Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Noortejutud

forgotten #3 (1)

29.08.2013 09:16, x94 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

29 jaanuar pühapev
Ma olen mitu päeva järjest omatoast oma vanu asju otsinud. No teate näiteks fotd ja sellised. Mul on arvutis ainult mõned reisi pildid, kus olen Pariisis. Õnneks ma leidsin albumi. Seal on ka mu klassipilt. Peale Adele pole seal kedagi tuttavat. Mul on telefon, millel on vähemalt 100 vastamata kõnet. Mulle see asjandus ei meeldi, seega, kui see helisema hakkab peidan ma selle padja alla. Kuigi reedel ma vastasin sellele. Algul pidin välja nuputama, kuidas ma vastan. Aga vahet pole. Läheme paremate asjade juurde

"Tsau"
"Kes te olete?"
"Sa võid mängud lõpetada"
"Vabandage, aga KES TE OLETE"
"Ma tean, et sul tegelikult on mälu olemas"
"Ma siiani ei tea KES TE OLETE"
"Taylee........kas sul on päriselt mälukaotus?"
"Vabandage, aga kuna ma ei tea, kes te olete, siis headaega"

Ma kartsin. See oli nagu mingi poisi hääl telefonis. See poiss teadis mu nime, seega pidi ta mu tuttav olema. Kui arvate, et asi sellega lõppes, siis eksite. Laupäeval, kui ma vanematega poest koju tulin ning oma tuppa astusin kuulsin krõbinat. See tuli rõdu poolt. Kuna mu toa rõdu poolne sein on klaasist sain ma hästi jälgida, mis rõdul toimus. Libistasin vaikselt rõdu ukse lahti ja hiilisin rõdule. Kuulsin, et krõbin tuli hoovist. Piilusin üle rõdu ääre hoovi. Ma hüppasin koheselt tagasi. Kuna ma oma silmi ei uskunud, siis vaatasin uuesti. Seekord ma kohe tagasi ei hüpanud. Seal oli mingi tuttav poiss, kes proovis mööda seina üles ronida. See on VÕIMATU. Mitte see ronimis osa vaid see, et ta mu aias oli. Nimelt on meil 2 saksa lambakoera, kes hauguvad alati, kui keegi möödub aiast. Vanemate sõnul nad ei lase võõraid sisse. Aga see pole tõsi. Igatahes see poiss saigi mu rõdule.

"Taylee, palun vasta ausalt. Miks sa ükskord mu eest ära jooksid?" küsis poiss.

Issand jumal. See oligi see poiss keda ma kooli juures kohtasin. Ja hääle järgi tundsin ma ära, et tema oli telefoni otsas. Issand jumaal!

"Ma ei tunnegi teid. Sellepärast hakkasingi jooksma" vastasin ma.
"Sinu pärast pean iga vahetund suure rahva hulgaga koos olema. Muidu tulevad ja hakkavad mind pinnima, kus on kott" ütles poiss.
"Palun öelge lihtsalt, kes te olete!" karjusin ma ta peale.
"Niisiis sina ütles, et sa ei mäleta" ütles poiss õrritavalt.
"Ma ei mäleta midagi. Ausalt." seletasin ma.
"Siis sa ju ei mäleta kuhu sa koti peitsid" ütles poiss.
"Ma tahaks lihtsalt teada KES TE OLETE" kordasin ma jälle.
"Ma ei suuda uskuda, et sul on tõesti mälukaotus" ütles poiss omaette.
"kui te kohe ei ütle KES TE OLETE, siis ässitan koerad teile kallale!" röökisin ma ta peale.
"Sam ja Viv on mu sõbrad. Kui sa tõesti ei mäleta, siis käisin ma siin peaegu, et iga päeav. Tulin alati rõdu kaudu sisse, sest ütlesid, et ei viitsi vanematele seletada, kes sa oled" ütles poiss.
"Ütle lihtsalt kes sa oled ja kuidas sa mind tunned" ütlesin ma palju rahulikumalt.
"Tobias, ja ma olen su paralleelklassist" ütles Tobias.
"Miks sa siin iga õhtu käisid? Kas me olime siis mingid väga head sõbrad?" küsisin ma.
"Rohkem, kui sõbrad" ütles tobias.
"Taylee vaata, mis su vanaema türgist saatis!" hüüdis mu ema.
"Mine" sosostasin ma üli kiirelt.

Minu Tobiase jutt jäi pooleli. Mu ema segas vahele. Rohkem pole ma teda näinud. Endiselt otsin ma oma facebooki konto salasõna. Pean selle leidma.

Lugejaid on?

Autori kommentaar »

kommige ja hinnake palun palun ;)

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


dog12

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

karinike100

Jätka kiirelt
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima