Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Armastus

Põrguline armastus, 12 (2)

13.05.2014 17:13, x91 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

"Tere," ütles Kalev, kui ma tema autosse istusin.
"Tere õhtust," vastasin ja panin turvaröö kinni.
"Sõidame?" küsis ta.
"Jah, muidugi," vastasin ja imetlesin ilusat taevast. Mitte ühtegi pilve ja päike lõõskab.
Juhatasin Kalevile sõidu ajal teed ja jõudsime ühte ilusasse restorani välja, mis oli minu lemmik.

"Noh, kuidas meeldib?" küsisin ja avasin turvaröö.
"Tundub hea koht olevat."
"Mitte ei tundu, vaid ongi. Lähme."
Me läksime restorani sisse, istusime maha ja uurisime menüüsid.

"Mida sa võtad?" küsisin, nähes, et Kalev on valikuga hätta jäänud.
"Ma ei teagi, siin on nii palju valikuid," vastas Kalev.
"Mina soovitan kitsejuustupraadi või kana-paprikasuppi ja magustoiduks soovitan šokolaadi-kreemi-maasikakooki ja punast poolmagusat prantsuse veini."
"Nüüd on tõesti näha, et sa oled siin käinud."
"Muidugi, ega ma sulle valetaks."
Lõpuks olime ära otsustanud ja meie juurde tuli sihvakas, umbes 20-aastane noor naine koos märkmiku ja pastapliiatsiga.

"Mida teile?"
"Mina võtan ühe spagetti kodujuustu-ja juustuga, puuviljajäätise, apelsinimahla ja ühe poolmagusa punase veini."
"Ja teile?"
"Mina võtan ühe kitsejuustu liha, mannavahu mustikatega, rohelise tee ja ühe poolmagusa valge veini. Kaua nendega aega läheb?"
"Umbes 30 minutit."
"Selge. Aitäh."
Ta võttis meie menüüd ja poole tunni möödudes tuligi söök. Me hakkasime sööma.
"Bon appetit!" ütlesin. Kalev jõllitas mind.
"Mis on? Ma olen harjunud seda ütlema, mis siis?"
"Noh, ega's midagi, bon appetit!" ütles Kalev ja me lõime klaasid kokku.
Nautisime juba magustoite ja jõime veini, siis tuli meie laua juurde üks naine.

"Kalev? Tsauu! Mis teed siin? Ma mõtlesin, et pean siin üksi passima. Nii tore, et sa ka siin oled! Tule, istume ühte lauda!"
"Mkm...kes teie olete?"
"Kalev? Kalev? See olen ju mina, Marita, sinu naine!"
Minu süda purunes tuhandeks tükiks, sest mind oli jälle petetud.
"Sul on naine? SUL ON NAINE?!" karjusin ja haarasin oma koti ja jooksin välja. Marita istus minu kohale. Unustasin midagi öelda. Läksin vihaselt tagasi. "Arve maksad sina! Bon appetit!" ütlesin ja läksin minema. Õues oli aga vihmaseks läinud. Vihma tibutas ja mul olid jalas kingad. Kõndisin bussipeatuse poole. Tundsin, kuidas aina rohkem tuli vett kinga sisse. Tundsin, kuidas aina külma vett pritsib ja voolab mu jalga. Sukk liibus mu jala külge. Selge. Siin polnud teist juttugi. Jalg oli märg. Pidin bussi ootama umbes 2 minutit - seegi hea. Mõtlesin sõidu ajal soojadele karvastele sussidele, pehmele suletekile ja Mummile.
Kodus paningi jalga sussid, tegin teed ja mängisin ka Mummiga. Ei! Kõik! Meestega on läbi! Finito! Mida rohkem ma meestega sehkeldan, seda rohkem ma ennast petan ja ennast kurvastan! Meestega on kõik läbi! Kõik! Läbi! Luban.

See viimane kõlas küll veidi umbusklikult.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Windey

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

annahoj

Jätka Super osa Aga võiks pikem olla. Btw mu isa nimi on ka Kaalev, aga mu ema nimi küll Marita ei ole
 

Windey

Jätkan. Selge.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima