Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Noortejutud

Homset ei tule, Eilset ei ole Ptk 4 (1)

02.02.2013 02:02, x111 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

'' Need inimesed, kes ütlevad et nad parem ei tunneks midagi kui tunneksid valu, ei tea mida tähendab tühjus. See on koht kus pole midagi, kus puudub lootus ja viha, armastus ja unustus. See on koht, kus olles sa oled kasutu ja nii sa mädaned seal, aeglaselt ja piinarikkalt.

Ühe hetkega ma olin teises toa nurgas pikali maas. Ma olin neid silmi varem näinud. Korduvalt, ma olin nendesse vaadanud uuesti ja uuesti, ma olin nendesse silmadesse iga kord uuesti ära uppunud. Aga mu mälu vedas alt. Ma suutsin meenutada silmi, aga mitte inimest. Ma suutsin meenutada selle lõhna värskust, kuid mitte järeltunnet. Ma olin teda varem näinud.
Öösel ma ei suutnud magada, hommikul ei suutnud ärgata, koolis ei suutnud õppida. Mingi kummaline hirm oli sees. Ja võibolla ka ärevus, mida ma ei suutnud seletada.


''Irie, kõik korras?'', kuulen Sarat enda käest pärimas.
'' Jap, ma lihtsalt proovisin midagi meenutada - muud midagi'', vastan naeratust teeseldes.
''Ma tutvustan sulle veidi inimesi - See tumedapäine poiss seal sinises kampsunis on Tamaki, see punapea tema kõrval on Karl. Need tüdrukud seal laua ääres on Mirei, Kady ja Steph. Nad on kõik ülitoredad ja ma olen kindel et nad meeldivad sulle'' Jah, mis ajast mulle inimesed meeldivad
''Tänan, Sara, kuid mul veidike halb, ma vist lähen sisse '', ta noogutab ja ma kõnnin sõbraliku naeratusega tagasi tüdode majja.
Ma tundsin kellegi kohalolekut. Ma juba teadsin ette missugused silmad sellel inimesel on, ma tundsin seda magusust tema lõhnas, kuid ma ei suutnud tema juurde rutata ja ta nägu vaadata. Mind haaras nostalgia, nagu ma oleksin seda kõike juba tundnud, kuid ma olin päris kindel, et ma ei jaga minevikku selle tundmatuga.
Ma keerasin end näoga tema poole ja laususin
'' Ma tean, et sa oled seal''. Mõne hetke pärast kostis naer minu akna tagant.
'' Su võime on arenenud päris küllaga. Sa ei tundnud mind varem kolmekümne meetri kauguselt ära. ''
'' Kes sa oled ?''
'' Kas sa ei mäleta? Ei... See ei saa tõsi olla.. Sa pead mäletama! '' Ta tuli paaniliselt minu juurde ning raputas mind jõuliselt õlgadest.
'' Ma ei tea, kes sa oled ja mida sa tahad! Palun hoia minust eemale. ''
'' Ma panen su mäletama, mäletad kui me olime seitsmesed..''
Järgmised momendid olid ootamatud. Ma käitusin ootamatult. Mõne hetkega olin ma suutnud ühest toa otsast teise minna ning ta aknast välja visata. Minu üllatuseks maandus ta käppadel ja mulle tuli tagasi mälestus mis koosnes lausest ; '' Õige kass maandub alati käppadele ''



-------------------
Autori kommenataar :

Tänaseks kõik. Kell on 2 AM, ma peaksin magama tglt :)
Lühike tuli jälle.
A ja kui on kirjvigasid, siis ma vb kunagi parandan need äa.
Kuna pime on ja ma olen kõhuli ja mu läpakas on nimodi, et mul on suhteliselt ebamugav kirjutada ja see on masendav vabandus madean.

Ja kommige & Kritiseerige :33


Autori kommentaar »

Aidake mul story-line'i mõelda veits, mul pole õrna aimugi, mis selle looga edasi juhtub :33

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Unfortunate

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Hellu101

Kõik on ülisuperhea
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima