Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Võistlused / Uusaastalubadused - TULEMUSED

Uus aasta - parem mina? (5)

19.07.2018 16:19, x163 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

[vanaastaõhtu]

Eksisteerin. Oma urus. Oma inimestega. Kõigil on tore, minul ka kõigi teiste hulgas. Ilmselt. Ma ei tea, kuidas see juhtus, et mu lähedasemad sõbrad ja pere siia sattus, ma ei kutsunud kedagi otseselt külla. Tahtsin vaid aastalõpupidu pidada. Kahe sõbraga. Aga kui juba siin oleme, las siis olla. Homme hommikul liigume eludega edasi.

Mõned on toonud kaasa suurema koguse alkoholi. Mõned tõid lihtsalt kingi kaasa, ma ei tea, miks. Sünnipäev on alles paari kuu pärast. Samas, mõndasid näen aastas üksikud korrad. Kes teab. Küsima ka ei hakka, pole ilus. On ju tavaks, et kingitusele mingit taustainfo küsitlust-uuringut ei tehta.

Olemine on tore - kõik saavad kõigiga läbi. Mingi hetk aga tunnen, et ma pean sellest seltskonnast lihtsalt välja saama. Tunnen järsku, et ma lihtsalt ei sobi enam sellesse seltskonda. Lähen urust välja, veidi eemale, värsket õhku hingama. Istun majast mõnekümne meetri kaugusel olevale pakule. Hakkan mõtlema, et see seltskond on kuidagi imelik - seal on nii palju erinevaid inimesi ja keegi põhimõttelist ei tea kedagi. Aga järsku saavad kõik kõigiga jube hästi läbi, nagu oleks teineteist juba aastakümneid tundnud. Tundub ebareaalne. Samas ei tundu ka.

Otsustan mingi hetk, et lähen tuulutan oma pead lähedalasuvas metsas. Kunagi sain oma uruga kaasa mingi osa mererannast ja 2 hektarit maad, kus kasvab suur paks mets. Rand on kohati kivine, kuid ma olen rahul. Mulle sobib, et kõik hoiavad sellest kivisest rannast ja paksust metsast eemale. Saan tänu sellele aeg-ajalt pead tuulutada.

Hakkan vaikselt astuma. Jalutan mööda üksikut teerada, mille olen sinna aastate jooksul sisse tallanud. Ma pole kindel, kas teised üldse teavad, et see teerada, kant eksisteerivad. Aga mulle see sobib, kui nad ei tea. Hakkan mõtlema, mida ma see aasta teinud olen. Tunnen ennast järsku väga halvasti. Mitte nii halvasti, et kõndida ei saaks. Lasen jalgadel ennast tuimalt edasi viia. Mingi hetk jõuan randa. Jõuan hetkeks mõelda, et oh, bless elu, jõudsin kohale ilma hullemate kõrvalnähtudeta. Järgmisel hetkel avastan enda eest okselaigu. Mõtlen, et olgu, lähen natuke edasi. Mõnekümne meetri kaugusel on rändrahn, vahel käin seal istumas. Üritan seekordki sinna jõuda.

...

Jube raske on ronida seekord. Kehva enesetundega. Õnneks alla ei kukkunud, viga ei saanud. Rahn on piisavalt suur, seega saan sellel pikutada. Otsustangi seda teha. Unustasin vist ennist mainida, et mu urg asub koopa lõunapoolel, talve praktiliselt pole. Aastaringi on soe. Vihma õnneks sajab, seega ära ei sure, elu on okei.
Vahin taevasse ja mõtlen, et mis mu elu on. Peast hakkavad läbi käima halvemad momendid elust. Nii kaua, kui mäletan, kõik algusest peale. Tahaks oksele hakata. Mingi hetk kaon nende mõtete kõrvalt oma maailmasse veelgi rohkem ära. Ei taju ka enam väga, kas magan või mitte.

Mingi hetk tunnen, et keski tegelane katsub mu jalgu. Ta oleks nagu kaisukaru, samas ei ole ka, sest ta elab. Avastan istuli tõustes, et see tegelane on unicorn-panda. Ristsugutis pandast ja unicornist.

"Kes sa oled ja mida sa minust tahad?" uurin tegelaselt.
"Mina olen su lapsepõlve väljamõeldis. Tulin siia, et saaksin sulle näidata, mis vigasid sa elu jooksul teed. Ja mida sa juba teinud oled. Ah, muidu, Praxu on mu nimi," seletab ta.
"Aaga... ma ei taha sinuga tulla.." vastan Praxule ja hakkan ennast lahti rebima.

Kahjuks on Praxu jõud liiga tugev. Paari hetke pärast avastan ennast tema turjalt istumast. Liigume kuskile teadmata suunda. Mõtlen vahepeal sõprade-tuttavate peale ka. Peaksin tagasi minema, aga ma ei saa. Samas tundub, nagu aeg oleks peatunud.

Liigume tükk aega mulle tundmatusse suunas. Praxu ilmselt teab, kuhu me läheme. Mina igatahes mitte. Lõpuks jõuame välja kuskile kohta, mis näeb välja nagu akvaarium, aga see pole. See on nagu... akvaariumi, mulli ja maja kokkuehitis. Vahin ringi ja ei pane isegi tähele, kui Praxu mind kuskile istuma paneb.

Võpatan, kui ta rääkima hakkab.
"See on sinu mälestuste pesa. Ja ühtlasi ka näen ma siit ka mingil määral su tulevikku. Nii 10-15 aastat ette," jutustab Praxu.
Vaikin mõnda aega. "See peab mingi nali olema...." suudan vaid selle peale öelda.
"Ei, see pole mingi nali. Elu ei ole nali," räägib ta siis edasi. "See kõik on reaalsus."

Tunnen, et hakkan vist hulluks minema. "Ei, eieieieiei!!" suudan vaid mõelda. Tahan siit vaid ära. See koht mõjub ennast laastavalat. Tahaksin lihtsalt ära minna. Lahkuda. Samas, sisetunne ütleb, et peaksin siiski jääma. Vähemalt mõneks ajaks.

Praxu lülitab üle katuse laiuva erkaani. Tunnen, nagu oleksin sattunud "Näljamängudele", kuid tegelikult on see mingit moodi reaalsus. Võib-olla pole ka. Ma ei tea, misasi see on. Ta teeb midagi arvutis ja mõne hetke pärast hakkavad seal jooksma vist kõik asjad, mida ma mäletan. Tahaksin põgeneda. Masendus tuleb peale.

"Näitaksin sulle mõningaid olulisi mälestusi ja olukordi, mille oled ehk unustanud. Saaksid tulevikus paremaks inimeseks," sõnab siis Praxu.
"Aga ma ei taha vaadata. Ma ei taha seda jama uuesti kogeda. Mkm. Ei," paanitsen natuke.
"Istu vagusi ja ma räägin sulle. Ma olen nagu sinu teine mälu, lihtsalt ma ei ela sinuga. Ma elan koopast, tsivilisatsioonist eemal, kuna ma ei taha, et keegi peale sinu minust midagi teaks," räägib ta edasi.
Oskan selle jutu peale vaid vaikida. Eks ma kannatan ära.

Vaatame ja juurdleme minu elu vigade ja muidu olukordade üle vist vähemalt 2h. Mulle tundus see vaid hetkena. Peale seda, tunnen ennast nagu teine inimene. Ei tahaks reaalsusesse naaseda. Tahaks jääda selle huvitava tegelasega, Praxuga, unicorn-pandaga. Siis aga ütleb ta midagi, mis toob mu mingis mõttes maa peale tagasi.

"Tead, sul on aeg minna. Uue aastani on vaid 1,5 tundi, kodus oodatakse sind. Paar tüki mõtlevad, et kus sa oled. Sa oled oma 3-4 tundi ära olnud."
"Aga... ma tahan siia jääda. Ma ei taha enam reaalsusesse..." ütlen ja muutun kurvaks.
"Kunagi me kohtume jälle," ütleb Praxu lootusrikka häälega. Samas see on lohutav.
"Lähme?" küsib ta mult.
"Eks peab minema jah, kui sa nii ütled," vastan kurvalt.
"Kuule, ära ole kurb. Tea, näeme üsna peagi uuesti," ütleb Praxu ja kallistab mind tugevalt. Kallistan teda vastu.

Hakkame liikuma. Teekond võtab vaid 10-15 minutit. Mõtlen, et kas me tulime ka nii kiirelt. Kurb on lahkuda. Praxu paneb mind samasse kohta maha, kus ta mu üles võttis. Ta kallistab mind uuesti tugevalt.

"Oli tore kohtuda. Kui raskeks läheb, siis tule siia samma kivi juurde ja löö seda jalaga 2 korda. Tulen siis kohale," räägi Praxu.
"Jah... mul oli ka tore. Tore tegelane oled.."
"Ole tubli. Näeme. Tsau!" ütleb ta. Läheb ja kaob.
"Tsau jah..." ütlen veel kurvalt talle järele.

Liigun oma koopa poole. Tee peal mõtlen kõige sell epeale, mida Praxu juures kogesin. Mõtlesin, et see vist aitabki mul paremaks saada.
Koju jõudes olid kõik väga õnnelikud, et ma tagasi jõudsin. Südaööni oli veel umbes 10 minutit aega. Mu juurde astub 1 ammune tuttav.
"Mis on sinu uue aasta lubadus?" uurib ta.
"Minu uusaastalubadus on, et ma saan paremaks inimeseks" vastan talle.
Imbun seltskonda. Ja me tähistame uut aastat.

Ja kõik on lõpuks hästi.

Autori kommentaar »

Ärge maha tapke. Ja ärge ise maha surge, kui loete seda :'). 100% väljamõeldis. Ärge seda juttu minuga seostage :~)

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Chaos

Kinkimine

 X 4
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

taksi



 

Chaos

ma tänan sind taksi, lmao :'D
 

Marvellous


Toimkond saadab moonakoti küpsiste, glögi ja tänukirjaga
 

Marvellous


Toimkond saadab moonakoti küpsiste, glögi ja tänukirjaga
 

Helios



 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima