Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Trail through the forest (6 osa.) - Tüli. (5)

27.10.2012 15:48, x156 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Eelmises osas:
"Ja mind ei lööda, lollakas!" hüüdsin lisaks.
"Tead, pane oma plõks kinni või saad veel."
Me vaidlesime veel kaua, kuni kuulsin Ryan'i suuremeelset naermist. Ta irvas nagu eesel ja me jäime arusaamatult pealt vahtima.
Selles osas:
Anelye'le tikkusid silma pisarad ja ta karjus Ryan'ile: "Ma jätan su maha!"
Ta jätab Ryan'i minu pärast maha. Ja jälle olen mina millegis süüdi jah? Ta ei jäta Ryan'it minu pärast maha, vaid Ryan'i enda pärast maha.
Ryan ise sekkus minu ellu.
Nad hakkasid Ryan'iga rääkima ja mina vahtisin pealt, kuni muusikakooli juures käis suur pauk.
Me kõik vaatasime sinna poole.
-"Florence," mõmisesin.
Vaatasin Ryan'i poole ja tema vaatas minu poole.
Anelye vaatas meie mõlema poole.
Tegin äkilise liigutuse ja hakkasin muusikakooli poole jooksma.
Ryan jooksis mulle järgi ja Anelye proovis samuti oma kontsakingadega meile järele jõuda.
Jooksin ukse poole, kuni Ryan sai minu käevarrukast kinni.
Ärritusin.
-"Mis sul vaja on? Mida sa ajad mind taga, ma teen mis tahan, see pole sinu asi! Ma tahan minna sinna ja sa ei saa mul seda keelata, keegi ei saa!" karjusin.
-"Sa ei lähe sinna," lausus ta vihaselt.
-"Ma lahkun," nuuksus Anelye ning jooksis minema.
Vaatasin talle segaduses otsa ning siis Ryan'ile.
-"Võib-olla on sul õigus," pomisesin nuuksudes ning maha vaadates.
Toetasin pea tema õlale ning hakkasin nutma.
-"Mul pole kedagi, minu ema ja vend kolisid minema hülgasid mu ning nüüd olen ma siin selle muusikakooli juures ja tahan et see deemon mu ära tapaks," nuuksusin.
-"Sul olen ju mina," lausus ta.
-"Kes sa mulle oled? Lihtsalt inimene, kes üritab teise inimese elu päästa. Minu pärast isegi jättis Anelye su maha. Või mis minu pärast, sinu enda pärast, sest sa tahad ju mind päästa."
-"Clarence, ma ei taha sind ainult päästa, sa oled mulle tähtis," sõnas ta.
Vaatasin talle kurva-kutsu näoga otsa.
Siis pöörasin pilgu ära ning panin tähele, et Anelye't polnud enam näha.
-"Ma lähen koju," laususin.
-"Luba, ma saadan sind?"
-"Ma saan ise ka."
-"Ikkagi ma saadan sind," sõnas ta ning me hakkasime minema.
Kui me kõndisime, siis me ei vahetanud oma vahel üldse sõnu.
Olime vaikselt.
Siis mul tekkis tahtmine midagi öelda.
-"Kui sa tahad, siis võin ma sulle kodus teed teha," sõnasin talle vilksalt otsa vaadates.
-"Sobib," sõnas ta ükskõikselt.
Tal oli vist kahju, et Anelye ta maha jättis. Vist? Olen ma loll? Anelye jättis ta maha ning tal on kindlasti kahju ju.
-"Sul on kahju, et Anelye su maha jättis?" küsisin veidi ebavlevalt.
Ta vaatas mulle segaduses otsa.
-"Muidugi on, mis sa siis arvasid? Et ei ole?" küsis ta pahuralt.
-"Vabandust, et seda küsisin, ma ei tea mida öelda," pomisesin ning mõtetes olin veidi üllatunud tema vastuse peale. Nüüd süüdistab ta mind selles, et Anelye ta maha jättis?
See pole minu süü.
Tema ise sekkus minu ellu. Mina pole millegis süüdi.
Jõudsime minu maja ukse ette.
-"Ma tegelikult mõtlesin, et ma ikka lähen koju, head-aega," lausus äkitselt Ryan.
Kortsutasin kulmu ning olin väga pettunud.
Koju jõudes, kuulsin äkitselt suurt pauku, mis tuli köögist.
Segaduses jooksin tuppa.

Autori kommentaar »

3127 tähte :)

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Maricca

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Getu12

Vinge jutt... Jätka
 

Maricca

Tore, kui meeldib
 

nunnukity

njah... jätka
 

nunnukity

jätkaaaa
 

Maricca

ääää. mul pole aega olnud, aga üritan kunagi
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima