Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Wild Ones. (1 osa.) (1)

08.11.2013 21:56, x182 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Paduvihm sadas rabisedes vastu majade katuseid. Tuul kabistas okstes ning kohistas puuladvus. Taevast tumestasid tinakarva pilved ning äike lähenes ähvardaval juminal.
Samal ajal, kui teised toas olid, istusin mina üksinda pargipingil ning nutsin. See silmitu raev, mis mind pulbitses oli asendatud pisaratega. Need pisarad, mis minu silmis valitsesid olid täis valu. See valu oli kirjeldamatu. Mind valdas tunne, nagu oleksin ma siin maailmas üleliigne. Nagu mind poleks kellelgi vaja, nagu ma oleksin lihtsalt üks tarbetu ese, mis seisab nurgas ning mida keegi ei suvatse vaadatagi, veel vähem, et seda kasutada.
Kuid mõistagi on siin maailmas inimesi, kellele meeldib kasutada vägivalda.
Külm tuul tõi mulle kananaha ihule. Äike raksatas pooleks ning paduvihm ei andnud samuti järele. Minu süda peksles rinnus, sest ma kartsin. Ma kartsin neid inimesi, seda linna, seda umbset õhku, selles linnas valitsevat vägivalda, kõike.

Mind kummitasid kõiksugused memuaarid, ähmastunud, tuhmunud, katkendlikud mälestused, mida ma igatsesin. Kõige enam igatsesin ma oma lapsepõlve.
Kuid nüüd olen ma sirgunud tavaliseks viieteist aastaseks teismeliseks, kellel on tavaline maailmavaade, tavalised unistused, valikud ja tahted, nagu igal teiselgi. Ma ei erine teistest palju.
Siiski aga ma vihkan oma elu, end ümbritsevaid inimesi, seda umbse õhuga linnakest ning seda reaalsust, millega ma ei suuda leppida. Ma ei suuda leppida sellega, et elu pole enam nii lilleline, nagu vanasti. Nüüd ma pean saama endaga ise hakkama, endale asjad ise ostma, tööd tegema, tegema seda, mida ma varem polnud suuteline tegema.
Ma ei saa oma vanematega enam läbi, sest nad on muutunud. Minu toredast issist ja emmest on saanud külmad ja kalgid inimesed, kes on muutunud töönarkomaanideks.

Mõned aastad tagasi lausus isa, et igale pisemalegi teole järgneb karistus. Karistus, mis koosneb löökidest ja kolakatest. Karistus, mis on teisiti öeldes vägivald.
Sellest ajast peale olen ma hakanud oma vanemaid teisest küljest vaatama, vihkama ja põlgama. Kuhu kadusid minu emme ja issi südamed?
Eemal tümatas äike ning mõned minutid hiljem lõi ta raamatukogu akna sisse.
Nüüd olin ma jälle reaalsuses. Selles karmis reaalsuses. Minu jalad ja käed olid täis sinikaid, mis valutasid kohutavalt. Pühkisin oma silmanurkadest pisarad ära ning suundusin oma kodu poole. Kodu, mis pole mulle nagu kodu, vaid koht, kus ma saan peavarju.

-"Miks sa nii hilja koju tulid? Arvad, et nii lihtne see ongi? Oled ära ja meile ei räägi ning tuled õhtul hilja koju ja ongi kõik korras? Tead plika, sa pole veel täiskasvanud, et võid kõikjal ringi litutada! Kui täiskasvanuks saad, siis viskan ma nagunii su kodust välja, kuid saad aru, praegu sa pole veel kaheksateist! Saad aru? Miks sa nii hilja koju tulid? Ma vajan selgitust," räuskas ema oma läbilõikava häälega, nii et ka isa kuuleks ning isa kuuliski ja ilmus kohemaid koridori.
-"Vabandust, et ma nii hilja koju tulin, aga tegelikult olin ma ainult pargis ning nautisin ilma ja hingasin värsket õhku," pomisesin tasakesi ning vaatasin maha.
-"Kas sa oled #!?!#? Vaata aknast välja! Väljas sajab vihma ning müristab! Kas sa ütlesid just, et sa nautisid ilma? Ma arvan, et tegelikult sa tahad lihtsalt haigeks jääda ning sellepärast sa passisidki pargis ning külmetasid. Pead mind lolliks?" käratas ema.
-"Mis sa arvad, et ma sünnitasin su siia ilma lihtsalt niisama, et sa saaksid laiselda?" küsis ta ning pööras ümber ning kõndis kööki.
Ma vaatasin maha ja vaikisin. Isa oli samuti minu juures ning ta lihtsalt vahtis mulle umbusklikult otsa, nagu ma oleksin mingisugune äsja purunenud muuseumi eksponaat.
-"Ma poleks iial uskunud, et mul saab olema nii laisk ning halb tütar. Miks sa pead nii tegema? Miks sa ei võiks olla sama virk nagu teised sinu klassikaaslased?" küsis ta ning tema silmad olid täis viha ja raevu. Ma pöörasin tema näolt pilgu ning jäin jälle maha vahtima.
-"Isa, peaaegu kõik minu klassikaaslased joovad ja suitsetavad, nende hinded on alla keskmise ning sa ütled mulle, et miks ma ei võiks olla sama virk nagu nemad? Isa, palun," pomisesin ning minu silmadesse ilmusid pisarad.

"Ära vaidle vastu ning ära haugu! Mitu korda ma pean sulle ütlema, et sina plikatirts ei tule mulle vastu haukuma! Sellele järgneb karistus! Ma olen sulle mitu korda öelnud, et kui sa haukuma hakkad, siis ma hakkan sind karistama! Olgu see sulle õppetunniks!" käratas ta üle kogu maja ning ka ema vaatas köögist siia poole.
-"Ei, Lucas, ära hakka jälle pihta!" lausus ema tüdinenud häälega ning pööras selja ning kõndis minema. Minu silmadesse ilmusid pisarad ning ma pöörasin ümber ning hakkasin ukse poole jooksma, kuid ta haaras mu randmest ning pigistas seda kõvasti.
-"Arvad, et pääsed?" küsis ta ning pigistas mu randmest jälle.
Mul purskasid pisarad silmist ning ma hakkasin nutma.
-"Ei, issi, ära karista mind! Ma pole ju midagi teinud, palun!" hüüdsin ma pisarad silmis ning üritasin tema pilku vältida. Kuidas saab keegi olla nii julm? Mu isa oli väga tugev ning treenitud mees ning kuidas ta suudab mulle haiget teha eriti veel siis, kui ma olen väga nõrk ning peenike?
Ta haaras mu käest ning lükkas mu vastu seina, niiet ma sain väga haiget. Ma nutsin ning vaatasin talle otsa ning tema mulle otsa. Ta pilk oli täis viha ja raevu ja esimese hoobi lõi ta mulle rusikaga näkku. See löök oli nii tugev, et ma kriiskasin ja seda oli kindlasti kuulda isegi parki.
Minu ninast hakkas välkkiirelt verd alla voolama ning juba tuli teine, kolmas, neljas ja viies löök.
Ma lihtsalt karjusin ja kriiskasin, kuni ta mu lõpuks vabaks lasi ning ma uksest välja jooksin.

Ma ei taha enam sinna tagasi minna. Ma ei taha, et see kõik korduks homme, ülehomme ning nii kaua, kuni ma lõpuks saan kaheksateist ning mind majast välja visatakse.
Vihma polnud enam, kuid välku lõi küll aeg-ajalt. Puud kohisesid ning paindusid tuules.
Ma olin üleni verine ning kõndisin nagu mingisugune sombi linnast välja. Kõik mu liigesed valutasid ning mu kurk oli verest ära kuivanud. Mul oli hiigelsuur joogijanu ning ma lihtsalt lonkasin ning nutsin. Poole tunniga olin ma jõudnud maanteele, kus ei olnud rahvast, ainult autod sõitsid vahete-vahel mööda. Ma tõesti ei suutnud enam ning minestasin.
Ma olin üleval, kuid ma olin nii löödud, et ei suutnud oma silmi avada, ega liigutada. Kuulsin autohääli ning rääkimisi ning lõpuks keegi katsus minu pulssi.
-"Ta on elus, kuid nõrk ning väsinud. Võtame ta kaasa?" küsis üks ning rohkem ma ei mäletanud enam midagi.

Autori kommentaar »

Nii, tere-tere. Pole ammu kirjutanud järjekaid, ning olen hakanud kirjutama Wattpad'is, kuid praegu lisasin selle jutu ka siia. Palun kommenteerige ning kirjutage, kas teile meeldis, sest siis see annab motivatsiooni ka jätkamiseks. Aitäh, Maricca.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Maricca

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Hellu101

So fabulous, armastan seda kogu südamest. Number ùks fänn
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima