Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Muu

Preili Ananas / Peatükk 5 (0)

27.02.2017 14:53, x244 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

5. PEATÜKK

Jäin 15 minutit hiljaks. Hea esimene mulje, Carmen. Tubli töö. Kohvik tundus õuest vaadatuna inimtühi. Olin kindel, et ta oli otsustanud mitte tulla ja pinge mu kehas suurenes. Tervitasin sisenedes müüjat ja silmasin kullipilguga kohvikut, et saada terviklikku ülevaadet tervest kohvikust. Ma olin eksinud. Kõige tagumises lauas istus päikeseprillidega noormees, kes oli minu sisenedes ajalehe käest pannud ja mind kui tulnukat uurima hakanud. See oli nii ebamugav ja samas ka ülimalt piinlik. Liikusin võhivõõra poole, kuid sisemuses tahtsin plehku panna nagu mõni väike plika. Väljastpoolt võisin välja näha rahulik ning mu kõnnak viitas kergele närveerimisele, kuid mu peas keerlesid ainult kolm sõna – appi, mis ja kuidas. Dzentelmen tõusis püsti ja võttis prillid peast. Ka tema tundus närveerivat. Me mõlemad peatusime ja ta naeratas. Ta eksootilised rohelist värvi silmad meenutasid mulle vihmametsi, mida olen mõnikord dokumentaalfilmides vaadanud. Ta nahk oli tõmmu ja näojooned kaunilt välja joonitud. Ma seisin ühe päris nägusa härra ees. Punastasin, sest ei osanud midagi öelda. Ta sai sellest aru ja tegi esimese liigutuse. Ta lükkas oma süsimusta tuka eest ja lausus mahedal toonil: „ Miss Ananas, how lovely to finally meet you,“ Ta kõnes oli midagi teistsugust, mis mind rahustas. Pinge mu kehas vabanes. Nüüd pidi ainult lootma selle peale, et pääseksin sellest eluga. Vaatasin teda sekundiks ja tervitasin teda vastu: „ Same words here,“ Ta naeratas jälle ja võttis mu mantli. Istusime ja ta rääkis,kui väga ta seda oodanud oli. Muidugi, ta vabandas, et oli olnud nii pealetükkiv, kuid õigustas seda meie ekraanidevahelise barjääri tõttu. Olin hämmastunud, et ta julges. Ma saanud sõnagi suust, sest olin ikka veel natuke mures oma turvalisuse pärast. Ma kuulasin teda ja olin lummatud. Mida rohkem ta rääkis, hakkasin taipama, et olin õige otsuse teinud. Järsku ta katkestas oma jutu, et küsida miks ma nii vaikne olen. Ütlesin, et tunnen süüd hilinemise pärast. Ta hakkas naerma ja ütles: „ It is okay. We are all human. I was about to think that you are going to run away within a few seconds,“ Sellest piisas. Ta oli purustanud õhupalli meie vahel. Olukord muutus iga minutiga järjest vabamaks. Mugavus võttis võimust. Ka meie tellitud kohv oli piisavalt mõru ja kook piisavalt magus. Kõik tundus ideaalne. Iga moment temaga, muutis minu arvamust tema kohta. Meie nii-öelda “kaugsuhe“ hakkas hääbuma ja sinna kõrvale hakkas tekkima midagi uut. Ma pole mitte kunagi kedagi temasugust kohanud. Tõesõna, see oli hämmastav, kui sarnased ja erinevad me tegelikult oleme. Kõlab ebaloogiliselt. Ma ei saa vist ise ka aru. Kogu meie kohtumise ajal ei vaadanud kella, ega muretsenud oma niru elu peale, vaid elasin hetkes. Kõik lõppes, kui vestluskaaslase telefon helises. Olles näinud teda ainult heas tujus, oli teistsugune vaadata sama inimese pahurat poolt. Ma küll ei kuulnud, millest jutt käis, kuid jäi mulje nagu see ei lõppenud hästi. Mõne minutiga oli ta tagasi laua ääres ja seletas, et peab ära minema. Ta vabandas tohutult ja vaatasin lõpuks ka oma telefonilt kella. Kell oli peaaegu pool kaheksa. Ütlesin, et ka mina pean kiirustama. Tänasin teda ja jätsin talle oma numbri. Uskumatu kui kähku see lahkuminek käis. Kiirustasin kohvikust välja ja sain aru, et ei saanud teada tema nime, vanust ja kust ta pärit on, kuid ometi jättis ta endast maha suurepärase mulje, hea välimuse ja pisidetailid, mida ma tema kohta veel ei teadnud. Selline tunne oli, nagu tunneksin teda juba aastaid, aga kohtuksin ikka esimest korda. Mu sees kihas veri ja kõhus lendlesid liblikad. Mu põsed õhetasid, aga sellest ei olnud midagi. Mind ei huvitanud. See tundus õige. Olin vist armunud.

Hiljem kodus…





Jõudsin täpselt õigeks ajaks ukselävele, Katie pakkis veel viimaseid asju ja küsis: „Where have you been?“, vastasin õigustava tooniga: „ Well, I promised to be here at 7.30 p.m. and it´s currently 7.31 p.m. I´ve achieved my goal,“ , „You´re still late. Every minute counts,“ itsitas Katie ja kadus vannituppa. Tuhisesin oma tuppa ja vahetasin kärmelt riided. Olin enne valmis, kui Katie. Tõesti, minust võiks profisportlane saada. Selle mõtte peale tuli irve näole. „You´re weird as hell,“ ütles Katie, kes oli sunnitud seda pealt nägema. Lõpetasin juhmide mõtete mõtlemise ja hakkasime minema. Olime õnneks täpselt graafikus ja kohale jõudes järjekorda vaadates pidi see Adam Ryan ikka väga hea olema. Terve nädala oli Katie mind piinanud loengutega temast ja tema imetoredast elust. Ka teel sihtkohta pidin uppuma faktidesse, mida Katie tema kohta välja tõi. Ausalt öeldes, selline fangirl nagu Katie, võiks tema kohta raamatu välja anda. Minu jaoks oli kõike seda informatsiooni liiga palju, samas oli rõõmus Katie üle, et ta oli leidnud midagi, mis talle tegelikult meeldib.
Järjekord venis…
Kui lõpuks kord meieni oli jõudnud, panin lava taga midagi häirivat tähele. Keegi komistas ja siis kukkus. Koheselt oli kuulda lauseid nagu: „ Watch where you´re going!“, „I´m so sorry, let me help you,“ , „No! I don´t need your help! I wanted you here 2 hours ago and you screwed that up as well! Just because you are his brother, doesn´t give you the right to not do your job and do whatever comes to your mind, get out of my sight! I´m sick of this!“ Järgnes vaikus ja selle katkestas üks teine lavatöötaja, kelle häält ma ei kuulnud. Kui mantlis džentelmen, kelle peale just karjuti ümber pööras, jäi mul süda seisma.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Diamonddx

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima