Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Noortejutud

Rebane hakkab nägijaks #3 (3 PTK) (0)

21.06.2019 19:06, x63 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

*
KAS SEE ON IKKA ÕIGE TEGU, VÕI MITTE?

Sõitsin mööda avenüüd kodu. Mu parem käsi vajus autokeskkonsooli peale, otsima oma telefoni. Olin autos vaikides mõelnud selle üle, kuidas Madeline'i ja Angelina ees vabandada, sest see tegu, mida tegin, oli liigagi vale ja polnud üldsegi kena tegu. Olen tegelikult väiksest peale üritanud asju lahendada nii nagu oskan ja et ikka asjad ka lahendatud saavad, kuid nüüd mulle tundus, et ma ei suuda sellist tegu lahendada. Mul olid kartused. Kartused, et nad ütlevad ülesse, et nad ei taha olla enam mu sõbrannad. Olen nendega ju olnud kaua koos, elanud üle tõusud ja mõõnad, koos lollitanud ja palju muud käkki keeranud, aga ma kartsin ikkagi.
Surusin kätega tugevalt vastu autorooli ning hakkasin pisaraid poetama. Mu põskedele langesid suured pisarad, mis polnud ei õnne ega kurvastuse pisarad, vaid pisarad, mis reedavad mineviku valu ja mälestusi. Ma mäletan seda, kui olin mingis väiksemas klassis ja siis kui Angelinaga ning Madeliniga üldse kohtusin. See hetk oli väga ilus, kuid samas ka väga halb.
Oli esimene koolipäev ning see oli ka vihmane. Läksin koolist koju jala pärast avaaktust (jah, ja mis nüüd on siis?), kui korraga kuulsin, kuidas üks suurem poiss kiusab minu kodutee peal kahte ilusate soengutega tüdrukut. Uudishimulik ja ebaõiglust mitte salliv inimene nagu ikka, läksin pahaaimamata asja lähemalt uurima.
"Emm..mis siin toimub? Miks sa kiusad endast väiksemaid?" uurisin poisi käest, kes sikutas parasjagu ühe tüdruku patsi.
"Mis see sinu asi on? Oli sul asja ka siis või?" pomises minust vanem poiss endale nina alla.
"Tead on küll. Ma käin seda teed mööda koju, see pole keelatud. Pealegi, mida sa teed seal selliseid grimasse, see ei aita midagi. Sul pole õigust endast nooremaid kiusata, eriti TÜDRUKUID!" vastasin. Kuulsin ise seda ka, et mu hääl muutus kurjemaks ning samal hetkel surusin oma käed rusikasse isegi.
"HAHAHAAA..mis väike plika sa ka oled! Sinust ei ole siin mingit kaman-!" Lõin poisile rusikaga vastu õlga kõva laksu, nii valusa, et too hakkas lausa karjuma ja pisaraid valama. Tegelikult oli see täitsa õigustatud löök, kuid samas tüdrukud ei löö ju eriti poisse...või siis löövad?
"Ahhh..mida sa-sa tegid? Tead ka, et mul oli väääga valus? Ai." virises poiss, kes hoidis parema käega oma löögi saanud õlast kinni.
Vaatasin teda mõni hetk. Teda vaadates tundsin isegi ühel hetkel süüd, et ma teda lõin. Ta oli suhteliselt ilus poiss ka, tundus olevat kohalik Indianapolises ning ka tundus käivat ka samas koolis mis minagi. Ma polnud teda varem näinud, võib-olla uitas ta ringi teises kooli otsas, kuhu väiksemaid ei lastud. Kes teab, aga siiski see löök ehk pani talle mõistuse pähe?
Kui ma enam ei vaadanud oigavat poissi (ta nagunii jooksis minema, kui pöörasin end tüdrukute poole), siis küsisin väga ebakindlate ning argade tütarlaste käest midagi.
"Oeh, kas te teadsite seda poissi?" küsisin uurival toonil.
"Mhm, ta on meist 2 klassi vanem." vastas üks arg, tihedate punupatsidega tüdruk.
"Või nii." vastasin.
"Jah, aga ta kiusab meid kogu aeg. Ta arvab, et on heal arvamusel endast." vastas teine tüdruk, kes näppis oma pluusi käist.
"Miks ta siis teid kiusab? Tegite talle midagi, või ta lihtsalt lollitab?" uurisin edasi.
"Ei, me ei ole talle midagi teinud, ta lihtsalt norib tüli meiega." vastasid tüdrukud nagu ühest suust koos.
"Kuulge, kui küsida tohib, mis on teie nimed?" naeratasin ning küsisin veidi teemast kõrvale hüpates nii muuseas seda.
"Mina olen Angelina, tema aga on Madeline." vastas tüdruk, kes ikka endiselt oli närviline.
"Olgu, ma olen Ashley, rõõm tuttavaks saada. Oled kohalikud?" pärisin edasi.
"Jah, käime siin samas koolis."
"Oot, te tundute kuidagi tuttavad olevat. Kas ma olen teid näinud kusagil?"
"Hihihiii...oled tuttav jaa, sa vist..uhmm..käid samas klassis mis meie?" naeris Madeline, kes ei tundunud nüüd enam nii kartev sugugi.
"Ah, te käite siis B klassis, või A's?"
"A's." vastas Angelina.
"Pagan küll. Miks ma ei tea oma klassikaaslasi nii hästi." naersin.
Sel hetkel ma ei teadnud üldse, et nad käivad samas klassis mis minagi, sest nad oli tulnud alles meie kooli. Sellest hetkest saimegi sõpradeks ja oleme olnud siiamaani need parimad. Kuid nüüd, mil oleme abituriendid ja lõpetame varsti, siis nüüd eriti ei ole väga mõistlik lahti öelda sõpradest, sest sellisele minusugusele noorukile see ei mõju hästi.
Pühkisin pisarad silmist ning sõitisin kodu, garaažiuske ette, ning võtsin telefoni kõrvalistuja koha pealt, mis oli enne sinna kukkunud. Helistasin Madeline'ile. Telefoni kutsus ning kohe võeti toru vastsu ka. Hingasin kergendatult, kui Madeline'i mahe hääl vastas.
"Ashely. Jumal tänatud, et sa helistad. Mis juhtus, kus oled...miks sa minema läksid...miks...ah, need pole olulised. Kas sinuga on hästi kõik?" uuris muretsev neiu.
"Minuga on okei." vastasin julgemalt.
"Oh, aga räägi, miks sa ära läksid?"
"Noh..."
Ja siis ma rääkisin kogu loo talle ära, (mitte seda, et ma Zachary'iga sellise diili tegin) miks ma läksin ära digiklassist ning miks ma neile ei helistanud. Kui olin oma jutu lõpetanud, Madeline jäi teisel pool toru 2 minutiks vait. Kui ta oli end veidi kogunud jahmatusest, siis uuris ta minult midagi.
"Kuule Ashley, ega Zachary ei meeldi sulle, ega ju?"
"Hull oled või? Ma ei kannata teda. Ta...mhh..ta on ülbe ja..ja..ah ta pole normaalne." vastasin veidi närviliselt. Punastasin ka samal hetkel.
"Uuu..oled ikka kindel või?" irvitas ta.
"Ha, kas vana uuriv Madeline on tagasi?" naersin.
"Mhm. Kuule saame homme kokku, kõik me kolm, pärast kooli? Kas see on OK?" tegi ta ettepaneku.
"Ah, tead ma ei saa homme, mul tähtis värk emaga. Ma ei saa kuidagi homme, äkki nädalavahetusel?" pakkusin uue aja.
"Oki-doki, teeme nii." ütles ta ning pani toru ära.
Viskasin telefoni kõrvalisutaja kohale ning sasisin oma juukseid. Mul tuli meelde see, et pidin homme Zacharyiga kokku saama õppimise ning kuulsaks saamise asjus. Pidin jälle valetama, aga see kord läks õnneks see vale. Miks minuga alati peab asjad nii minema, et ma valetama pean? Miks ma tahan kuulsaks saada? Õigus jaa, tean küll. Ms.Willison ajab mind närvi ja see ka, et mu sõbrannasid ülistatakse. Loogiline. Lahendus on ka olemas, aga miks ma endiselt autos istun? LIIGUTA END OMETI!
Tulin autost välja, panin auto signa peale ning läksin majja. Ema tundus olevat veel tööl, mistõttu maja oli minu päralt veel mitu tundi. Läksin oma tuppa, kui olin autovõtmed elutoa laua peale pannud. Lonkisin ülesse oma tuppa ning vajusin kõhuli oma laia voodi peale. Mul käisid peas paljud mõtted. Mõtted homse peale, et ma saan taas Zacahary't näha, ja et ta aitab mul kuulsaks saada, ning et ma aitan ka teda vastutasuks. See kõik tundus nii veidra, nii ebareaalsena, et ma üldse temaga tegemist teen. Kui keegi veel populaarsem tüdruk koolist kui mina, teada saaks, et mul sellised plaanid Zachary'ga. ega see ei lõpeks meile kummalegi hästi. Zacahary kaotaks oma au ja kuulsuse koolis (sest ta on ju kõige kuumem ja popim poiss, kõik tahaksid teda endale) ning ma langeks veel rohkem alla, veel enam kui praegu olen. Tean, et olen poisilik, ei käi pidudel, olen üsna normaalne ning tavaline koolis, siis milles asi, et mind mitte samaväärseks teha, kui teised tibid on?
Tahtsin külili keerata voodis, aga ma ei suutnud, sest kui ma seda tegin, siis mulle tuli kohe Zachary meelde. Ärge jumala eest öelge, et ma armunud olen! EI OLE! MITTE EALES KA, unistage edasi! Aga ma ei tea milles asi on. Ma ei tunne mingit tõmmet tema vastu, kuid võib-olla on asi selles, et ma muretsen tema matemaatika peale liialt palju? Milleks ma muretsen sellepeale nii palju, kui mul on endal parem tahe midagi saavutada!! ASHLEY, MAA KUTSUB!
Mulle meeldib alati öelda sellise olukorra kohta nii : "Stop spacin' out!". Ma ei tea, miks see mulle meeldib, aga see on nii lahe väljend. Kasutan seda enda kohta kui ka ema kohta, kui ta töölt tuleb. Tavaliselt tuleb ta töölt väsinuna, ja kui midagi küsida tahan, siis ta vastab tavaliselt kas "mhm" või "mkm". Lähen suht närvi selliste häälitsuste peale, kuna ema käitub nii tihti, eriti peale seda, kui isa minema läks meie juurest. Mulle hakkab alati tunduma enam see, et meie elu on peapeal; me ei ela enam nii nagu vanasti - keegi ei saa sellest üle. Samas milles asi, elu läheb edasi ja keegi ei saa nuriseda midagi.
Tõusin voodist püsti ning läksin kööki midagi näksima. Midagi peab tegema, et ebavajalikust kõrvale hiilida...ha.

MIDAGI KOIDAB. ÄRA TEE NII.

Järgmine päev läksin elevusega kooli. Ootasin imel kombel ladina keelt huviga, ja kuidagi ka mulle hakkasid Ms.Willsioni tunnid meeldima. Tundus, et ma oleks nagu puuga pähe saanud. Äkki kukkusin öösel voodist maha ning lõin viimase aju vastu öökappi ära? Ma ei tundunud end ära enam, see polnud see õige mina. Läksin kappide juurde, et ladina keele asju võtta kaasa, aga siis nägin Madeline ja Agelinat, kes tulid minu juurde ning tsautasid mind.
"Tsau, Ashley. Kas oled valmis hullu tundi minema?" küsis Madeline tõsiselt.
"Vist jah, või noh peab ju minema." vastasin kõhklevalt.
"Väga õige." ütles Angelina ning patsutas mulle õlale.
Mõlemad tüdrukud läksid klassi, aga ma mitte, sest mul polnud asju endiselt välja võetud.
Võtsin taas (aina uuesti, uuestii..) kapist ladina keele asjad ning läksin uhkel sammul Ms.Willisoni klassi, elevusega, närvilisusega.
Tõstsin asjad oma lauale ning vaatasin klassis närviliselt ringi. Angelina ning Madeline istusid oma kohtadel, kuid midagi oli justkui puudu...ahjaa...midagi tõesti...
Ühe hetkega jäin tõsisetesse mõtetesse, kui Ms.Willison tuli ja koputas pliiatsiga vastu mu lauda.
"Ashley, mu tund pole unistamiseks." kurjustas ta.
"Ah, mhm..jaa" suutsin ainult vastu öelda.
"Sa oled võimatu, nagu alati." irvitas õpetaja ning asus uuesti tahvli ees oma töö kallale.
Mõtlesin ühe sekundiga ümber, et mulle endiselt ei meeldi Ms.Willisoni tunnid, sest ta ajab mu uuesti närvi, ei tohi unistada ka enam!
Tahtsin protestima hakata, aga ma hoidsin keelt hammaste taga, nii igaks juhuks, et oma mainet veidi hoida.
Päev läks oletusest kiiremini, st tunnid lõppesid oodatust kiiremini.
Kui tunnid läbi said, siis hakkasin peaaegu ära minema koju koos oma valge kiisuga (olin oma auto juures), kui äkki keegi rabas mu pluusist kinni. Vaatasin selja taha ja loomulikult see oli Zachary. Tõmbasin end tema käest lahti ning köhatasin hääle puhtaks.
"Ahjaa, me pidime ju.." alustasin lauset.
"Just, just. Tuli meelde, eksole?" irvitas ta ning patsutas mu pead. Tundsin, kuidas ta soe käsi mu juukseid hellalt paitas, see tunne oli nauditav täiesti.
Toetasin end korraks vastu autoust.
"Kuhu me lähme siis? Ma mõtlen, et kuidas ma popiks saan?" uurisin. Vaatasin pilukilsilmi talle otsa.
"Jah, olen mõelnud sellele. Äkki minu poole?" vastas ta, ise kukalt sügades.
"Sinu poole?" kordasin tema öeldud vaikselt. Samal hetkel muutusid mu jalad nõrgaks ning ma vajusin istukile, libisedes mööda autoust alla, vastu muru. Zachary istus kükki minu vastu, meie vahel oli vaid 2 meetrit. Ta uuris mind oma uudishimulike silmadega. Zachary silmitses mind põhjalikult. Pöörasin oma pea ära ning hakkasin püsti tõusma, kui äkki ta haaras mu käest kinni ning surus mind uuesti istuma, minu selg vastu autoust ning tema keha oli vastu mu põlvi. Zacahry lähenes mulle vaikselt ning mõtlematult, kuid ma rabelesin ta haardest lahti, ta lasi nagunii kohe mu lahti. Sain siis ka püsti tõusta ning ma jõllitasin teda pika pilguga.
"Mis on?" küsis ta.
"Ah, ja sa veel küsid, et mis on!" pilkasin teda.
"Mis mõttes?" krimpsutas ta kulmu.
"Noh sa üritasid..."
"Ah unista edasi, ära üritagi midagi monteerida meie vahele, see on vale, mida sa mõtled." vastas Zacahry tõsiselt.
"Olgu." ohkasin kergendatult ning avasin auto ukse.
"Lähme siis minu poole või lähme kuskile linna peale?" küsis ta pärast pikka vaikust, mis meid ümbritses.
"Lähme linna peale siis. See veidi leebem, või kuidas?" vastasin ning punastasin samal hetkel.
"Hmm. Hästi. Indianapolise tsenter - siit me tuleme!" hüüdis ta ning hüppas mu autosse.
"Oot. kas lähme minu autoga või?" kortsutasin oma kulmju ning nõudsin selgitust.
"Jah, on's sulle selle vastu midagi?" ehmus ta.
"Ei ole."
"Siis lähme."
Käivitasin auto ning me asusime Indianapolise tsentri (kesklinna) poole teele. Hoidsin roolist tugevalt kinni, sest mul tuli ikka ja jälle meelde see hetk, mida ta enne üritas korraldada. See stseen jooksis läbi mu silmade justkui filmilint. Kiikasin tema poole ka vahel. Zacahary näis olevat rahulolev millegi üle, sest ta muigas omaette millegi üle. Mul oli ka hea meel teda näha sellisena, aga samas mulle ei meeldinud temaga üldse koos autoga sõita. Kehitasin omaette õlgu ning pöörasin uuesti pilgu teele.
Panin raadio käima, ning raadiost tuli head EDM muusikat, mis pani meid mõlemaid kaasa laulma ning ettekujutama seda seika, mis meid ees ootab Indianapolise kesklinnas. Tahtsin näha kuidas ta mu popiks teeb, kuidas ta õppetunnid väljanäevad ja kas ma saan samaväärseks nagu mu sõbrannad.
Valge kiisu sõitis ilma igasugustele asjadele mõtlemata. Tal polnud muresid, peaasi, et meid kohale viib. See on ju auto kohus.
-----

Autori kommentaar »

Kolmas osa mu teosest. Jätkub edasi.

Lugu jätkub siin: "Rebane hakkab nägijaks #4 (4 PTK)" »


Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


lovekata

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima