Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Lühijutud / Seiklus / Põnevus

Saatus (9)

07.09.2012 22:46, x172 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Alysia pastakavõistluse jaoks. Vabandust, et nii lühike.

Minu meeltest oli pühitud viimanegi kahtlus. Minu hing oli puhastatud närivatest mõtetest. Südames lõugav müra tasanes vaikseks hämaks kauges ajusopis. Ma rahunesin. Tundsin, kuidas vesi täidab mind, minu olemust, minu keha ja hinge. Kuidas mina olen vesi ja vesi olen mina.

Ma tõusin aeglaselt pinnale ja tõmbasin kopsud õhku täis. Ujusin vaikselt kalda poole ja tundsin, kuidas pehme tuuleiil paitab mu märgi põski. Järv oli taaskord peegelsile. Sellel läiklesid taamal kõrguvate mägede kurjakuulutavad siluetid ja päikese kuldavad kiired. Ma tundsin ennast vabalt. Täis jõudu ja tahtmist. Istusin suurele kivile järve kaldal ja silmitsesin horisonti. „Mis on maailma äärel,“ leidsin end mõtlemast. „Mis on seal, kus pole enam midagi?“ kortsutasin kulmu, „tühjus?“ Heitsin kivi vette ja lõhestasin enda moonutatud peegelpildi. „Ei usu.“ Närakas pilveräbal varjas päikest. „Midagi peab ju olema.“

Minu ligemärjad riided olid juba kuivanud. Heitsin pilgu käekellale. Pärastlõuna. Keskpäev. Panin jalga vanad määrdunud kingad. KESKPÄEV. Ja siis mulle meenus. Minu unistusepõue peitunud mõistus oli end viimaks otsustanud hetkeks näole anda. Ma pidin olema meister Olandruse juures. „Ma suudan seda.“

Minu samm kiirenes aeglaselt jooksuks. Tundsin, kuidas tuiskasin läbi aja ja ruumi. Kuidas maailm minu ümber lendas kirjeldamatul tempol läbi minu ja tuiskas must mööda. Ma nägin, kuidas kujundid ja figuurid sulasid kokku üheks kirjeldamatuks, ülevoolavaks hämuks, mis mind sügavalt rõhus. Ma kuulsin, kuidas helid mu ümber tuhmuvad ja kaovad siis igavikku.

Mu samm aeglustus. Pea juba kõndisin. Leidsin ennast seismas küla keskplatsil. Tundsin, kuidas mu jalad nõrkevad. Ja vajusin kokku. Kukkusin maha keset iidset munakiviteed ja suikusin unne.

Minu uned olid mustad ja sünged. Minu hingekotta tunginud varjud olid toksinud tee südamesse ja mu mõtteid mürgitanud. Ulm muutus reaalsuseks ja tegelikkus valeks. Maailm muutus valeks.

Kuni see lõppes. Mu silmad avanesid ja tundsin, kuidas elu mu sisse naases.
„Rumal tüdruk,“ kuulsin vana meest katla kohal pomisemas. „Arvab endast õige palju.“
„Ma olen üleval,“ laususin pahaselt. Nägin ätti koha peal ehmatusest hüppamas. Tema silmadest kiirgas rõõmu. Ta oli arvanud, et olin läinud. Igaveseks.
„Ära räägi,“ sõnas ta ning tõstis aeglaselt sõrme suu juurde, viibates minu poole. „Hoia jõudu kokku.“

„Sa said sellega hakkama. Enda teades või teadmata. Sinu meeled on viimaks avatud sellele, mida on teinud ainult need, kes on väljavalitud. Sa painutasid aega ja kohta. Sa rikkusid meie universumi ainsaid reegleid. Pöörasid olemuse põhiessentsi pea peale. Sa eirasid kõike, mis inimkonnale on tuntud. Sa tegid midagi enneolematut.“
Vaatasin vana meistrit kahvatul ja hirmunud näol.

„Ma tegin – mida?“

Ta ei paistnud mind kuulvat.
„Kui sa tormasid minu juurde, olid sa miilide kaugusel, samas jõudsid siia murdsekundi jooksul. Sa tegid võimatut. “
„Ma muutsin aega? Aga kuidas?“
„Jah, mu tüdruk, ma tean. Me oleme proovinud korduvalt. Ja tulemusteta. Me oleme istunud tunde ööpimeduses sepitsedes seda üht ja ainust plaani leidmaks viisi. Viisi kuidas teha sinust väljavalitu. See on saatus, mida oleme sulle tahtnud.“
„Aga miks nüüd?“ küsisin vaadates teda ausas segaduses.
„Viimaks arvan, et mul on sulle vastus. Sa olid enne seda vees, kui See juhtus, on mul õigus.“
Noogutasin tummalt.

„Sinu element on vesi. Sinu nõiamaagia ammutab jõudu veest. Vesi saab osaks sinust, täiendab su lünklikke teadmisi. See teeb sinust terviku. Ja koos oma elemendiga, saab sinust väljavalitu. “
Selle peale ei osanud ma midagi kosta. Olin löödud viisist, kuidas ta mulle selle suure uudise ette paiskas. Hoolimatult, tormakalt. See on elu muutev avastus.
„Sina oled meie väljavalitu.“


...


Lebasin voodis ja mõtisklesin meistri sõnade üle. Mina olin alles noor ja oskamatu nõiahakatis, tema sadade aastate vanune maag. Nii elutark, nii sügav oma ausate ja karmide sõnadega. Nii kindel enda otsustes. „Sina oled meie väljavalitu.“ Kuulsin neid sõnu tema jämedal häälel enda peas vasardamas. Kuulsin enda saatust istutamas end mu pähe. Tundsin meelekindlust tulvamas mu haprasse kehasse. Tundsin, kuidas mu nõrga olemuse looritab raske raudrüü, mis kaitseb mind sellel teel. Ja viib mind mu hukatusse.

...

Nõia ja võluri raamat"
Väljavõte 2108.
„Tal juuksed veest on märjad,
Tal keha nõrk ja habras.
Tal silmad helehallid, kurvad.
Meelekindlus raudne.
Muudab aega, ilmaruumi.
Ega hooli enam maailmast.
Ta´st saagu väljavalitu,
Kes sõtta astub igavikus.
Maailma äärel võideldes.
Hukkub sügavikus. “

Autori kommentaar »

i can´t even, kui halb see on

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Cerylia

Kinkimine

 X 2
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

breance

väga hea jutt, ja see pole lühike
 

Cerylia

Aitäh sulle!
 

Alysia



 

Alysia



 

Cerylia

See tähendab mulle kohutavalt palju, et Sulle meeldis. Aitäh!
 

kingpool

i can´t even, kui halb see on - miks Sa selle jutu üldse üles panid, kui endastarust see nii halb on? Alati on võimalik kõike parandada ja siluda. Ka sul oli võimalik.
Ja iga kirjutis on kunstiteos, mitte mingisugune jutt või luule või paar rida kirjeldust pole mõttetu, halb, vms.
 

Cerylia

Sellepärast, et see oli jutuvõistlusele ning tähtaeg oli lähenemas ning mina pidin minema mitmeks päevaks netist eemale. Aga jah, Sul on õigus muidu. Ma ei tohiks hädaldada (ma hädaldan kõige üle, no shame there). Aitäh konstruktiivse kriitika eesst, i guess.
 

love puppy

Sinu juttud on koguaeg kurbusega seotud .
Kurb aga iluss .
 

Cerylia

Ma tean. Mingil põhjusel ei ma reaalselt ei suuda kirjutada "happy-ending" lugusid.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima