Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Muu

Minu võitlus iseendaga. 6# (1)

19.06.2015 20:40, x127 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Lõik eelmisest osast :

Ülejäänud koolipäeva suutsin ka ära kannatada aga miskipärast ma mõtlesin selle poisi peale, ta ei olnud ju isegi kuri et talle nii sisse söötsin.
Koolist väljudes peatas Madison mu kinni ja ütles : Oled nii uhkeks läinud? Sind vaadates hakkab paha. Üritad ikka oma trenniga midagi saavutada? Varsti naeravad kõik sinu üle.
Ta lahkus. Jäin kohkunult seisma ja hakkasin nutma. Ta ei saa aru kui palju ta mulle nende sõnadega haiget teeb. Ma ei mõista, me olime ju sõbrannad...
Olin nutnud umbes 5 minutit kuni tundsin kellegi kätt enda õlal. Pöörasin ümber ja see oli Dylan. Ta istus minu kõrvale ja küsis mis juhtus. Ma ei vastanud ja vaikisin. Ta mõistis ja ei küsinud rohkem. Ta lihtsalt kallistas mind.

Järgneb :

Kui olin piisavalt maha rahunenud, võttis Dylan minult käest kinni ja ütles, et lähme jalutama. Ma olin liiga tuim, et mitte keelduda ja ma ei pannud talle pahaks, et ta mult käest kinni võttis. Nvn mul pole ju enam kedagi.
Me olime päris pika maa maha kõndinud ja ühel hetkel ma tundsin, et ma enam ei jaksa. Ma minestasin. Dylan küsis minult mis juhtus ja hoidis mu pead, ma ei olnud teadvusel.
Mõne minuti pärast ma toibusin ja ma olin nii nõrk ja väsinud. Ta ütles mulle, et ta teab et minuga toimub midagi ja et ma pean talle kohe kõik ära rääkima. Ma ei julgenud, ta peaks mind veidrikuks. Ma ütlesin talle, et ma pole lihtsalt täna mindagi süüa jõudnud. Ta pakkus välja, et lähme kuskile sööma. Ma keeldusin. Ta küsis minult selle kurikuulsa küsimuse : " Kas sa näljutad ennast??" Ma vaikisin ja pöörasin pea ära.
Ta sai aru, et see on tõsi ja ta oli nii vihane. Ta ütles mulle et mis mul arus on ja miks ma nii teen. Ta saatis mu koju ära ja ütles et ta helistab mulle õhtul. Rohkemat ta ei öelnud ja kadus.
Sättisin ennast kodus voodisse ja võtsin läpaka sülle, et filme vaadata. Olin juba kaks tundi filmi vaatand ja kell oli 21:19 ning Dylanist polnud märkugi. *Ootasin edasi*. Vaatasin veel ühe filmi ära ja kell oli 23:50.Ma sain aru, et nüüd on kõik, ka tema ei taha minuga olla. Ma suudan alati kõik ära rikkuda.
Ma lülitusin välja, ma ei olnud enam kusagil saadaval.
Ma sain teada, et mu vanemad lähevad viieks päevaks kodust ära, vanaema juurde teisele poole maailma. Mina muidugi kaasa ei läinud, rääkisin nad ära et ma saaksin koju jääda.
Hea tunne oli, et kogu maja on minu päralt. Läksin kööki ja viskasin kõik toidu ära mis külmiku oli, ma nagunii ei kavatsenud seda süüa ja kui vanemad tagasi tulevad siis nad mõtlevad et ma sõin kõik ära. Ma olin väga nõrk ja ma nägin peeglist, et ma olin peenemaks jäänud, mu nahk oli muutunud tuhmimaks. Ma ei pöörand sellel väga tähelepanu ja läksin voodisse, kus ma magama jäin.
Kui ma ärkasin, oli juba õhtu. Ma vaatasin lihtsalt lage ja mõtlesin Dylanist. Loll olin, et arvasin, et võiksin talle meeldida.

Järgneb...

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


zezlicious

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Fo0pyz

Meeldib väga. Jätka.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima