Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Armastus

Mis on armastus? 1. (0)

15.06.2014 21:00, x132 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Mis on armastus?
Selle küsimuse esitas mulle minu eluarmastatu ja tol hetkel ma ei osanud sellele isegi vastata. Nüüdseks ma ilmselt tean, mis see on, esialgu ma ei teadnud, aga nüüd, ma vannun, et isegi tean!
On see üksnes tunne, emotsioon? Või tõesti midagi suurt ja võimast? Äkki on see lihtsalt ülepaisutatud ja selles pole mitte midagi erilist? Tõttöelda olin mina alguses arvamusel, et see polegi midagi suurt, vaid inimesed on lihtsalt armastusest niivõrd pimestunud ja leiavad, et see on tõepoolest väga võimas ja uhke asi, see armastus, noh. Praeguseks on asjad aga hoopis teisiti: armastus on tõepoolest võimas.
Ma tahan juba kangesti tutvustada teile minu armsat, aga kõigepealt oleks targem vast rääkida meie kohtumisest ja sellest, kuidas me teineteisega tuttavaks saime. Tuleb tõdeda, et sel hetkel ei pakkunud ta mulle nii suurt huvi ja ma polnud temast kuigi vaimustunud, samas, kui nüüd mõelda, siis mida sa ikka helepruunide juustega, punaste lugemisprillidega ja pähklipruunide silmadega algul arvad? Ka riided olid tal tavalised: tol lõunapoolikul kandis ta kulunud teksapükse, kaneelpruuni värvi pika kaelusega kampsunit ja jalas olid tal tintmustad kõrge tallaga saapad. Juukseid kandis ta krunnis: kiharad olid kinnitatud pealaele.
Kell oli juba kolm ja raamatukogus polnud palju rahvast, ainult vahepeal kõlas raamatukogu juhataja proua Ora klõbistamist klaviatuuril või väikeste marakrattide naerukihinat, kes ilmselt vaatasid kuskil eemal mõnd siivutut raamatut. Nii tavaline! Raamatukogus oli igatahes üks pikk laud, kus oli võimalik õppida, raamatut või mõnd ajakirja lugeda. Ka mina käisin seal tihtipeale õppimas või lihtsalt lugemas. Seal oli harilikult üsna vaikne ja seetõttu väga mõnus olla. Bremer, mu toakaaslane, pidas seda pisut nohiklikuks.
„Sealt sa küll endale naisi ei leia,“ ütles tema.
„Kust siis veel?“ küsisin ma irooniliselt vastu. Kõige koomilisem oli see, et ometigi ma sealt endale naise leidsingi ja kui ma hiljem Claus’i sellepärast narritasin, oli tal üpris piinlik ja tema meelest oli see midagi harukordset.
Ka tol päeval istusin ma seal laua taga ja lugesin uut raamatut. Tähendab, sai seda üldse lugemiseks kutsuda? Tihtipeale peatus mu pilk temal, mu armsamal, tollel tüdrukul, keda ma ei teadnud, aga kes pakkus mulle juba mitmendat päeva veidi huvi. Ja ausalt öeldes polnud mina ainus, kes oma lugemisele keskenduda ei saanud ja muudkui ringi vahtis. Ka tema piidles mind, naeratas pisut malbelt, viskas silma, aga sellegipoolest oli väga häbelik. Mina ise olin ka täielik luuser. Seda selles mõttes, et mõni noormees oleks minu asemel juba ammu selle neiu välja kutsunud ja temaga tutvust sobitada. Aga mina? Oh ei, kindlasti mitte!
Mina olin ka üsna tagasihoidlik ja hiljem, kui ta sellest juttu tegi, oli mul veidi piinlik.
Kui me jälle vahtisime teineteist juba pea pool tundi, sai mul mõõt täis ja ma otsustasin julguse kokku võtta ning teha esimese sammu. Ma teadsin, et sellest poleks midagi välja tulnud, kui kumbki meist poleks alustanud juttu. Mina olin ju meessoost, järelikult ootas ta minult esimest sammu ja kiiret tegutsemist (seda ma ei saanud kunagi teada tegelikult!)
Korjasin oma asjad kokku ja suundusin tema poole. Alles keset teed mõistsin ma, millesse ma end seganud olin. Ühtäkki kaotasid mu jalad jõu ja kõik tundus aegluubis minevat. Kuid ma kannatasin selle ära ja peatselt olin ma tema nina ees. Kõige piinlikum oli see, et ma ei teadnud isegi, mida öelda. Ta näris oma pastakat (see tüütu hääl ja vastik harjumus!) ja vaatas mulle ootavalt otsa.
„Noh, kas sa ütled ka midagi või?“ küsis ta viimaks tüdinult. Sain oma kõnevõime tagasi ja panin õpikud lauale. Kogusin ennast veidi.
„Ma mõtlesin, et,“ puterdasin ma, „mis su nimi on?“
Tüdruk pööritas silmi.
„Sellepärast tulidki siia, et mu nime teada saada?“ uuris ta. See oli veider ja ma tahtsin sealt ära saada, sest mulle jõudis kohale, et kogu see värk oli tuksi läinud. Äkki proovin teine päev uuesti? Või ei julge ta enam siia tagasi tulla, kartes, et ma tulen järgmine kord tema sünniaastat või koera nime küsima?
„Jah, tulin küll,“ vastasin kindlameelselt ja taipasin, et see oli küll totter.
„Lenka.“
„Ongi Lenka või?“ ajasin ma silmad suureks ja mõtlesin, et kes küll niisuguseid nimesid välja mõtleb. Tüdruk naeris. Pean ära mainima, et tema naer oli selline kummaline, ent koomiline, mis ajas minugi naerma.
„See on mu hüüdnimi, va loll,“ vastas ta ja pöördus oma töö poole tagasi. Oligi kõik? Ma ei teadnud, mida teha. Kas minema kõndida või..?
„Kas sa pole huvitatud minuga välja tulema?“ pressisin ma läbi hammaste. Ta ei pööranud mulle erilist tähelepanu, lihtsalt sodis midagi vihikusse ja toksis kalkulaatori nuppe.
„Nagu kohtinguna või?“ küsis ta.
„Nojah noh,“ ütlesin mina ja tundsin ebamugavustunnet. Lenka noogutas.
„Anna mulle üks hea põhjus, miks ma peaksin sinuga tulema kohtingule,“ sõnas ta. Olin üsna kimbatuses ja ei teadnud, mida vastata. „Noh..?“
„Sest ma olen tore!“ oli kõik, mis ma oskasin öelda. See kõlas napakalt, ma tean.
„Kas mina tean seda?“ küsis ta. Ma ei saanud päris hästi aru, mida ta mõtles. „Tead, poisiklutt, ma soovitan sul tulla mõni teine kord ja põhjendada minuga kohtingule minemist.“
„Steven,“ segasin ma vahele, „ja kas sa räägid tõsiselt?“
Ta noogutas.
„Steven, tule tagasi mõni teine päev ja ütle üks hea põhjus, miks sa minuga tahad välja minna,“ kordas ta. Ohkasin. See oli ehtne näide, et ma polnud kuigi osav tüdrukute võlumises ja flirtimisel. Samas ei tundunud ka tema eriline professionaal sel alal olema. Mis te arvate, mis sai? Leidsin sealsamas kohe põhjuse ja saingi temaga kohtingule? Ta saatis mind pikalt ja ma loobusin uuest katsest? Sain uue võimaluse ja me läksimegi deidile? Variante on palju.
Loomulikult ma pidin häbitundes lahkuma ja lubasin talle, et tulen teine päev uuesti ja leian talle siis piisavalt hea põhjuse. Ta oli sellega rahul ja pakkis oma asjad kokku ning seejärel lahkus. Alles hiljem mõistsin ma, et see saab olema paras katsumus ning mingit põhjust leida on väga idiootne.
„Kas sa räägid tõsiselt?“ küsis Bremen mult, kui ma talle rääkisin kogu loo ära, mis raamatukogus juhtus. Vajasin tema abi. Bremen oli ju ehtne naistemees ja ilmselt tema teadis rohkem neid nippe, kuidas preilidele peale minna. Bremen pidas Lenkat nõdrameelseks ja soovitas mul temaga mitte tegemist teha. „Ma pole mitte kunagi midagi niisugust kohanud!“
„Seepärast ta nii eriline ongi,“ arvasin ma. Bremen naeris pilkavalt.
„Ja mida sa talle põhjuseks tõid?“ uuris ta huviga. Mul oli seda veidi piinlik tunnistada.
„Et ma olen tore,“ vastasin ma täiesti ausalt. Bremen sai sellise asja pärast lausa naerukrambid, tal lendas suust tatti ja tema naer ei saanudki otsa. Ohkasin.
„Ja mida sa NÜÜD talle öelda kavatsed?“ küsis Bremen, kui ta oli maha rahunenud. Kehitasin õlgu. Mul polnud õrna aimu ka. „Sa peaksid mingi nimekirja koostama ja lugema talle kõik ette. Siis on tal lai valik.“
Bremen mõtles seda irooniaga, aga minu meelest oli see geniaalne mõte.
„Sul on õigus!“ pahvatasin ma ja otsisin välja pastaka ning märkmiku. Terve päev istusin ma oma märkmiku taga ja keskendusin igasuguste põhjenduste välja nuputamisele. See oli paras pähkel, ausõna. Viimaks nägi mu nimekiri niisugune välja:
Põhjused minuga kohtingule minema.
1.) Ma olen hea kuulaja.
2.) Minuga koos olles ei pea muretsema, et seks on vilets.
3.) Romantika mängib minu jaoks olulist rolli.
4.) Vahepeal olen ma naljakas.
Antud nimekiri oli viletsavõitu ja hädine, lausa naeruvääristav ja kui ma seda Bremerile näitasin, lootuses, et ta mõne hea kiidusõna annab või kogunisti poetab mõne soovituse, arvas tema, et mul on lips läbi.
„Ta saadab sind pikalt,“ ütles ta kindlalt, „ja mis vahet sel on, kui ta teebki seda? Ta on imelik.“
„Ja mis teda imelikuks teeb, täpsemalt, palun?“ küsisin ma uudishimulikult. Bremer vaatas mind lolli näoga ja ilmselt tahtis mulle tooliga virutada, et mulle tuleks mõistus pähe. Juba tema näost võis seda lugeda, polnud vaja seda otse öelda.
„Normaalne neiu läheks sinuga kohe deidile ega keerutaks niimoodi,“ vastas ta, „see näitab seda, et ta pole sinust karvavõrdki huvitatud, vaid tahab sinuga mängida.“
„Mis ajast sina sihuke suhteekspert meil oled?“ räuskasin ma, kuid Bremer ei öelnud midagi. Hiljem, kui ma juba voodis lesisin ja püüdsin und saada, mõtlesin ma Bremeri sõnadele ja lootsin sügaval hinge põhjas, et see pole nii ja äkki veel mõni võimalus on. Samas, mida mul enam kaotada on? Teisi neiusid on maailmas palju, ega Lenka ainus polnud!
Lootes Lenkat järgmine päev raamatukogust kätte saada, pidin ma kibedalt pettuma. Teda polnud. Ootasin teda küll vähemalt tunnikese, aga tüdrukut polnud kusagil. Otsustasin küsida igaks juhuks ka proua Oralt üle, et äkki on ta Lenkat näinud või on tüdruk mulle teate jätnud, mis oleks küll üsna utoopiline, aga kes teab?
„Kas sa tõesti arvad, poiss, et ma tean täpselt, kes see Lenka niisugune on?“ küsis proua täiesti ükskõikselt.
„Jajah, seda kindlasti mitte,“ pobisesin ma ja lahkusin raamatukogust. Hiljem tulin veel korraks tagasi, aga siis polnud ka teda ja viimaks ma loobusin sellest mõttest, et läheks täna uuesti raamatukokku.
Aga ülejärgmisel päeval oli ta küll seal – istus helepruuni laua taga, luges mingisugust entsüklopeediat, endal prillid nina ees. Teda nähes puhkes mu süda õidele, tema aga oli üpris ükskõikne, aga uudishimuliku näoga.
„Miks sind eile polnud?“ küsisin ma, kui olin end tema kõrvale istuma seadnud. Kolistasin selle kuradima tooliga üsna valjusti, mistõttu sain isegi proua Oralt veidi pahandada ja palju hukkamõistvaid pilke.
„Miks sind huvitab?“ küsis ta vastu. Kehitasin õlgu.
„Ma ei leidnud eriti põhjuseid,“ ütlesin ma ausalt, „kõigest viis tükki.“
„Sa koostasid mingisuguse listi või?“ uuris tüdruk. Noogutasin ja ulatasin paberi talle. Pigistasin rusikad kokku ja olin üsnagi veendunud, et ta naerab mind välja ja saadab mind pikalt. Bremer’i sõnad tundusid ühtäkki täiesti tõsi olevat ja mina, rumal, ei kuulanud teda!
Lenka tõepoolest naeris, vaikselt, aga südamest. Mina ei leidnud vähimatki põhjust rõõmustamiseks. Tahtsin lihtsalt selle asjaga ühele poolele saada ja minema minna.
„Sa tahad öelda, et seks sinuga on taevalik?“ küsis Lenka kõhklevalt.
„Ma ei ütleks, et „taevalik“, aga midagi niisugust jah,“ ütlesin ma nii enesekindla häälega, kui võimalik. Lenka naeris. „Tead, kui sa tahad mulle ära öelda, siis ütle kohe. Ma ei jaksa enam end niiviisi naeruvääristada.“
Tüdruk vaatas mind pikalt ja uurivalt.
„Ma ei ütle sulle ära, Steven,“ lausus tüdruk ja lisas: „Ma teen seda üksnes sellepärast, kuna sa tõesti vajad kogemusi.“
„Mida sa selle all mõtled?“ uurisin ma veidi haavunult.
„Sa oled sel alal ikka täielik kobakäpp!“ teatas tüdruk otsekoheselt. Nüüd võis seda hoopis koolituseks, mitte deidiks lugeda, on mul õigus?
„Ja sina oled siis professionaal, jah?“ ütlesin ma veidi ülbelt vastu. Lenka naeratas.
„Kindlasti mitte,“ arvas too, „aga piisavalt hea, et sulle mõnd nippi jagada.“
Ma ei viitsinud temaga vaielda, vaid tõusin püsti.
„Kuidas ma sind kätte saan?“ tahtsin ma teada ja vaatasin kella. Olin lubanud kella kaheks kodus olla, et poistega videomänge mängida ja pitsat süüa. Tüüpiline poisteõhtu, teate küll!
Lenka andis mulle oma telefoninumbri ja aadressi, ütles ka täpselt, mis kellaaeg ma helistada võin. Kohtingule pidime me minema neljapäeval ehk siis kahe päeva pärast, kell neli, kusagile kohvikusse sööma.
Jätsin temaga hüvasti (kuigi oleksin temaga meeleldi vestelda tahtnud; samas, mida ma temaga rääkinud oleks?) ja kiirustasin korterisse. Avanev vaatepilt oli nõme – kamp poisiklutte kaanisid õlut, sõid krõpsu ja pitsat, mängisid videomänge ja lõugasid täiest kõrist. Mind nähes läksid nad puhta hulluks ära!
Tavalise tervitamise asemel nad hoopis huilgasid ja lehvitasid kõigest väest. Istusin tugitooli ja krabasin peoga juustukrõpse.
„Steven, noh, said endale deidi siis või?“ küsis Bremen. Jumal küll, oli vaja nüüd sellest rääkima hakata!?
„Kas Stevenil on naine või?“
„Kes ta sihuke on?“
„Ah, on üks tavaline,“ pomisesin ma vastu. Lootsin, et nad jätavad selle teema nüüd rahule, kuid kus sa sellega – nad küsisid uusi küsimusi ja Bremen jutustas neile loo, kuidas mina ja Lenka tutvusime. See oli pisut ebamugav.
„Olete te juba maganud?“ küsis Harold.
„Me alles tutvusime!“ prahvatasin ma. Harold muigas, ka teised kutid lõkerdasid naerda ja Devon seletas: „Ma sain ühe neiuga tuttavaks ja samal õhtul jõudsime voodisse isegi.“
„Sa peaksid enda üle väga uhke olema,“ ütlesin ma pilkavalt, aga keegi ei teinud minust välja. Küsimused lendasid teineteise otsa ja Bremen pinnis mult vastust.
„Jah, ma lähen temaga deidile!“ ütlesin ma peaaegu kisendades ja läksin enda tuppa, et rahu saada. Mõtlesin, kas helistada Lenkale või mitte, aga viimaks ma siiski loobusin sellest mõttest, kuna hirm, et mul pole temaga millestki rääkida, aina süvenes ja peatselt sain ma aru, et meil ei pruugi isegi kohtingul erilisi jututeemasid jaguda. Mõnes osas oli Lenkal õigus: suhete ja armastuse alal olin ma täielik luuser. Kogemusi oli mul küll, kõige eredamad mälestused on noores eas, kui ma alles alustasin jalgpalli mängimisega ja sealt kaudu sain kisakoori tüdrukutega tutvuda. Kõige koomilisem asjaolu oli see, et ma olin kõigi nendega kas või korraks kinos käinud või sööma läinud. Kuid ega nad eriti sümpaatsed polnud – nende peamisteks prioriteetideks oli meikimine, poisid ja cheerleading. Ainus, kellega mul isegi klapp tekkis, oli Marina. Tol ajal olin mina kuskil kuusteist ja tema viieteist aastane, kuigi välimuselt ja käitumiselt nägi ta küll vanem välja. Ta kandis palju meiki ja roosilõhnalist parfüümi, tüdrukul olid taevakarva nööpsilmad ja hõbeblondid lokkis juuksed. Ta oli tõesti ilus ja mul oli meeletult uhke temaga üheskoos kuskil ringi käia, tema suudlused olid ka kõige magusamad. Kaua see muinasjutt ei kestnud, sest peatselt leidis ta endale tunduvalt vanema noormehe ja unustas minu täielikult ära.
Rohkem mul eriti kogemusi vast polegi. Võibolla kardan ma lihtsalt korvi saada ja end naerualuseks teha. Kas Lenkaga kohtingule minemine sai olla piinlikum, kui meie esimene kohtumine ja vestlemine? Vaevalt küll ja see mõte isegi lohutas mind mõnel määral.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


theNeccy

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima