Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Huumor

Mina, TOTAALNE LUUSER, 2 (3)

10.06.2014 13:24, x217 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

TEISIPÄEV, 10. juuni

Cool. Ma vist unustasin mainida, et reedel lõppes kool. Te ei taha teada, mida Aleksandra Fuff kandis. Jaja, olge kõigeks valmis. Mina olen normaalne tüdruk ja mina ei tule kooli mingi punase vaiba kleidiga (mida Aleksandra tegi loomulikult) ega kõrgete kontsadega (mida Aleksandra tegi) ega meigitud näoga (mida Aleksandra tegi) ega mitte millegagi rõvedaga (mida Aleksandra Fuff ALATI teeb). Mina tulin kooli ühes ilusas helevalges natuke suvelikus kleidis ja väikeste kontsadega kingadega. Soenguks olid mul lahtised juuksed ja väike lipsuga peavõru. Mitte midagi NII ERILIST, mida TERVE kool peaks jõllitama. Aga Aleksandra, olge valmis. Ta tuli punase sädeleva maani kleidiga, millel oli veel 30 cm saba taga ja avar dekoltee (Aleksandra valis vist C korvi, kuigi tal oleks vaja väiksemat kui A korv, tal pole seda vajagi. Tüdrukud saavad aru, mida ma mõtlen). Tal oli mingi rõve sädelev punane käekott, mida võiks nimetada samahästi halitanud sardelliks, sest see nägi vastik välja. Ta juuksed oli pandud mingiks palmipuuks tema pealaele ja seal ümber olid vähemalt tuhat SÄDELEVAT juukseklambrit. Ja see banaanipuu tegi tema veel rõvedamaks, kui ta tegelikult oli. Kooli tuli ta VALGE LIMUSIINIGA ja mingi "turvamehega". Igatahes peab tunnistama, et see turvamees andis mullegi kõheduse, niiet käitusin nagu 3. klassis peaks käituma. Ja Aleksandra huuled - NEED OLID SÄTENDAVALT KIRSIPUNASED!!! Ja kui ta neid kokku surus ja nendest musihuuli tegi, hakkasin äärepealt küsima, kas on oksekotti, kuhu vajadusel oksendada või kui seda oksendamise.ks ära ei kulu, saaksin seda kasutada Aleksandra nägu varjama ehk tõmbaksin koti talle pähe. Ta näeb siis ilusam välja. Me olime klassis ja Aleksandra flirtis Stasoniga. Täiega. Ja Stason vaatas koguaeg tema huuli ja rääkis, et mnjah, muidugi, kui Aleksandra rääkis, kui ilus ta välja näeb ehk minu keeles, kui rõve ja hirmuäratav ta välja näeb. Tahtsin sellele ilueedile natuke õpetust anda. Ja seda ma tegingi, kui aktus oli läbi ja me olime klassis, aga õpetajat polnud. Võtsin koti, kui märkasin, et Aleksandral oli ju see ju.nn peas. Mida teha??? Ma lihtsalt võtsin selle junni ja surusin selle alla. Nii, et see oli juba 5 cm pikkune. Sobis. Surusin talle koti pähe, istusin oma pinki ja tegin süütut nägu. Kui õpetaja klassi tuli, karjus Aleksandra: "Kes seda tegi, saab minult viimse kui obaduse igasse kohta!!!" Õpetaja rahustas ta maha. Kuid garderoobide juures, kui ma kingi jalast ära võtsin, tuli Aleksandra minu juurde. "Lahe trikk, aga see ei lõppe nii."
"Arvad sa?" küsisin.
"Ma ei hakka oma ilusaimat päeva elus ära raiskama, kus ma sinu kõrval näen välja nagunii nagu kuninganna. Ma ei hakka enda välimust ära rikkuma ja andestan sulle. Aga 8. klassis ootab sind esimesel päeval kena kingitus. Aga see on ÜLLATUS, mu kullake." Ta vopsutas oma 10 kg ripsmeid ja tegi musihuuli ja lahkus.
Ma tõusin püsti ja ütlesin: "Aleksandra, tead, mida ma sinust arvan? Sa oled üks rõve ja isehakanud staar ja sa ära arvagi, et sa Stasonile meeldid, mina meeldin talle. Ja kusjuures, mul on sinule ka üllatus valmis 8. klassi esimese.ks päevaks, niiet ära arva, et ainult sina oled see hea ja lahke ja jagad siin kingitusi. Mina jagan ka. Ja Stason on minu!"
Aga seda ma ütlesin ainult oma peas, et peale minu seda mitte keegi ei kuulnud.
Ja te ei kujuta ette, kes minu juurde tuli! ISE! Stason! Ta oli nii kena ja handsome.
"Terekest," ütles Stason.
"Tere," vastasin nagu viimane id.ioot ja naeratasin talle n-ö "võluvalt".
"Noh, näeme siis 8. klassis, kui sa siin koolis veel käid."
"Jah, ikka käin, jah, ikka näen....mkm....ikka näeme, ja, ja."
"Ma tahtsin sulle teha ühe ettepaneku..."
"JAH???" Mu silmad olid peast välja kargamas.
"Pole julgenud nagu sulle varem sellist ettepanekut teha...."
"JAH???"
"Mõtlesin, et nüüd on see aeg siis käes...."
"JAH???" Olin seal nagu üks viimane id.ioot. Täna! TÄNA SEE JUHTUB! Täna! Stason tahab, et me käima hakkaksime! Tegin juba peas endale õhtuse.ks kohtinguks soengut ja mõtlesin, mida selga panna ja millise maitsega huulePALSAMIT kasutada (PALSAM, MITTE LÄIGE, nagu Aleksandral) ja milliseid kingi, millist kotti. Valisin juba peas riiulist valmis selle hääle, kuidas ma talle vastan...Lase käia, Stason! Ole mees ja ütle see ära! "Ma tahan sinuga käima hakata!" Ütle! Ütle see ära!
"Kas sa tuleksid..."
"...mulle naiseks? Muidugi tulen!"
Aga seda ütlesin ma ainult oma peas, niiet peale minu seda mitte keegi ei kuulnud.
"...minuga viimasel koolipäeval õpikuid ära tooma? Ma esimesel koolipäeval ei saa. Kas sa tuleksid minuga kaasa?"
"Aa, seda, et.....jaa, jaa, muidugi, jaa." Oli kuulda sügavat pettumust minu hääles.
"Sa oled kuidagi pettunud ilmega....kas juhtus midagi?"
"Ei, ei, muidugi ma tulen. Ja. Helistame siis, eks, jah. Tsau siis."
"On sul kindlasti kohe kõik korras? Tunned end halvasti?"
"Jah, pea valutab natuke," ütlesin püsti tõustes, et ta ära läheks ja mind piinlikust olukorrast vabastaks.
"Noh, kui sul kõik korras on, olgu siis. Tsau."
"Tsau."
Ja nii ma siis läksin koju, pisar silmis. Ma olin haavatud. Kodus juhtus aga nii, et ema ja isa arvates oleks tore olnud korraldada PERE MÄNGUÕHTU. Teate küll neid PERE MÄNGUÕHTUID ja PERE FILMIÕHTUID. Ükskõik, mis nime sa neile paned, olukord on sama hull. Pane kasvõi ILUS STASON. Ikka on sama. Otustasin PERE MÄNGUÕHTUST alguses keelduda. Teate küll neid. See, kus ema ja isa on nii elevil ja kui õde paneb endale popkorni ninna ja siis see ongi PERE MÄNGUÕHTU, kui me neid temalt ninast välja kisume. Oeh. Nii keeruline on see elu.
Alguses ma keeldusin, aga siis ma mõtlesin, et vahet pole. Ma olen ikkagi TOTAALNE LUUSER ja TOTAALSED LUUSERID ei lase enda tuju nulli mingi tühise poisi pärast. Noh, minu jaoks ehk mitte NII tühise. Otsustasin ikkagi kaasa lüüa. Ja seekord minu väike õde Brianna ei pannud endale popkorni ninna. Ei, hoopis HERNED! Aga õhtu möödus lõbusalt. Küll aga, jah, peab tunnistama et Monopoly mängulauale nuppude peale panemise STARDI NUPULE, sellest me ERITI kaugemale ei jõudnudki. Paar ringi saime vaid teha. Aga noh, mida sa ikka TOTAALSETEST LUUSERITEST OOTAD, AH? Kõik on GEENIDES, KAHJUKS! Kõik pärineb edasi vanematelt. Seega minu ema ja isa erilised geeniused ei ole. Küll aga mul on üks lahe perekond, mis siis, et perekond TOTAKAID. Ikkagi perekond ja perekond, see on juba midagi, mis on hindamatu ja jääb mälestustesse. Jah, Aleksandra mälestustesse jäävad ilmselt kleidid, kotid, meigiasjad, HUULELÄIKED!!! ja selline bila-bula.
Kahjuks ei jõudnudki ma tänasest päevast, TEISIPÄEVAST , 10.juunist rääkida. Aga ega täna midagi erilist ei juhtu ka. Jah, oota sa, pärast juhtub selline romaan, et seda ei unusta iial.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Windey

Kinkimine

 X 0
 X 1

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Sossas

Muidu tore jutt aga raamatust on liiga palju kopeeritud vms
 

Windey

Ups
 

4elements



 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima