Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Võistlused / Meri? Jah, meri! - TULEMUSED

Kuskil üksikul saarel. (2)

14.07.2016 14:18, x353 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Kuskil avamerel. Paat õõtsub ühelt küljelt teisele. Maad pole ees ega taga näha, kuid ega see tulemata jää. Viimati nägin maad vist nädal või paar tagasi. Otsustasin veidi kaugemal tavapärasest kohast kala püüda, siis aga jäin tukkuma ja paat liikus iseenesest aina kaugemale ja kaugemale.

Olen üks veidi imelik tegelane. Pärit olen koopa ühest kaugemast nurgast, teised teavad mind kui koopa ühte vaiksemat kalurit. Nimeks on mul Synthx. Koopas olen pesitsenud juba aastaid ja aastaid, ilmselt olen üks vanematest asukatest siin, kuna olen näinud vähemalt kaks või kolm põlvkonda. Ärge küsige, miks ma siin ikka veel olen - see pole eriti oluline.

Nüüd üritan lihtsalt sõuda seni, kuni mingit maalappi näen. Oleks tore vahelduseks jalad maale saada, olgugi, et ma olen kalur ja peaks olema harjunud merel olemisega. Ma olengi harjunud, kuid vaheldust on vaja.

Lõpuks peale paari tundi sõudmist märkasin ühte maalappi kuskil eemal. See nägi välja nagu saar, mis tundus olevat isegi asustatud, seega tegin kiire otsuse sinna sõuda. Mõne aja pärast, kui olin kohal, tõmbasin paadi veidi kivisele rannale, võtsin asjad ja läksin saart avastama.

Alguses tundus kõik vaikne. Kõmpisin veidi mööda rannajoont, pärastpoole läksin metsa. Toitu polnud eriti palju, seega korjasin endale mõned eksootilisemad viljad, mida sealt leidsin ja toppisin enda väikesse kotti, mille olin kodust juhuslikult kaasa võtnud. Seal metsas elutsesid ka väga erinevad loomad, kes nägid üpris kahtlased välja. Näiteks olid seal linnud, kellel oli banaanikujuline oranži värvi pea ja nelja kiivi suurune pruun keha ning hiiglaslikud valged tiivad. Neid leidus vist igal pool üle saare. Veel võis kohata kolmemeetrise kaelaga musta värvi kaelkirjakuid. Minu jaoks kõige veidram olid konnad, kes olid samasuured kui käelaba ja olid kirjud.

Varsti leidsin kuskilt tihnikust maja, mis oli 5 meetrit kõrge ja 10 meetrit lai. Neid oli seal veelgi. Olin vist sattunud mingisse väga erilise külakesse. Kohalikud kekslesid parajasti ühe väga suure lõkke ümber, mis asetses küla keskel. Seda võis võrrelda jaanitulega, mis koopas iga-aastaselt süttib. Üritasin esialgu märkamatuks jääda. Külaelanikud nägid üsna veidrad välja - suuremad olid rohelise ja valge kirjud, väiksemad jällegi punase ja rohelise kirjud. Seal leidus ka osasid vahepealseid tegelasi, nende kohta ma isegi ei osanud midagi öelda. Külaelanike oli üsna palju. Nooremad tantsisid vanematega koos mingit tantsu ja laulsid segases keeles. Mõned mängisid mingeid väga võõraid pille, mida ma koopas kunagi näinud polnud. Neil olid ka väga veidrad kostüümid. Midagi sarnast, mida võib kohata, kui vaatad Harry Potterist pärit majahaldjate riideid. Igaühel oli mingi kindel asi seljas, mis oli ribadeks kantud.

Natukese aja pärast söandasin natuke lähemale minna. Üks vanem tegelane, kes pilli mängis, märkas mind ja hakkas minuga mingis keeles rääkima, millest ma eriti aru ei saanud. Üritasin neile öelda, et ma ei räägi nende keelt ja see vana tegelane sai aru, et ma olen koopast pärit ning ta hakkas rääkima arusaadavas keeles.

"Kunagi ammu elasid meie esivanemadki koopas. Nad otsustasid mööda merd seilata ja otsida uusi asukohti. Lõpuks leiti see saareke siin, nad jäid siia ja tekkis uus kultuur, mis erines täiesti koopa omast. Samamoodi muutusid kollid oma välimuselt, keel muutus ka. Nüüd pole keegi meist juba mitmeid aastaid seal käinud, kuna me ei taha kedagi ära hirmutada. Nüüdseks on meil loodud oma tsivilisatsioon, elame siinsel saarestikul külade kaupa. Siin saarel on kolm küla, seega siin on kõige rohkem asustust. Ehk räägid, kuidas sa siia jõudsid."

Vahepeal oli küla vaikseks jäänud ja kõik olid pilgud minu ja tolle vanema kolli peale suunatud. Rääkisin neile lühidalt oma loo ja paljud olid imestunud. Me rääkisime veel pikalt teineteise kultuuridest, elust ja muudest paljudest erinevatest asjadest.

Lõpuks uurisin võimaluste kohta lahkuda. Alguses ei tahetud mind minema lasta, kuid selgitasin, et mul on vaja koju pääseda. Nad olid nõus mind koju laskma, kuid pidin neil regulaarselt külas käima. Lubasin ka mõndade teiste kollidega vahel tulla, et lahku kasvanud kollid teineteisega uuesti kohaneks ja tutvuks. Kauge saare kollid suunasid mind ühe kamina juurde, kust pidi saama võlupulbriga tagasi koopasse. See sarnanes Harry Potteriga, kuna olin seda mitmeid kordi lugenud. Sain mingit punarohelist värgendust. Viimasel hetkel toodi ka mu paat sinna kaminasse ja mahutati ära. Karjusin oma koopas oleva kodu aadressi, viskasin värgenduse enda ja paadi peale ja jõudsingi mõne hetke pärast koju.

Ilmusin rannale, kus sain paadi ära panna. Sättisin paadi oma tavapärasesse kohta ning kobisin tuppa. Käisin pesus ja vahetasin riided ära. Plaanis oli järgmisel päeval koopaelanikele oma kogemustest rääkida ja lubadust pidada. Samuti proovisin ise toda värgendust teha, millega enda kodu ja saare vahel liikuda saaks.

Järgmisel päeval kutsusin inimesed jutukasse kokku ja rääkisin juhtunust. Kollid soovisid väga iidset saart külastada ja sealsete elanikega kohtuda. Leppisime kokku, et pärastlõunal hakkame sellega tegelema, kuna ma polnud selleks kohe valmistunud.

Peale kokkutulekut läksin koju, valmistasin kaminavärgendust juurde ja valmistusin selleks, et saaks soovijad saarele viia.

Kui saabus pärastlõuna, hakkas kolle mu ukse taha kokku veerima. Mu kodukandis, koopa kauges nurgas, polnud vist iialgi nii palju inimei korraga olnud. Umbes pool kohaletulnutest moodustas sellise massi, mida olin näinud korraga koos. Palusin kollidel kahe - või kolmekaupa ritta võtta ja hakkasin neid läbi kamina saarele saatma. Lõpuks, kui kõik teised olid saadetud, läksin ka ise.

Saare elanikud olid juba jõudnud osade kollikestega tutvust teha ja uurisid erinevate asjade kohta. Leidsin ka selle tegelase, kellega olin varem rääkinud. Istusin tema juurde ja palusin korraks kõigi tähelepanu, et asjad kiirelt üle rääkida. Iidsed kollid ja koopakollid said isegi üsnagi hästi läbi ja olin selle üle väga õnnelik. Minu õnneks ei läinud keegi kellegagi kaklema ja kõik läks hästi. Lõpuks pidime siiski lahkuma, et natuke privaatsust jääks. Lubasime iidsetele kollidele, et hakkame neid külastama. Saime mõned suveniirid kaasa, tänasime ja läksime.

Edaspidises elus jäime me kogu koopaga iidsete kollidega suhtlema. Me õppisime teineteiselt palju erinevaid asju, võtsime iidsete kollide kultuurist palju asju üle, kuna see oli meile kasulikum. Mõni tahtis isegi iidsete kollidega kokku kolida, kuid ei lastud.

See oligi üks lugu sellest, kuidas meri võib inimesi ühendada.

Autori kommentaar »

NB! Jutt on väljamõeldis!
6550 tähemärki.


Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Hufflepuff

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Marvellous


hea; põhjalik ja värvikas
 

Hufflepuff

^
tänud
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima