Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Luule / Vabavärsiline

Kord ta kõndis mööda minust (1)

21.03.2013 13:38, x162 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Kätte jõudis sügis,
kurbusega suvest lahti lasin.
Kui piki tänavaid edasi kõnnin,
peatub pilk sellel kõledusel.

Maailm minu ümber
on muutunud pruuniks ja külmaks.
Silmapiiril tervitab jäine talv,
kevad on sõitnud pikale puhkusele.

Ühel päeval selles kurbuses,
ei pannud ma tähelegi.
Ühel hetkel ma kõndisin,
järgmisel juba maas lamasin.

Tõstsin pilgu,
hing jäi kinni.
Vastu vaatas mulle paar imeilusaid,
lahkeid siniseid silmi.

Ta aitas mu püsti, vabandas,
ent sellest ma ei hoolinud.
Üks pilk temale ja mõistsin,
et olin leidnud oma härra Õige.

Sügismasendus ununes,
asendus sooja tundega südames.
Hakkasin teda unes nägema,
alati kõndis ta mulle vastu.

Unistused temast mind kinni hoidsid,
unenäod temast mind painasid.
Aga mul polnud aimugi kuidas teda leida
ja tunnistada oma armastust.

Iga päev ma arutlesin,
kuidas saab armastada nii ruttu.
Ma ei teadnud tema nimegi,
meeles püsisid ainult tema nägu ja silmad.

Siis kui mind ühel hommikul tervitas talv,
olin juba lõplikult lootuse kaotanud.
Depressioon mind kogu aeg kimbutas,
mind oma haardesse aina enam mässis.

Kätte jõudis nädalavahetus,
otsustasin jalutama minna.
Aga äkitselt, täiesti kui välk selgest taevast,
nägin teda uuesti.

Seal ta seisis, suure tamme all,
ta polnud ei unenägu ega vaim.
Ent seal ta ei seisnud üksi,
vaid oli kellegagi koos.

See oli tüdruk,
nii ma nägin.
Märksa ilusam kui mina,
ka seda märkasin.

Blond ja kõhn,
muidugi.
Millega mul hoobelda,
kui ma olen brünett ja kahvatu.

Järsku ta märkas mind,
mingi jõud suunas tema pilgu minuni.
Kohe näis see tüdruk tal ununevat,
ja üks samm sai minu poole astutud.

Ent ma enam ei hoolinud,
maailm oli mu ümber purunenud.
Pöördusin ümber ja jooksin,
kuigi kuulsin teda mind hõikavat.

Ma ei teadnud mida tunda,
mida mõelda.
Süda mul valutas,
mõistus mind lohutada üritas.

Päevad möödusid,
neist said nädalad.
Kevad saabus, suvi läks,
ma ei tundnud sellest rõõmu.

Kui aasta tema nägemisest möödus
ja sügis taas kätte jõudis,
tõmbas mind miski jälle jalutama,
niisama kõndima.

Äkitselt ma märkasin teda
ja valusad mälestused imbusid pinnale.
Tahtsin ümber pöörata,
nutta ja minema joosta.

Aga ma ei teinud seda.
Jäine kaitsekilp ümbritses mind,
pisarad ei pääsenud valla.
Kõndisin ja ignoreerisin teda.

Siis ta märkas mind
ja aeglustas sammu.
Ta vaatas mind, nägi mu ilmet
ja naeratas kurvalt.

Samm.
Samm.
See hetk möödus,
juba ta kõndis mööda minust.

Sel õhtul mõtlesin jälle,
kuidas armastus võis tulla nii ruttu
ja mööduda samal kiirusel.
See painas mind.

Kord ta põrkasime kokku
ja ma armusin.
Kord ta kõndis mööda minust
ja ma ta unustasin.


Autori kommentaar »

Pole ammu kirjutanud, ideid pole olnud. Mõtlesin nüüd ühe armastus luuletuse kirjutada. See luuletus väljendab seda, kui lihtne on armuda, aga armastus võib sind elu lõpuni painata ja sulle haiget teha. Aga vahel tuleb lihtsalt unustada. :)
-BB-


Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


-Beanbiten-

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

LoveVidevik

Nii ilus ja kurb
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima