Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Muu

Võõras identiteet #5 (0)

04.05.2016 23:59, x108 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Ma istusin haiglas, muretsesin oma venna pärast. Tal oli hakanud parem, kuid sisetunne ütles, et temaga juhtub midagi halba. Haiglasse tuli ka Sophia perekond, teadsin, et nüüd on see aeg. Teeselda enda parimat sõbrannat, mis oli ülimalt raske, kuid ma tegin seda oma venna nimel. Et ta taas terveks saaks.
"Sophiake, oled see sina?" küsis üks vanem naine, kel olid pruunid lühikesed lokkis juuksed ja beežikas mantel.
"Jah," pomisesin ma kurvalt ja vaatasin koguaeg põrandat. Kuidas ma küll vastu pean?
"Kas Joseph on siin?" küsis naine edasi. Ta oli vist Sophia ema.
Ma ei vastanud talle midagi. Mõtlesin Sophiast, tahtsin neile karjuda, et mina olen Mila! Mila Abler, see, kes on Sophia sõbranna ja see, kes muretseb oma venna pärast.
Mul tuli sel hetkel meelde üks hetk, kui ma olin Sophiaga kruiisilaeval, mis suundus Rootsi. Nautisin sellest igat hetke, kuid Sophia tahtis koguaeg pidutseda, seda ta ka tegi. Tundus, et ta oli väga rõõmus.
Siis ta oskas hästi klaverit mängida. Tihtipeale esines ta kooli kontserditel mingi klaveripalaga, mis kõlas kaunilt. Mis siis, kui nõutakse, et ma pean klaverit mängida, kuid mul ei tule see üldse hästi välja?
"Sophia! Mis lahti?" hakkas Sophia ema Sabina muretsema ja lehvitas käega. Tuli välja, et olin terve see aeg teiste hääli ignoreerinud ja jõllitanud üht helesinist haiglatooli, mis tekitas ebamugava tunde.
"Joseph, tema haigus on tagasi," väljendasin ennast ja hakkasin nutma südamest. Sabina tuli minu kõrvale istuma ja hoidis minust tugevalt kinni, üritades mind lohutada. Ma ei talunud seda ja jooksin nende juurest minema. Nad vaatasid mind kummaliselt, nagu oleksin ma kuriteo toime pannud.
Ma teadsin, et see oli alles algus valel. Ma tõesti ei kujuta ette, milliseks see kõik muutub, ühel hetkel keegi ikka saab aru, et ma pole Sophia!
Sabina tuli taas minu juurde. Ta mainis, et mul on nägu täiesti valge ja et ta viib mu koheselt arsti juurde. Mul oli tunne, nagu ma lihtsalt varisen tema käte vahel kokku, mis ka muidugi juhtus. Kõik tulid minu juurde ja üritasid mind teadvusele tuua. Kui ma ärkasin, küsiti, et kuidas ma end tunnen. Ma andsin neile märku, et normaalselt ja üritasin püsti tõusta, kuid see keelati. Pean pidama vastu, muidu mu vend sureb ja olen selles süüdi ning selle faktiga ma elada küll ei suudaks.
Mind viidi Sophia koju, mis oli väga kaunis ja üsna kallis. Nad viisid mind voodisse, millelt tahtsin otse lahkuda, kuna see oli minu jaoks liiga raske. Ma ei suutnud momentigi seal veeta ja see torkas Sophia perele silma. Nad ei mõistnud mind. Eriti Alex, keda ma armastasin.
Mind kutsuti elutuppa, rääkima Portugalist ja nii edasi.
"Kõik oli täiesti normaalne. Me nautisime reisi ja käisime igal pool. Ühel päeval helistati Milale ja öeldi, et ta isa on surnud. Josephil hakkasid taas haigushood ja ta kukkus kokku. Me tulime tagasi siia, Saksamaale ja viisime Josephi haiglasse. Mina ja Mila aga läksime siis uurima, et kuidas Mila ja Josephi perekond elab, kuid teel sinna.. Mila jäi auto alla."
Kõik kuulasid mind hoolega. Jutt, mida rääkisin, oli muidu õige, aga Mila ja Sophia peaks olema vahetuses.
"Appikene!" pani Sabina oma suured käed suu juurde.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Rosalie

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima