, mind ei salli keegi, ma pole ju populaarne. Isegi mitte too samune Ms. Willison, polegi mõtet teda mainida...
Jõudsime parasjagu kusagile ja kuidagi 2.korrusele, kus oli palju rahvast. Sinna jõudnuna Zachary jäi toolide juurde seisma ning toetas end vastu piiret, mis seal toolide juures oli. Ta neelatas ja vaatas samal ajal alla. Tundus, nagu ta ootas kedagi...
"Sinu ülesandeks on täna siin end proovile panna, proovi siis sotsialiseeruda, eks?" lausus Zachary, kes pööras end õiget pidi tagasi ja vaatas mind uurivalt.
"Hästi, kellega ma rääkima peaksin?"
"Näe, seal, seal on inimesed...sa võiksid rääkida näiteks tolle kuuma kutiga, kes seal üksi istub, too ruudulise pluusiga seal." ütles ta ning näitas oma sõrmega ühe noormehe suunas.
"Kindel, ta on ju võõras." protestisin.
"Võõrastega ongi kõige parem suhelda." kehitas ta õlgu ning näris oma huuli.
"Olgu, ma proovin, aga kui ta politsei kutsub, siis pole mina süüdi." irvitasin.
"Selg sirgu, pea püsti ja löö silm särama ja mine!" lausus Zachary leebelt. "Sa võid jutu ise välja mõelda, millest rääkima hakkad."
"Sa oled tüütu." vastasin ainult ning läksin kindlal sammul tolle noormehe suunas. Zachary ise istus tooli peale maha ning viipas mulle, et ma julgesti edasi läheks ja et ma paanitsema ei hakkaks poole tee peal.
"Tere, te olete ilus." alustasin oma lauset. See kõlas kohmakalt ja ahistavalt.
Võõras kutt pööras end minu suunas. Ta tõstis oma näe ettevaatlikult minu suunas ja ma ehmusin korralikult! BROOKS!
"BROOKS, see oled sina?? M-mida sa siin teed?" suutsin ainult öelda.
"Aaah, Ashley, see oled sina, milline kokkusattumus! Nägin sind koolis koos Zacharyiga, on ta siin koos sinuga? Kas te siis käite, jah?" uuris ta ning silmitses mind kahtlustavalt.
"Mida sa räägid! Ta pole mu poiss-sõber! Teda pole si-"
"Milline kokkusattumus, Brooks!" ütles äkki Zachary, kes mu selja taha oli vaikselt ilmunud ning ta patsutas Brooksi õlga. Ma poleks arvanud, et ta minu ja Brooksi juurde julgeks ilmuda peale seda ähvardust, mida ta koolis tegi. Tundus, et Brooks on ta vihavaenlane, kuid ometi ma ei ole aru saanud, miks.
"Zachary, palun, lõpeta." ütlesin, kui nägin, et ta nägu muutus vihaseks. Ta oli valmis kedagi lööma, ja see oleks kohekindlasti olnud Brooks!
"Ashley, teil ikka mingi teema jah?" küsis Brooks, kes ei andnud järgi. Zachary pööritas silmi ja krabas ta pluusi kraest kinni.
"Tea, Brooks, et Ashley'l pole sinuga mingit tegemist, jäta ta rahule. Sa oled mängur, sa ei tea, mida ta koolis tunneb ja kogeb. Sa ei oska olla kaastundlik, sa käiks igaühega. Mängur selline!" ütles raevunud Zachary, kes sikutas teda tugevasti kraest ning lasi siis selle tugeva surve alt lahti ning Brooks lendas vastu pinki, mis tema selja taga oli. Oh, jumal tänatud, et pink seal oli, ta oleks muidu haiget saanud!
"ZACHARY, JÄTA OMETI! See oli sinu idee, et ma rääkima tuleks, ise sa käskisid siia üldse tulla!" karjusin vahele. Ma kartsin, et keegi kutsub politsei, sest neil oleks kindlasti plaanis olnud üksteisele üks-null teha. Kui poisid kaklevad, ega siit midagi head loota ei oleks nagunii. Oli vaja kirietsi tegutsema hakata.
"ASHLEY!" käratas Zachary nii, et ma võpatasin hirmust. "Miks sa kohe ära ei tulnud, kui said aru, et see Brooks on!? Ja see kõik...see kõik...kõik see jama oli sinu idee, sinu kinnisidee!" karjus Zachary kurjalt vastu. Ta sinised silmad muutusid kaugeks ja külmaks. Ta oli vihane, mitte ainult Brooksi, vaid ka minu peale. Nüüd kannatasin mina ka.
Brooks vaatas meid hämmingus pilgul. Ta helepruunid silmad olid lõbusad ja energiliselt. Ta vahtis Zacharyt kurjalt, kui too minu kõrvale seisma tuli, nagu ta kaitsnuks oma kallist vara.
"Brooks, mine minema, muidu sa pärast kahetsed, et meiega kokku said siin. Mine heaga minema, kohe või muidu-"
"Või muidu mida? Mida sa ikka teed? Sa tead mind ja mina sind! Asi on selge! narris Brooks, kes näis endaga rahul olevat.
"Julged ülbitseda ka veel?" uuris Zachary, kes ei suutnud end kuidagi valitseda. Ma haarasin ta käsivarrest kinni ning pigistasin seda, võttes kokku kogu oma jõu. Mu silmad hakkasid niiskeks muutuma.
"Zachary, lähme palun ära!" palusin teda härdalt.
"Ta ise alustas ülbitsemist, et "mida ma ikka teha saan"". vastas Zachary ükskõikselt,
"Minge ära jah, muidu mõni viskab mu siit alla ka!" irvitas Brooks, kes oli meid jälginud pinksalt. Korraga Zachary lõi teda jalaga ning Brooks kukkus maha ja ta näole ilmus veider naeratus, justnagu ta oleks seda lööki üksisilmi oodanud.
"Las ta olla, tal pole viga midagi." ütles Zachary ning me kõndisime minema. Vaatasin korraks oma selja taha, Brooks oigas maas, kuid ta ei nutnud, vaid irvitas edasi. Tundus, nagu tal poleks valus olnud.
"Zachary, mis teie vahel toimub?" uurisin mõne aja pärast, kui me olime Brook'sist väga kaugel eemal.
"Ta on lollakas. Sa ei tunne teda nii hästi. Palun hoia temast eemale, eks?"
"Ma ei saa ikka aru, mis teie vahel on? See peab midagi väga tõsist ikka olema..:" ei suutnud ma järgi jäta pärimist.
"Palun ära päri enam Brooksi kohta midagi."
"Mis sul siin varjata on? Palun räägi mulle sellest!" julgustasin teda.
"Ei."
"Palun?"
"Ei, ei....see on liiga valus teema, et sulle sellest rääkida. Keskendume sinu punktidele, täna pead sa ometi kellegagi siin rääkima, aga see ei tohi olla see lollakas BROOKS!"
"Kui sa nii räägid, sa ajad mul hirmu nahka."
"Mida? Ära karda! Ma vaatan ise sulle kellegi, kellega rääkida siin saad."
"Olgu, rahune maha ainult." ütlesin ning me läksime edasi, et otsida kedagi, kes oleks usaldusväärne.

Pärast kui ma sain räägitud võhivõõraga, mis osutus veidral moel imelihtsaks, läksime tagasi koju. Zachary sõitis ise. Ta vaikis pea kogu kodutee, kuid ootamatult ta hakkas rääkima. Ma oli nii väga oma mõtetes, unistamas, kuidas ma popiks saaksin, kui ta äkki lausus mu nime, siis ma võpatasin päris korralikult.
"Ashley, jälle sa oled mõtetes! Sul läks väga hästi tolle inimese rääkimisega. Said hakkama, homme tegeleme selle 3.punktiga siis." pakkus ta ning vaatas hetkeks minu suunas ja naeratas armsasti.
"Aitäh, arvasin küll, et ma ei saa hakkama, aga aitäh sulle, ma olin palju enesekindlam." naeratasin talle vastu.
"Mhm." vastas ta, ja pööras oma tähelepaneliku pilgu uuesti peateele.
Vaatasin kõrvalistuja aknast murelikult välja. Mind painas miski, mis ajas mul hirmu peale. Ma tahtsin teada, mis on Zacahry'il Brooks'iga pistmist, miks selline sõnelus. EI, ma ei saa seda teada.... Äkki Zachary on võlgu talle? Äkki on asi kriminaalne? Mul hakkas pea valutama, sest ajus keerles mustmiljon halba mõtet ringi. Ja kui ma tahtsin küsida Zachary'ilt, siis ta kohe pahandaks, et mul pole vaja teada...huvitav, mis see siis selline on, et ma ei tohi teada?
"A-Ashley, me oleme kohe kohal." ütles Zachary, kui nägi, et ma olin taas oma mõtetes.
"Ah, tänud." suutsin ainult vastu piiksuda, kui ma autost väljusin. Zachary krimpsutas nina ja ohkas sügavasti, enne kui ta autoga minema läks.
Lonkisin koju väsinuna. Ma ei teadnud midagi, ja ei saaks teada ka. Korraga tuli mulle mõte, et äkki mu sõbrannad teavad midagi!

MA EI TEA MIDAGI, AGA ASI EI TUNDU ÕIGE.

Kui ma tuppa jõudsin, tuli ema mulle vastu. Ta oli eriti vara täna kodus, kell polnud veel 6. Emal oli muie näos, seega võisin oletada, et tal on hea tuju ning ta räägib midagi head.
"Õhtust, rõõm näha, et sul ka vahel hea tuju. Sa lausa särad." ütlesin ning suudlesin teda põsele.
"Jah. Mul läks hästi, kuidas sinul?" naeratas ta.
"Mul läks ka....emm...hästi." laususin kahtlevalt.
Ema vaatas mind veidikene uurivalt, kuid ta viis kohe teemast kõrvale.
"Tule õhtust sööma, söök on valmis." pakkus ta lahkelt.
"Mul on palju õppida, ma söön hiljem." valetasin.
"Kindel?" usutles ema edasi.
"Mhm. Ausalt."
"Olgu, kui sa ei tule tunniaja pärast sööma, siis ma toon sulle söögi tuppa, eks?" lausus ema ning suundus reipal sammul elutuppa. Noogutasin ainult selle peale.
Läksin kiiruga oma tuppa ning läksin Faecbooki, et teha videokõne mõlema sõbrannaga. Hea oli, et nad aktiivsed olid ja kohe mu kutsele vastasid.
"Hei BFF's. Mul on teile küsimus! Kas te teate, mis vimm Zachary'il Brooks'i vastu on? Täna Zachary ja Brooks kaklesid, ma ei tea millepärast."
"Zachary kakles Brooks'iga? Vau. Kaks kuuma poissi. Hmm...ma isegi ei tea, aga arvan, et Zachary on Brooks'ile võlgu?!" vastas Madeline, kes tundus üllatunud olevat.
"No mina ei arva midagi, eks mingu suhtekolmnurk ole. Ta sulle siis ei öelnud?" küsis Angelina.
"Küsisin küll, aga ta ei rääkinud mulle, ütles ainult, et see pole minu probleem."
"Huvitav...ta siis varjab midagi tõsist." olid mõlemad ühel meelel.
"Jaa, aga äkki lähevad nad uuesti koolis tülli?" arvasin kartvalt.
"Me peaksime asja välja uurima siis. Ehk tõesti on Zachary tõmmatud mingi räpase äri sisse." lausus Angelina mõistlikult.
"Sama. Hakkame uurima jaa" kriiskas Madeline vahele.
"Räpane äri?" imestasin.
"No jaa, nagu näiteks mingi suhteteema jne?" vastas Angelina eneseteadlikult.
"See Brooks äkki...Ashley, äkki sa meeldid Brooks'ile?" lisas Madeline ootamatult.
EI SAA OLLA! Brooks ei ole minu maitse. "Ei taha uskuda. Ma olen ju ebapopulaarne..." vaidlesin vastu.
"See ei loe. Ta on hea flirtija." vastas Angelina, nagu ta teaks väga hästi, milline Brooks tegelikult on.
"Tõsi." nõustus ka Madeline.
"Aga miks siis Zachary vihane oli?" küsisin edasi.
"Ei tea." vastasid mõlemad, kehitades õlgu.
Ohkasin ning lõpetasin videokõne. Ma vajusin oma voodisse pikali ning hakkasin sõbrannade jutu peale sügavalt järele mõtlema, ehk tõesti on see nii. Aga mis siis saab?
----

Autori kommentaar »

Jätkub...

Lugu jätkub siin: "Rebane hakkab nägijaks #7 (7 PTK)" »


Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


lovekata

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima