Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Muu

5) Ära mängi süvavete hoovusega (1)

05.10.2016 16:27, x221 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Unenägu. Kunagine minevik. Süvavesi

Maailm, mis on täis igast elukaid. Maapind, mis on mudane ja siis mina, kes kõnnib sellel ilma vaevata. Tunnen koguaeg tugevat survet, mis surub ja takistab edasiminekut. "Vaheta külge" ütlen ma endale ja ma tunnen, kuidas miski mu sammu kergendab, vaatan taevast, kuid ma ei näe muud, kui ühtlast valgust ning põhjavee tumedust. Liigun endiselt edasi, kui mõistan, et mind liigutab põhjavete hoovus. Mu ainuke sõna eesolevat veealust mäge ning lõhet selle ees nähes on "kodu." Lisaks on kummaline see, et ma mõistan, et näen parasjagu und. Ma näen varje, mis liiguvad üle minu, kuid ma ei karda neid. Jõuan mäe taha ja näen siniste-valgete setete kihist tagasihoidliku maja. Astun sisse, tuba on kaetud valgete setetega, kohati tiba kollasemat ja sinist. Tean, et kollane sete ei tee mulle midagi, kuigi väävel söövitab enamus elusolendeid. Niisamuti tean, kus asub magamistuba ja ma viskan sinna pikali.
"Mida see nüüd tähendama pidi?" On mu ainuke mõte üles ärgates. Päike paistab eredalt silma ja ei lase neid avada. Samas on nii mõnusalt soe, et ei tahakski ärgata. Aga peab. Täna on see päev, kui lähen taaskord mere äärde ja jään sinna homseni.

Rattasõit kestab piinavad neli tundi, mille jooksul joon ära kolm suurt pudelit mahla ja teen metsapeatusi iga mõne tunni tagant. Minust kihutavad mööda veoautod, sõiduautod, samas kui mina väntan mööda maanteed mõnusa jaheda suvetuule käes, mis enamasti puhub küljelt. Kõrvetava päiksega kulub selline tuul marjaks ära. Jõuan lõpuks kaua oodatud ristmikuni, kus mind ümbritseb männik, paremale ja vasakule viib mantee, otse edasi, ei vii midagi. Kuid ma sõidan otse, läbi selle metsa, ja jõuan randa. Rand on paksult rahvast täis ning ma otsin mööda rannariba liikudes tühjemat kohta. Lõpuks oma kilomeeter paremal leian selle. Kõik peale ujumispükste seljast ja jooksen vette. Äkki tajun, et vist jooksin kellegile otsa.
"Sa kuradi pime, ei näe ka, et ma siin.." tüdruk tõstab pilgu üles ja me mõlemad kohmetume, punastame. Ta on nii pagana ilus, kuigi enamus ütleksid talle paks, sest nad on harjunud nägema konte pornograafia saitidelt ja moeajakirjadest, rääkimata muudel riidega seotud kataloogidel. Miks aga tema kohmetub mind nähes, jääb esialgu täitsa arusaamatuks.
"Jah, olen küll pime, aga vähemalt on mul vabandus olemas. Sa oled sama ilus kui rannikumere liivane põhi, ja nahk ka sama värvi. Ning need ujumisriided varjavad Su taevasinisesse vette ära", ütlen üsna tagasihoidliku häälega. Siis märkan, et ühe rannas oleva kivi taga on ka neiu asjad ja ma tean, et ei näe viirastust. Tema aga punastab veel rohkem ja siis küsib nime.
"Ei tea, miks keegi peaks mu nime teadma tahta, aga nimeks Rahme."
"Maris" on tema lühike vastus. Kui tema suundus randa, küsin "Kõik korras?"
Ta vastab jaatavalt ning mina lähen sügavamale vette. Lihtsalt hulbin ja ujun, lastes värskendaval mereveel taastada enda energiavarusi. Ma ei tea, kui kaua ma olin silmad kinni ujunud, kuid leian end üks hetk jälle Marisega vastamisi. "No tere jälle" naeratan ma ja hakkan eemale ujuma. Minu suureks üllatuseks ujub ta minuga kaasa.
"Sa ei karda minna nii sügavale?" Küsis ta, kui vesi juba meil mõlemil ammu üle pea oli.
"Mkm. Ma ammu määratud surema, kui mu aeg tuleb vees, siis las tuleb vees. Ainuke kodu, mis mul on," ütlen tuima rahuga.
Äikest lõi ja hakkab tõusma torm. Ma võtan koheselt Marise käest kinni, et ta jumala eest ei läheks paanikasse. "Uju kaldale. Ma tulen varsti järgi" ja sukeldun vee alla. Minu üllatuseks jääb Maris mind ootama, kui torm aina ligines. Lõpuks sukeldub ka tema ja jääb ootama, kuni rahe möödub, ning siis naaseb pinnale minuga samal ajal. Ma ei teadnudki, et suudan nii kaua hinge kinni hoida ja läbi naha hingata vees olevat hapnikku, veel vähem seda, et on inimesi, kes suudavad hinge vee all kinni hoida mitu minutit.
"Kuidas Sa hinge kinni hoidsid nii kaua?" Küsib ta.
"Ma ei hoidnudki, ma hingasin läbi naha. Üritan seda ära õppida. Vana trikk, mida kasutavad sukeldujad osade riikide maapiirkondades." Ma tahtsin veel midagi öelda, kuid ma kohmetun jälle ta sügavsiniseid silmi nähes. Maris pani seda tähele ja ütleb "Ära muretse, mul kipub nii olema pruunide silmadega", justkui ta mõistaks mu mõtteid lugeda. See oli esmakordne. Oleme nüüdseks kaldale jõudnud. Ma lähen metsa ja otsin maas vedelevaid oksi ning asetan need enda mustadele riietele liival laiali. Kuigi vihma sajab, pole mingit mõtet proovida hetkel tuld teha. Nii ma teengi oksast terava otsaga harpuuni, kasutades selleks taskunuga, mis mul alati kaasas, kui üksi loodusesse lähen, olgu selleks mere äärne või mets või lagendik või muu sarnane koht. Kui loodus, siis välgumihkel ja taskunuga on hädavajalikud. Kõike muud saab hankida. Igatahes, lälsin vette ja püüdsin kinni paar pisemat kala. Sellest ja vetikatest kindlasti ei piisa, et üle elada terve päeva. Õnneks olin seekord ka võisaiad kaasa pakkinud. Ning ma tean paari tunnise jalutuskäigu kaugusel olevat söögikohta. Ma tahtsin küsida, et kas tüdruk on siin jala, kui ta juba mändide tagant tõi välja ratta. Ma rõõmustasin: "Poole tunni pärast saame süüa. Kuidas Sa mu mõtteid loed?" ning võtsin enda ratta ja seljakoti, jättes riided randa. "Sa ei karda, et neid ära varastatakse?" kardab Maris. "Ma ei usu, et neile need selga mahuvad" ütlen ma. Sõidame kaberneemesse sööma, pajatades terve tee enda elust ja hobidest. Maris on 16 aastane tüdruk, kes elab kaberneemes, teab parimaid väikseid ja odavaid söögikohti, rändab tihti ringi rannal ja rannavees, talle meeldib sukelduda, tantsida ja üldse elust rõõmu tunda. Tema kõrval olen mina, kes on nii igav, kui vähegi võimalik. Ma ei julge tantsida, olgugi, et meeldiks väga, sukeldumine mind ei paelu ja elust ma rõõmu ei tunne. Kuid meie ühiseks kireks sattus olema vesi. Meil on vaja vett, eriti merevett. Samuti meeldib meil rattaga kuhugi kaugele sõita. Ma tegin talle ettepaneku oodata ööd ja ta on sellega nõus. Ma juba tean, et tänane päev tuleb imeline. Kuid peagi näidatakse, kui väga ma eksin.

Me oleme naasmas mere äärde ja ma lähen kohe vette tagasi. Märkan, et ni mina kui tema oleme vee all. Mina hingan, kuid tema ei saa hingata. Ei jää muud üle, ma suudlen teda, et õhku talle edasi anda ja hoian teda kinni. Vool viib meid kaasa avamerele. "Pöördu" ütlen mõttes ja tunnen, kuidas vool viib meid ikka edasi. Ma ei tea, kui kaua ma pidin Marist kinni hoidma ja suudlema, et ta ei rabeleks. Kui lõpuks meri meid kaldale lähemale uhtus, lasin endal vajuda sügavamale ja kaotasin enda üle kontrolli. Ma tekitasin enda ümber keerleva avause, et anda õhku nii endale kui kaaslasele. Ta vaatas hirmunult mind ja ahmis hinge. Kui sain kontrolli tagasi, langes kogu veesein meile peale ja uhtus meid kaldale. Ma aitan Marise välja ja viin ta enda riiete juurde. "Vabandust" on mu esimesed sõnad. Ma punastan, ja istun maha tema vastu. Nii me istume ja vaatame üksteisele silma, kui päike selja taga loojub.

Pärast mõningat vaikust kuulen ta suust "Tänan." Mille eest, ma ei tea. Kuid just siin küsisin ma valjult mõeldes: "Mis just toimus?" Ka Maris nägi muret mu silmades. "Küll teada saad" ütleb ta mulle ja võtab minul käest kinni. Ma ei suuda seda uskuda, et inimene, keda tean ainult mõned põgusad tunnid, mind niimoodi toetab.
"Miks mind toetad, kui ainult mõni tund Sind tunnen?" uurin talt, sest ei mõista, millest selline käitumine.
"Sa päästsid mind, vahendeid valimata. Seega ainuõige, et toetan Sind, kui Sa end ei mõista" vastab ta. "Pealegi, Sa meeldid mulle," naerab ta.
"Meeldid sinagi mulle, seda ma ei eita. Aga toetus on küll ootamatu. Ma ei tea, mis minuga seal veeaugus toimus..." mu juttu katkestab tüdruku ootamatu käitumine, kui ta mind suudleb ja nii, et koguni mind pikali lükkab. Pärast kirglikku suudlust me jääme rannale lesima ja tärkavaid tähti vaatama, kui kuu hakkab tõusma ja päike juba loojumas on. "Süvavete hoovused" ütleme me ühel ajal, justkui mõistes, mis täna toimus.

Autori kommentaar »

Loo viin üle blogspoti http://mkscrinnid.blogspot.com.ee

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


ScrinNid

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

KrMonteCristo


Nu see on üsna huvitav lugu.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima