Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Noortejutud

Rebane hakkab nägijaks #4 (4 PTK) (0)

13.07.2019 20:16, x72 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

*
MA EI SAA ARU, MIDA SA MÕTLED. SEDA ON KEERULINE MÕISTA.

Indianapolis, mõelda vaid, milline linn see ka on! Kesklinn, ohh see on nii eriline paik, et kui sa sinna lähed või satud, noh siis sa ilmsed armud sellesse kindlapeale. Tõsi, ma ise ei ela küll Indianapolise kesklinnas, pigem linna ääres, aga siiski on see paik mulle südamelähedane. Mu vanemad on ju põlised Ameeriklased ja on elanud aastaid Ameerikas, mis pole sugugi ime. Ma mäletan, et kunagi isa naeris, et ta tahab pigem Norra elama minna, sest seal pidi vähe rahulikum elu olema, kui suures riigis nagu seda Ameerika on. Lisaks on seal ka teada tuntud Norra Fjordid, mis pidid välismaalastele tohutult meeldima. Igatahes see, kuidas isa Norrat kui edasijõudnut riiki iseloomustas, siis ausõna, see oli tõsiselt veenev! VÄGA! Me emaga naersime ta välja, sest me esiteks ei tea Norrast suurt midagi ning is mõtles liialt palju säärastele asjadele, mis pole üldsegi loogilised. (meie mõistes muidugi) Ma ei tea, aga isaga sai ikkagi päris palju nalja ja need veedetud ajad koos ka olid alati rõõmupisaraid täis. Igatsen teda väga, mis siis, et olen abiturient. Ema - njahm..ta on üks kõva pähkel, mis ei murdu õrnade puudutuste pärast ka mitte. Kui ema niiöelda murdub, siis ta ikka murdub ka. Kui ta kurjaks saab, siis ta saab kurjaks parajalt. Olen väiksena küll karistada saanud, aga ma ei mäletaks, et ma oleks nii väga karistada saanud. Minimaalne, jusiis oli "pailaps". mis muud. Pigem olen see veidrik olnud koolis kogu aeg. Nüüd eriti. Abituriendina.
Ma ei salli koolikiusamist. Ma ei salli vaimset vägivalda. Ma ei salli neid, kes ei ole normaalsed koolis.. Kõik need inimesed pole inimesed vaid mõttetud persoonid, kes ei taha kunagi elus häid tulemusi saavutada. Nende elu on ettemääratud jõle lihtsana, mis pole aus üldse. Vanemad ei hooli sellistest lastest, neil pole aega, neil pole tuju...vanematel on ainult töö ja töö. Samas ma ei mõista seda, miks on inimesed nii ebahoolivad, et lapsi ei osata õigesti kasvatada?
Mina, Ashley, oi ja oi, kui palju kiusu olen pidanud kannatama mingite tobedate tibide pärast. See pole normaalne, kui keskkoolis tehakse õpilastele vahet, et "ah see on äge ja ilus" ja "see on liiga poisilik ning ta pole nii nummi ka". Null punkti. Ma tean, et olen rööpast väljas, ma ei saa nii pea oma rongi õigetele rööbastele. Kui üldse kunagi. AGA. Mis mõtet on siis kiusta tüdrukut, kes tahab veidi olla teistsugune? Kas on see siis keelatud? Ma pole tahtnud kunagi olla mingi räme tibi, kes meigib ennast, käib kõrgetekontsadega, kannab nappe riietusi ning on muudmoodi ligitõmbav nagu mu koolis on inimesed. Ei. See pole mina. See pole Ashley.
Ashley on see, kes ta on. See, kuidas ma riides käin, see pole kellegi teise probleem, igalühel on oma stiil. Ja mis siis, et ma olen eriline. Mul on vähemalt sõbrannad, kes hoolivad minust. Nad ise on jah koolis ilusad ja tibid ka veel, aga ega me siis ei eira üksteist. Me olema põhikoolist peale normaalsed sõbrad olnud, nagu öeldakse "omad joped." Omad joped oleme tõesõna. Ma ei pane ikka pahaks seda, et nad meigivad ennast ja suruvad seda mullegi vahel peale. Aga sellest hoolimata, mulle viimane aeg ei meeldi see, et nad on populaarsemad kui mina. Seepärast ma tahangi samasuguseks saada nagu nemad on. Sama popiks. Tahan oma seisust just viimane aasta parandada.
"Ashley." küsis Zachary, kui olime jõudnud autoga Indinapolise kesklinna.
"Jah?"
"Kas, khmm..kas sa oled valmis saama kuulsaks koolis, suudad seda vastu võtta?" uuris Zachary, kes parasjagu oli silmitsenud mind tükkaega.
"Mis küsimus see veel peaks olema? Muidugi olen valmis selleks, miks muidu siis sinu poole pöördusin!" vastasin ausalt.
"Õigus jah." ütles Zachary. "Pööra siit nüüd paremale, me lähme sinna kaubamajja."
"Okei, boss." naersin sõnakuulelikult.
Parkisin auto kaubamaja parkimismajja. Panin auto signalisatsiooni peale ning ma läksin Zachary järgi. Zachary'l oli kiirem samm, mistõttu pidin ikka tublisti iseenda sammu kiirendama, et tal üldse kannus püsida. Ta on pikk ning kooli kõige kuumem poiss...ja minusugune teeb temaga mingi kahtlase "bisnessi". Samas on see lubatud ikka, sest tema aitab mul kuulsaks saada, ja mina aitan teda matemaatikas. Mis siis siin saab ebaloogilist olla? Teene + teene võrdub geniaalne koostöö. Zachary võib ülbe olla, aga ta sisimas on ikka hea inimene, tean ju, sest ta oli mu naaber ja nii me ka aega veetsime koos.
"Hei, tule siia." hõikas Zachary, kui nägi, et ma kooserdasin mitusada meetrit eemal ringi. Vaatasin korraks tema poole ning tema vastas samaga. Tundsin kuidas ta pilk oli läbilõikav. Tundisin ning mõtlesin, et kuidas ta pilk võiks mu hinge läbi näha. Seda ta vist nägi ka, sest peale vahtimist muutus ta nägu koheselt murelikuks.
"Oled närvis?" uuris ta.
"Veidi. Kuule, noh ma ei tea ju, mis sul geniaalses ajus genereeritud on valmis." vastasin talle, ise sügasin kahtlaselt oma kukalt. Ma polnud selles üldsegi kindel.
"Hästi, rahune maha. Tegin eraldi kava, et mida sa peaks tegema, et kuulsaks saada." ütles ta ning ulatas mulle paberi, kus oli väga palju kirjutatud.
"Oot, miks enamus punktid peame siin täitma?" küsisin, kui oli lehe kiirelt ülevaadanud.
"Sest siin on seda parem teostada. Tahad siis koolis neid punkte täita? Ehh, minuarust veel hullem idee." irvitas ta ning andis laksu mu õlale. See laks pidi tähendama ilmselt tema mõistes "sõbralaksu", mis minu mõistes tähendas hoopis midagi muud.
"Okei. Mida boss ütleb, seda peab täitma." vastasin ning müksasin teda tagasi vastu tema puusa.
Zachary vaatas korra mind üllatunud ilmel uuesti, kuid ei lasunud midagi. Ma ei tea, mis tal mõtteis oli, aga kindlasti mitte midagi kahtlast ja ebaloomulikku. Zachary mõtleb koolis küll kahtlasi asju, aga ehk ta siis ei mõelnud. Tavaliselt ta mõtted rändavad minema just matemaatika tunnis, seega ka tema probleemid selles aines.
Kõndisime ühe riidepoe juurde, mis oli meist teisel pool. Zachary jäi seisma minu kõrvale ning hakkas seletama.
"Punkt 1 ütleb, et sa pead muutma oma imidžit. See tähendab, et sa pead oma riietust muutma." ütles Zachary, kes libistas kiirelt oma sõrme üle 1.punkti lehel.
"Tahad öelda, et ma pean loobuma oma pusast ning Doc.Martens'itest?" vastasin üllatunud toonil. Tundsin ise, et mu hääl tõusis natuke kurjema peale. Need riided olid mulle liialt kallid, ma ei suutnud neist loobuda, sest nad olid väga mugavad. Jumal teab, mida ta käsib mul selga ajada.
"Kas sa tahad popiks saada või ei?" küsis ta ning lähenes mulle. Tema juuksed puudutasid minu omasid.
"Ehh..jah, jah ma tahan, aga..." punastasin ning ei öelnud rohkem midagi. Korraga kadus mu rääkimise oskus sootuks minema.
"Ei ole mingeid agasid, lähme sinna poodi siis sisse, muidu pole väga kasu, kui lihtsalt vahime mingeid mannekeene akende peal, eksole?" tegi ta hea ettepaneku.
"Mhm." vastasin ainult ning järgnesin talle. Tema lähenemine ajas mul ihukarvad taas püsti. Juba sellepeale mõtlemine ajas mu oksele.
Pikk ning hea välimusega Zachary ees, mina järel, nii me läksime ühte riidepoodi. Riidepood oli suur, igatahes ukse juurest ei näinud lõppu sugugi mitte. Poes olid nii ilusad ja värvilised riided, mida mina ei oleks kandnud eales ka mitte. Tundus olevat mingi uute kollektsioonide väljapanek ka. Samas riided kutsusid end vaatama lähemalt. Jäin uurima ühte ilusat jakki, mis tundus olevat just mu maitse, kui äkki minu juurde ilmus klenditeenindaja, imelik naeratav nägu peas.
"Ahh, kuidas ma saan teid, noorpaari, aidata?"
"Noorpaari?" imestasin ning tõmbasin oma käe jaki küljest silmapilkselt eemale. Samal ajal Zachary ilmus kusagilt minu kõrvale tagasi. Ma ei saanudki aru, kust ta välja ilmus, enne teda ei olnud minu kõrval.
"Ei preili, te saite täiesti valesti aru. Me pole noorpaar, oleme lihtsalt..hmm...me oleme lihtsalt..."
"...Koolikaaslased." lõpetasin ise Zachary lause, ning müksasin teda oma küünarnukiga, andes märku, et ta mängiks minuga kaasa. Klenditeenindaja vaatas küll meid imelikult, justkui sai ta aru, et me mängime täiesti lolli ning me olemegi tegelikult ehtne paar.
"Jah, just, koolikaaslased, ei midagi muud." ütles ta ning kortsutas kulmu minu suunas ning hõõrus oma käevart, mis sai paar sekundit enne tunda minu tugevat müksu. Zachary jõllitas mind oma kahtalselt kurja näoga. Vahtis sellise näoga mulle otsa, nagu ta ei teadnud, mida ma korraldasin.
"Ohh, vabandust, ma liialdasin. Minu viga, vabandust." vabandas klenditeenindaja, kes näppis oma pluusi varrukat. Ilmslet oli tal häbi, et mis ta oli öelnud.
"Juhtub ikka." ütles Zachary, kes naeratas minu suunas nagu andes märku, et ma ka nüüd midagi ütleks.
"Kõik teeme vigu, asi andestatud." andsin klenditeenindajale head nõu.
"Aitäh motiveerimise eest aga, kas ma siis saan teid aidata või vaatate ise ringi?" uuris asja lohutatud noor naine edasi.
"Ei me saame ise ka hakkama, aga aitäh abi eest." vastas Zachary. Ta luges mu mõtteid, sest tahtsin sama öelda.
"Lähme Ashley." ütles noormees ning tiris mind endaga kaasa mingite erksate ning kaunitelõikeliste riiete juurde. Klenditeenindaja kallutas veidi oma pead kõrvale, kehitas oma õlgu, ning läks oma tööpostile tagasi, oodates uusi "noorpaare".
"Näe proovi neid selga." pakkus Zachary ideed, kes ulatas mulle mingi lühikese heleda õlgupaljastava pluusi, kitsad teksad ning kõrgetekontsadega kingad.
"Nalja teed, et ma neid kannan!" naersin ta välja.
"Tahad kuulsaks saada või-"
"Jah tahan. Anna need siia." lõpetasin ise ta lause ning haarasin tema käest riided ning tormasin proovikabiinide juurde. Pomisesin omaette veel mõned sõnad tema maitse kohta, aga õnneks ta ei kuulnud neid.
Mõne aja pärast tulin proovikabiinist välja. Parem jalg tegi imeliku pöörde ning tahtis, et ma kukuks maha, aga seda ei juhtunud, sest ma sain proovikabiini uksest kinni haarata ning taas end sirgeks ajada. Samal hetkel Zachary pööras aeglaselt end minu suunas ning ta hakkas millegipärast punastama.
"Mida? Mis sul hakkas, arsti vaja või?" kurjustasin, kui olin talle lähemale jõudnud. Kohendasin oma pluusit veidi.
"Ah..khmm..sa..sa...oled nii....kuidas nüüd öelda..ah, teistsugune." ütles ta suure vaevaga ning jälgis mind. Ta silmitses mind enda ilusate silmadega, puurides nendega läbi mu hinge. Tundus ka, et ta oli oma maitse üle õnnelik, sest ta ju valis ise need riided välja mulle. Ja ma ei saanud ka vastu hakata.
"Ah-ah-aaah..vaat kus nüüd ütles. Oled sa surmkindel selles?" irvitasin, sest ma ei uskunud seda, mida ta ütles. See tundus liiga hea naljana.
"Muidugi." vastas ta automaatselt.
"Kui sa just nii ütled." ütlesin ning kohendasin enda jalanõusid, mis hõõrusid endiselt mu kandu.
"Ostame siis need riided ära ning jätkame punktidega edasi siis." tegi Zachary taas hea ettepaneku ning astus 2 sammu eemale minust.
Läksin vaevaliste sammudega tagasi proovikabiinide juurde. Piilusin korraks ka üle õla, vaadates, et kas noormees ikka mind silmitseb. Jah, tõsi, ta silmitses mind, kui olin jõudnud temast eemale mitukümmend sammu. Meie pilgud hetkeks kohtusid ja siis ma ka kukkusin maha...
"Kurat." hüüdsin ning proovisin end jalule ajada kuid asjata.
"Ashley, mida..kas..kas sa saad ise püsti?" hüüdis muretsev noormees, kes tahtis mulle appi tulla. Noormees astus mõningad sammud minu suunas, aga ma takistasin koheselt teda, mistõttu ta tõmbas end tagasi.
"Ära lähene mulle, saan ise ka hakkama." vastasin enesekindlalt ning upitasin ennast püsti tagasi, toetudes jälle kabiiniuksele. Need uksed olid head ning vastupidavad, isegi mu raskuse kannatasid ära.
Pärast riidete vahetamist läksin Zachary juurde, kassasse, koos väljavalitud riietega. Müüja-klenditeenindaja vaatas mind ja Zachary't ikka millegipärast üllataval ilmel ning pakkis meie ostud ära. (toosamune klenditeenindaja müüs meile asju, kes arvas, et me oleme paar) Nagu ma ka arvasin, siis Zachary maksis kõik kinni ning me hakkasime poest välja minema.

MA TEAN SIND, AGA SEE POLE SEE, MIDA SA NÄGEMA PEAKS.

Kui olime Zachary'iga jõudnud riidepoest eemale palju maad, siis ühel hetkel nägin, kuidas Zachary muutus koheselt närvilisemaks. Hakkasin ümberringi vaatama, et mis toimub.
"Mis sul nüüd hakkas?" küsisin uurivalt ning püüdsin samal ajal ka silmadega väljaselgitada, mis lahti on.
"Emm...ma arvan, et me peaks vist teist kaudu tagasi minema." ütles ta ning haaras mul käest kinni.
"Miks, mida, mis sul viga on?" küsisin uuesti ning kohe varsti sain ka oma küsimusele vastuse...
"Vaata aga vaata, keda näha on. Zachary koos mingi veidra poisiliku tüdrukuga." irvitas mulle esialgu tundmatu tüdruk. Zachary minu kõrval oma käe vabaks, mis oli seni ikka kinnihoidnud minu käest. Jõllitasin veidrat tüdrukut, ning jõllitamise käigus hakkas mulle koitma tasapisi, kes ta on. Ta oli mu koolikaaslane, jube tibi, liiga palju meiki, liiga paljastavad riided. Kortsutasin omaette kulmu ning piilusin silmanurgast endiselt närvitsevat Zachary'it.
"Hailee, mida sa siin teed?" vastas lõpuks Zachary kes ei tundunud üldsegi rahulolevat juhtunuga. Samal hetkel süttis lambike mu peas, ning ma tundsin neiu ära.
"Mina? Ah, ma tulin lihtsalt Lizzy ja Carmen'iga kokkusaama. Avastasin täiesti juhuslikult sind siin koos mingi veidrikuga, aga see veidrik on samas ka liiga tuttav..hmm.. Aga mis sa ise siin teed?" vahtis Hailee mind ja Zachary't küsival ning kahtlustaval toonil.
"Ma tulin lihtsalt aega surnuks lööma, mis see sinu asi on." vastas noormees kurjemalt. "Ja Ashley pole veidrik."
"Või nii. Seda ma sain aru jah, et see veidrik on see kaval ning poisilk Ashley. Seleta siis ära, kes ta sulle on? Mingi uus või, ah?" nuuksatas Hailee, kes hakkas peaaegu et juba nutma.
"Mida sa ajad! Meiega on ju kõik! Sa ei saa ikka aru, et ma pole enam sinuga?" pahandas Zachary, kes tõmbas oma käe rusikasse. Mulle tundus, et Zachary raev tahtis teda kontrolli alt välja viia.
"Ongi siis nii jah?" turtsatatas läbi pisarate Hailee.
"On jah. Mine kohtu oma sõbrannadega, aga lase mul elada oma elu."
"Ma ei lähe enne siit minema, enne kui sa ei selgita, mida see plika sulle tähedab!" ütles Hailee, kes pühkis põskedelt pisaraid.
"Tõmba minema siit või muidu-"
"Või muidu mida?" imestas neiu. kelle silamad koheselt selginesid.
Ja siis Zachary raev vallutas ta keha. Noormees krabas neiu pluusist kinni ning andis talle kõva ning väga valusa kõrvakiilu. Neiu puhkes nutma veel hullemini, tema põsk tõmbus koheselt punaseks nagu küps ladvaõun ning ta pages minema. Veel mitu meetrit eemal oli kuulda seda, kuidas Hailee nuttis valjusti. Kaugelt eemalt hüüdis Hailee veel meile järgi.
"Seda sa kahetsed, Zachary!" ning ta kadus minema. Ilmselt läks ta oma sõbrannadele kaebama, et tema "eks" andis talle kõrvakiilu.
Vaatasin toda show'd pealt ning hakkasin ise ka halbu ning ennatlikke mõtteid koguma oma ajju.
"Ashley lähme siit minema, enne kui asi hullemaks läheb." ütles veidi maha rahunenud Zachary. Noormees ohkas kergentatult.
"Kes see Hailee siis tegelikult sulle oli? Mingi "eks" või?" irvitasin ning tegin ma-ei-tea-midagi näo pähe. Reaalselt sain ma aru, kes ta talle oli, aga ma tahtsin saada kinnitust.
"Eks jah.Ammu lõpp temaga, aga ta ikka jahib mind." vastas noormees.
"Või nii." ütlesin. "Miks ta mind sõimas siis, me kõik käime ju samas koolis?"
"Ta on selline kade lihtsalt. Ta ei saa ilmselt üle, et ma ta maha jätsin."
"Huvitav..." jäin mõttesse ning me läksime auto juurde tagasi.
Hailee. Kooli kõige populaarsem, andekam, kiusakam ning kuumem tüdruk üldse. Tuleviku supermodell, Barbienukk. Tema parimad sõbrannad ning ka minu vihkajad on Lizzy ning Carmen. Nad on ka samasugused kui Hailee on, ehk siis Barbie'd. Hailee aga on algklassidest peale olnud ülbe, uhke ning endakasupüüdja. Pole temaga kunagi läbikäinud ja ei taha ka otseselt, eriti veel nüüd, mis juhtus. Ei oleks osanud aimatagi, et peaks temaga kuskil kokkusaama, ja veel, et ta näeks mind Zachary'iga kusagil koos. Õudusunenägu selline. Eks ta ka ole üks kiusajatest koolis, koos oma BFF'ga. Ei huvita, Ashley, rahune nüüd!
On räägitud, et Hailee käis Zacahary'iga mingi 2 aastat ja siis läksid nad mingi tüliga lahku. Keegi ei tea, miks nad lahku läksid, aga olen kuulnud, et Zachary leidis temas palju vigu ning nii see läkski. Hailee olevat seda väga põdenud kuni nüüdseni. Hailee vist teeks kõik, et saaks Zachary tagasi võita. Hull inimene, kes loodab liiga palju saavutada.

Sõitsime autoga tagasi koju. Mõlemad vaikisime äsja juhtunu üle. Kumbki ei lausunud sõnakestki. Kõik see juhtus ootamatult. Nagu elus ikka...

----

Autori kommentaar »

Jätkub, pinget hakkab jaguma. :)

Lugu jätkub siin: "Rebane hakkab nägijaks #5 (5 PTK)" »


Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


lovekata

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima