Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Muu

Preili Ananas / Peatükk 1 (1)

10.12.2016 12:03, x163 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Preili Ananas
1.PEATÜKK

Hommik. Täna on siis see päev. Te küsite: "Mis päev?". Te ilmselt ei mõistaks seda veel. Tänasesse päeva me veel jõuame.

7 päeva varem
"Oh my gosh! You are never going to believe what happened!" karjub teisest toast Katie (Katie on minu ameeriklasest toakaaslane). "Nope, I have no clue. What happened? Another Kardashian got pregnant?" , vastan ja suundun ma Katie toa poole. Näen, et Katie on oma väikesed silmad arvutiekraanile kinni naelutanud ja tundub nagu ta ei suudaks lõpetada uudise lugemist. "Wishful thinking, Carmen, wishful thinking," vastab Katie mu iroonilise lause peale. Hakkan juba mõtlema, et see polnudki väga irooniline. Küsin nägu käte vahele surudes: "Then what happened? Please do not tell me that some kind of rising star is coming to Estonia and perform here, in Tallinn," Katie vastab mulle energiliselt: "Carmen, how did you know that? Do you recall a famous singer named Adam Ryan? Well, of course you DO NOT know that with your non-existing social life. I am still confused why you don´t have an Instagram, Facebook or Twi..." Katkestasin ta lause koheselt: "Sorry, Katie but I really don´t want the world to see me and my embarrasing face. Do you even know how many perverts are out there? I could die!" , "Stop being so dramatic. It´s your fault if you are still single at 80," pilkas Katie mind. "When is this thing happening? Because I´m hungry and I really don´t want to waste my food-quality time for someone I don`t even want to meet," küsisin ma Katielt. Katie vastab mulle: "There is some time.. Wait! IT`S IN SEVEN DAYS! OH MY GOD!" Katie nägu lööb särama. "What happened now?" küsisin. Katie seepeale: "ADAM IS DOING A FAN MEET AND GREET!" Vaikselt kööki jalutades pomisen oma ette: "Jessus..." Katie teisest toast: "Don´t you dare to walk away from this historical moment!" ,"I just did," vastan vaikselt itsitades.
Just selline ongi Katie. Katie on nagu väike päikesekiir, kes lööb mu päeva särama. Ma kohtusin temaga esmakordselt, kui käsin emaga puhkusreisil Ameerikas. Ma tavaliselt ei räägi oma õnnetusest kellelegi, aga hiljuti on see lugu mind uuesti painama hakanud.
Kui olin 16, sattusin peole. Lõpetasin tagaistmel autoõnnetuses. Ärkasin üles haiglas, kus mulle vaatasid otsa Katie ja mu ema. Ma olin tõsiselt šokeeritud, et mul ei olnud rohkem külalisi, aga ma arvan, et ma polnud neid väärt, sest see oli minu enda rumalus. Igatahes, arst rääkis, et olin olnud 30 päeva koomas. Alguses ei saanud ma midagi teha. pidin uuesti õppima silmi liigutama, sööma, jooma, lugema, kõndima. See oli kõige raskem eluperiood mu elus. Kannatasin ka lühiaegse amneesia käes. Katie oli see, kes näitas mulle pilte. Katie oli see, kes igapäev mind vaatamas käis ja julgustas mind. Katie oli see, kes mulle toeks oli. Katie oli see tõeline inimene, kes mind ellu äratas. Olen talle selle eest väga tänulik. Ta on justkui ingel ja ta tähendab mulle väga palju. Ükskõik kui palju mõttetut jama ta suust välja ajab ja ükskõik, kui palju ta oma absurdsusega mind närvi ajab, rahustan ma ennast ja tuletan endale meelde, et just tänu TEMALE ma seisan täna siin. See kõik oli 4 aastat tagasi, aga see pole mu ikka veel mu mälust kustunud. Selle asemel olen kustutanud oma elust oma endised sõbrad, kunstikaaslased ja Andrese. Temast pole mul ka soovi rääkida. Tõepoolest, mul ei ole Facebooki, Twitterit või Instagrami, aga ma saan hakkama.

Vaatasin külmkappi ja tardusin. Pole toitu. Kood punane. Appi. Katie. Katie. Katie. "KATIE!" hüüan ma Katie järele. Katie vastab rahulikult: "Did you change your mind about Adam? Wait, no. You wouldn´t do that. Let me guess... There is no food in the fridge," Ta hakkab mu üle naerma. Ma vastan talle: "Katie, come on! I need my food! It´s my life!" Katie muutus kangekaelsemaks: "I won´t give it to you until you agree to come with me to the concert,", " Are you serious? NO," vastan agressiivselt. " Fine by me. STARVE," ütleb ta. "You´re evil," ütlen talle masendunult. Katie anub: "Come on, Carmen, don´t be such a crybaby. Do it for me," Ma ei suuda talle vastu panna: "Please don´t do your puppy eyes. It makes me do everything you want. Oh my god, it´s working,“, "So, you´re coming?" küsib ta naeratades. "Fine," nõustun lõpuks. Katie kilkab rõõmust: "YAY, I LOVE YOU SO MUCH!" Ja siis kadus ta vannituppa.
Kõht koriseb. Hõikan üle korteri: "Katie, where´s my food?", "Oh, it´s in the dumpster," hõikab Katie duši alt. Olles nälgimise äärel, jooksen prügikastini ja avan selle. Sellele ei järgnenud rõõmsad emotsioonid. Olin sunnitud minema poodi, sest prügikastist polnud võimalik midagi päästa. Kella üheksa paiku jõudsin poest koju ja otsustasin endale teha kaks võileiba ja tassi kohvi. Kohukese jätsin seekord Katiele, sest ta jumaldab neid kaloripomme.

Laupäeviti käin ühes vegan kohvikus tööl, olen seal ettekandja. Tööpäev algab kell 12 ja see on mu ainuke viis ülikooli kõrvalt raha teenida, niikaua kui ema haiglas on. Õpin arhitektuuri ja tahan sellega kunagi elatist teenida, aga ema haiglakulud muudavad selle keeruliseks. Emal diagnoositi 5 kuud tagasi depressioon. Alguses ei saanud keegi midagi aru, aga kui ta oma söögiisu kaotas, meiega kaasa ei rääkinud ja end pidevalt oma tuppa lukustas, saime aru, et asi on tõsine. Keegi ei tea, miks ta sellisesse seisundisse langes, aga ma arvan, et on seotud mu isa kadumisega. Oma isa ma ei tunne, sest ta jättis meid emaga kahekesi, kui olin vaid kahene. Ema on rääkinud mulle, kui tore inimene ta oli ja kui šokis ta oli, kui ühel päeval isa kadus. Mu minevik on väga segane ja selle lahti harutamise asemel, olen püüdnud seda lihtsalt unustada.

"Hi, Katie, I´m back," , tervitan Katiet. Mu otsiv pilk tabab ta diivanilt tukkudes. Naljakas moment, sest mitte keegi peale Katie ei jää kell kaheksa kodutöid tehes diivanile magama Katie õpib ülikoolis moodi ja disaini, mis on omamoodi inspireeriv. Kõht oli tühi ning otsustasin endale tomatisuppi teha. Peale sooja suppi, hüppasin kiiresti duši alt läbi ja sukeldusin voodilinade vahele, et veidi internetis ringi kolada. Leidsin ühe huvitava foorumi ja tahtsin sinna endale kasutaja teha. Täitsin ankeedi, sulgesin laptopi ja jäin registreerimist ootama. Nähes muud peale pimeduse, sulgesin silmad. Voodil lamades tundsin kuidas üks suur must auk mu südames kasvab iga päevaga järjest kinni.

Kell kaks öösel
Brr! Beep - beep!
...

Kergitan raskelt oma paistes silmalauge ja ajan ennast vaevaliselt istuma. Mõtlen pahaselt, kes mind nii hilja õhtul julgeb tülitada. Sirutan kätt telefoni järele ja pillan too hoopis põrandale. Kõlab üks suur kolks. Pimedas on lihtsalt võimatu tegutseda! Helesinisel ekraanil seisab kiri:
You have been successfully registred to Villa Forums. Please verify you email, PreiliAnanas. Have fun! ;)

Your Villa Forums team.

Olin enda peale pahane, et ennast sellise asja pärast üldse liigutasin. Mis mul viga on? Olin nüüd juba üleval ja minust ei saanud enam magajat. Hiilisin kööki ja tegin endale kummeliteed. Ema õpetas mulle väiksena, et keedaksin omale kummeliteed kui und ei tule, sest see on rahustava toimega ja toodab “unerakke“. Klõpsasin televiisori mängima ja sealt jooksis parasjagu mingi sari, mille nime ma ei teadnud. Istusin diivanile ja rüüpasin teed. Katie oli vahepeal elutuppa ilmunud ja tundus, et ka teda vaevas unetus. Otsustasin ka talle teed keeta. Jõime vaikides teed ja vaatasime sarja, mida me tegelikult ei vaadanud. Äkki küsis ta: "Are you alright? " , selle küsimuse peale tardusin ja ma tundsin kuidas olin väsinud kõigest, mis eluga toimub. Kurk hakkas kipitama ja ma hoidsin pisaraid tagasi nii kõvasti, kui suutsin.
"It´s alright," nähes Katie mu reaktsiooni ja avas käed kallistuseks. See oli märge, et ma võin nutta. Piisas sellest, et ta mind hoidis. "I`m just so tired of everything. I can´t trust anyone or I´ll get hurt, "pisarad voolasid mu põskedel, nagu väikesed kristallid, teadmata, mida Katie nendest arvata võib. "I know that you are hurt. But you can´t let everyone take over your life. You have me and your mom, you can trust US. And the problem is that YOU have to let go of the accident. I understand that you ´re tired, but you have to move on." sosistab Katie.
Sees muutus kergemaks, nutt vaibus ja ma rahunesin. Katie on ainuke inimene, kes seda teha oskab. Rääkisime veel juttu, kuni uinusime.

Autori kommentaar »

Palun ära kopeeri ega väida, et see on sinu oma. Näen praegu sellega tohutut vaeva ja kui sa tahad ka kirjutada, siis palun ära kasuta teiste töö vilju. :)

Lugu jätkub siin: "Preili Ananas / Peatükk 2" »


Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Diamonddx

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Diamonddx

Tsau sina! Kui sa seda praegu loed, siis oled ilmselgelt väga segaduses. Meil on koolis loovtöö periood ja otsustasin kirjutada raamatu ja kasutan selleks seda teksti. Kuna ma kirjutan selle teksti ilmselgelt lõpuni, siis otsustasin muudatused ka siia üle viia. Jätsin ka vanad tekstid võrdluseks ette. Märgin ära, et mu tööl on juhendajad ja tagasiside oleks vapustav. Aitäh, kui keegi seda üldse loeb. Kui on kasvõi kirjavigu, palun kirjutage mulle. Ma ausõna proovin nii tihti kirjutada, kui ma saan ning kui uus osa jääb ootele, siis kirjutan sellest kindlasti siia ka. Saadan kõigile palju positiivsust ja energiat, sest jõulud on juba 2 NÄDALA PÄRAST! Luv u (:
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima