Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Lühijutud / Muu

Igavik (12)

26.08.2012 00:46, x412 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Kirjutan osa autori kommentaarist siia, sellepärast, et muidu ei mahuks raudselt ära.
Ma elasin sellesse juttu väga sisse, ma tundsin kuidas see mõjutas mind. Ma ei tea, kas selle lugemine teile midagi pakkub, aga selle kirjutamine oli minule omamoodi elamus. Ma pole vist mitte kunagi korralikku lühijuttu kirjutanud. Kipun alustama järjejutte ja need poolikuks jätma. Sellel siin on olemas lõpp. Ja algus. Ma pole nii ammu midagi suuremat kirjutanud, seega olen roostes. Vabandust. Loodan, et teile meeldib.

.....................

Ma tundsin, kuidas ma närbun. Suren sisemuses. Kuidas kogu mu hing valutab ja tunded mäslevad tormina mu sees. Tahtsin karjuda seistes maailma äärel. Tahtsin mitte enam olla. Olla elus. Soovisin minna ja kaduda koos seitsme tuulega igavikku. Ja lasta ajal lennata ja mööduda linnulennul kuni see kõik saab läbi. Tahtsin surra.



Meie tagahoovis tärkasid vanal kirsipuul esimesed pungad. Päike kuldas talumaja räbaldunud eterniitkatust. Oli soe. Pilved sõudsid sinises taevalaotuses ajades taga üksikuid mööduvaid pääsukesi. Ma lebasin kastemärjal rohul ja hingasin sisse kevadet. Ma tundsin magusat õunakoogi ja kaneeli lõhna. Avasin silmad. Kogu maailm avardus ja hetkega tõmmati mind välja oma meeldivatest unedest. Ega reaalsuselgi viga polnud. Pilgutasin silmi ning mu nägemine hakkas tasapisi selgenema. Piirjooned eraldusid üldisest sumust, mis mu silme ees rõõmsalt tantsu lõi. Oleksin nagu puuga pähe saanud. Nii oli minu puhul alati, kui jäin tagahoovi unistama. Näis, justkui oleks sellel kohal olnud mingisugune võluvägi. Uinutav jõud, mis tirib sind teise reaalsusesse, paralleelmaailma, kus kõige metsikumad uned ärkavad elule. Jõud mis suigutab sinu ratsionaalsuse, kohusetunde. Sa lihtsalt oled. Eksisteerid. Aga nagu ma ütlesin, ega mu elul miskit viga tegelikult polnudki. Ema oli jälle õunakoogi teinud.
Keerasin end vaevaliselt selili. Kuulsin valulist oiet. Üllatuseks tuli see mu enda suust. Olin jälle oma roided kangeks „unistanud“. Nii tavatsesin ma seda nimetada, kui tagahoovis magama jäin. See ei olnud nagu unenägu. See oli nagu unistus, maailm, mida saan vorpida enese kapriiside ja soovide järele.
„Kullake, kuhu sa jääd? Kook jahtub ju ära!“
Tõusin aeglaselt istuli. Toetasin rusikad soojale mullale ja ajasin end püsti. Jalad ei tundunud mind kandvat. Kummaline. Ju oli soe päike veelgi rammestanud mu niigi lodevat keha. „Peaksin trenni tegema hakkama,“ mõtlesin. Heitsin pilgu oma hädisele kehale, kergitasin kulmu ja kehitasin isekeskis õlgu. „Ah, see ei ole mina. Mina olen unistajatüüp. Ma ei peagi olema täiuslik niikaua, kui mul on minu enda maailm. Minu isiklik oaas keset seda kõrbe. Kõrbe kus puudub sõbralikkus, inimlikkus ning on vaid õelad kommentaarid, need sõnad mis torkavad kõikse valusamalt. Ja minu ema. Minu kalju, minu vesi kesk kõrbekuumust.“ Olin viimaks sellest kummalisest tagaaia-transist väljunud ning üritasin tasapisi jalga jala ette seada, et jõuda majaukseni.
„Ole kallis, võta postkastist kirjad ka ära. “
Küünitasin väsinult peenra kõrval seisva lillepoti poole. Pistsin oma sõrmed sügavale musta mulda. Tundsin külma metalli enda käe vastas. Võti oli väike, aga täiuslikult valmistatud. Päikesevalguses läiklesid sinna graveeritud initsiaalid „R.F“. Rose Fields. Minu ema.

Ma mäletan üht õhtupoolikut, kui ema istus mõtlikul ilmel tugitoolis ja mina põrandal. Ma olin alles päris väike. Ma ei olnud näinud kõike seda, mis maailmal pakkuda oli. Ma olin alles tärganud, just nagu nood pungad kirsipuul. Ma olin rikkumata, puhas leht, mis ootab täis kirjutamist. Meel, mis pole mälestustest mõjutatud.
„Lily?“
„Jah, emme?“ küsisin süvenenult legoklotse üksteise otsa ladudes.
„Kas sa vanaemmet mäletad?“
Õhkasin raskelt, pilk endiselt tornile kinnitunud: „Natuke.“
„Vanaemme nimi oli Violet.“
Torn kukkus ümber. Kümned väikesed plastmasslegod pudenesid laiali üle tumeda parkettpõranda. Kinnitasin oma pilgu emale.
„Violet, nagu see lill, kannike. Jah, vanaema võis olla vana, aga hingelt õilmitses temas ergas lilleõis, mis polnud veel täielikult avanenudki. Ta oli noor. Nii elutark, samas nii elav, täis elurõõmu.“ Ma ei mõistnud teda siis. Kuid nüüd tean, mida ta mõtles. Mäletan, et vaatasin ema helehallidesse silmadesse ja nägin tema vasaku silma nurgas helklemas pisarat.
„Emme, ma armastan sind,“ ütlesin ja ronisin legodest väljagi tegemata ema sülle.

„Ema, vanaisalt on kiri,“ karjusin köögi suunas.
„Pane esikukapi peale. Ja tule nüüd lõpuks ometi siia.“
Astusin kööki ning kohe haaras mind endasse see hõrk, kodune lõhn, mis tuli aknalaualt. Õunakook. „Ei, sellisest söögist mina loobuda ei suuda,“ mõtlesin ning naeratasin totakalt omakeskis.
„Kõik korras?“
„Jaa. See lõhnab imeliselt.“
„Aga istu siis ometi lauda.“

Oli minu viieteistkümnes sünnipäev. Ma tundsin end vanana. Vana ja igavana. Aga mul oli endiselt aega, aega leida iseend ja luua endale oma reaalsus. Viia täide oma unistused. Nii naiivne ja sinisilmne olin siis. Lootsin utoopiatele selle asemel, et püsida reaalsuses. Mul ei olnud sõpru. Mitte kedagi, kes mind tõeliselt mõistaks. Kedagi, kellele julgeksin pihtida oma hinge tumedatesse kambritesse peidetud saladusi. Oma peas olin ma ihuüksi ning südames lausa hüljatud. Siiski oli üks, üks, keda võisin usaldada. Minu ema.
„Siin need on, viisteist liiliat. Lilleseadja vaatas mind tsipake imelikult, kui talt neid küsisin, aga mind ei huvita tema arvamus,“ ütles ta ja pilgutas mulle vandeseltslaslikult silma.
„Siis vaatab ta mulle ikka väga viltu, kui sinu sünnipäev tuleb.“
See oli meie traditsioon. Mina kinkisin emale tema sünnipäeval alati roose, iga aasta ühe rohkem ja tema mulle liiliaid. Need olid minu lapsepõlve parimad mälestused. Minu sünnipäevad, ma mõtlen. Olgugi, et olime kahekesi, need päevad olid täis rohkem naeru, rõõmu ja armastust, kui ma kunagi oleksin osanud loota.
Me toetusime teineteisele, lohutasime, nutsime, lõkerdasime naerda. Elasime. Me olime kokku kasvanud. Nagu sukk ja saabas. Nagu...nagu... Selle jaoks on raske sõnu leida. Oli siis ja on ka praegu. Me olime üks ja sama inimene.

„Mmmm, see maitseb suurepäraselt,“ laususin naeratades, „su parim.“
„Parim? Ei usu.“ Siiski pääses tema huultelt lõbus naeratus. „Keegi on täna heas tujus...“
„Miks mitte? Kõik on ju korras. Akna taga on kevad, päike paistab, kook on laual.“
Ema lasi kuuldavale heliseva naeru.
„Siis on hästi, kui sa nii arvad,“ sõnas ta ja valas mulle klaasi piima.
„Siis on korras, laps, siis on hästi.“
„Kui ma veel piima joon, olen juba pikemgi kui sina.“
„Ma olen juba vana ja kuivan kokku.“Naerukurrud ta suunurkades tõmblesid mänglevalt. „Sina oled noor, elu on sul veel ees.“
Vaatasin teda etteheitvalt.
„Sina ka.“
Ta kehitas õlgu, võttis esikukapilt kirja ja sammus aeglaselt jalgu järel lohistades elutuppa.

Eile olin ma terve päeva oma toas. Mul oli paha. Mu sisemus oli end sõlme keeranud ja keeldus lahti hargnemast. Mu meeled olid nürid ja mõistus tuhm. Ma olin pahur ja tujukas. Karjusin kõige peale, mis hingas ja liikus. Karjusin ema peale, kui ta tuli mulle uut patja tooma. Kas ta vihastas? Ei. Kas ta läks ära? Ei. Ta tuli minu juurde, tõstis mu higist läbivettinud pea oma pehmesse ja sooja sülle ning silitas mu juukseid. Mu hing rahunes ja torm mu sees vaibus.


„Lily, ma lähen viin naabritele ka natuke kooki.“
„Okei, tee kähku, ma pean sinuga rääkima.“ „Mitte midagi tõsist,“ vastasin tema tõsisele ja murelikule pilgule.
„Olgu, mul ei lähe kaua.“
Ma tahtsin talle öelda, kui kallis ta mulle on. Kui väga ma teda armastan. Tahtsin talle öelda, et ma võin olla nii vana kui tahes, kuid ei jäta teda kunagi üksi. Sisimas teadsin, et ta ei olekski kunagi omapäi, kui ma ka lahkuksin. Hinges olin ma alati temaga. Naeratasin mõeldes temale.

Miski lõhestas minu mõtteid. Miski tungis rängalt sisse minu enese turvalisse maailma. Püssipauk. Nii vali, nii ehmatav. Nii ebareaalne. Nii kauge, aga samas nii lähedane.

Jooksin paljajalu õue. „Ema, kas keegi tulistas kuskil? Või mis asi see oli?“ Vastust ei järgnenud. „Emaa?“
„Emme?“ küsisin peaaegu sosistades. „Emme!“ karjusin enda hinge ära. Ma nägin kellegi koolnukahvatut kätt lebamas lillepeenra taga. Nägin külilikeeratud õunakooki. Nägin tema kuldseid lokke.
Ma ei teadnud, mida ma teen. Ma põlesin raevust. Selline pime vihkamine ärkas minus, mida inimkond veel näinud ei olnud. Tundsin, kuidas mu häälepealad sõlmivad end kokku ning tõin kuuldavale veel viimase karjatuse. Nägin verd. Ma nägin tema elutuid helehalle silmi. Tundsin enda rusikaid tõusmas ja langemas. Tundsin kellegi kogukat keha enda vastas, püüdmas mind takistada. Püüdmas mind takistada hävitamast ennast, hävitamast maailma minu ümber. Ma kiskusin ülesse roosid peenral, tema roosid. Just nii, nagu oli keegi kiskunud tema üles. Ta hävitanud. Ta kustutanud. Igasuguse põhjuseta. Ma virutasin jalaga kõrval seisva plekkämbri pihta. Teadsin, et jalg tegi valu, kuid ei hoolinud. See, mis minu sees toimus, varjutas füüsilise piina. Isegi, kui oleksin surnud, poleks valu mu mõtetest kadunud.

Ta oli läinud. Sisimas ma teadsin seda, kuid kaine mõistus oli end kangekaelselt välja lülitanud ja emotsioonidel, ürgsetel instinktidel pulbitseda lasknud.
Nägin inimesi enda ümber. Kes lõi šokeeirtuna käsi kokku, kes üritas varjata oma üllatusest lahti vajunud suud. Mind ei huvitanud. Minu jaoks ei olnud enam maailma olemas. Minu kalju oli purunenud. Minu vesi keset põrgupalavat kõrbe oli otsa saanud.

Vajusin väsinult murule. Lebasin kõhuli. Tundsin soojust, nägin üksikuid mööduvaid pääsukesi. Hingasin sisse kevadet.

Tundsin kuidas miski minu sees murdus. Tõmbasin end kägarasse ja tundsin kuumi pisaraid voolamas mööda põski alla. Tundsin, kuidas kurbuselaine haarab mind endasse ja mähib mind oma embusse. Kuidas hakkan itkema kümnete inimeste ees. Mind ei huvitanud. Miski ei mänginud enam rolli. Kurbus, viha ja kustumatu armastus olid segunenud ja vorminud minus midagi enneolematut, midagi nii tugevat, et oleks võinud panna maakera teistpidi keerlema.

Mu maailm purunes mu ümber kui habras seebimull. Minu turvaline peidupaik. Ma olin kaitsetu, ihuüksi ja alasti. Alasti hukkamõistvate pilkude keskel. Alasti tundmatuses. Teadmatuses, igikestvas ahastuses.
Ma tundsin, kuidas ma närbun. Suren sisemuses. Kuidas kogu mu hing valutab ja tunded mäslevad tormina mu sees. Tahtsin karjuda seistes maailma äärel. Tahtsin mitte enam olla. Olla elus. Soovisin minna ja kaduda koos seitsme tuulega igavikku. Ja lasta ajal lennata ja mööduda linnulennul kuni see kõik saab läbi. Tahtsin surra.

Ja suringi.

Autori kommentaar »

Alysia võistluse jaoks. "Kurbus, viha, armastus"

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Cerylia

Kinkimine

 X 6
 X 0

» Fännid ( 2 )

 

Kommentaarid

Cheish


see jutt läks mulle tõsiselt hinge, hea kirjutaja oled, mina olen hea kirjutaja noorsooromaanides.edu!
 

Cerylia

Suur, suur aitäh sulle!
 

Giraffe



 

Cerylia

Ma olen speechless. aitäh
 

love puppy


See jutt on kõige kurvem maailmas aga samas ka kõige lahedam . Sa oskad väga kirjeldada ning oled sündinud kirja#!?!#ks wow.See oli nii kurb selle koha pealt kus Lily ema suri.Alguses lugesin oli kõikk nii lõbus . Naeratasin selle kohapealt kui sain teada et ta nimi on Lily sest see on minu nimi ning liiliad on minu lemmiklilled.
Sa oled tõsiselt väärt seda Pastakat . Kindlasti kirjuta veel midagi seesugust . Ning võid minu järjekaid kaa lugeda kuigi nad on armastusest ja noortest ning lõpevad õnnelikult .
Agajahm ma vist kirjutan juba liiga palju ning hakkan lõpetama. Aga lõpetuseks tahan öelda , et see on ikka megakurg ning megaarmas juttuke !!!

 

Cerylia

Saadan sulle kalli läbi inteneti. Niii armas. Aitäh!
 

Eclipse-


pmst, see on nagu niii reaalne, ja kõik on niii ilusti ära kirjeldatud. sa võiksid hakata raamatuid kirjutama. ma ostaks ja loeks . väga meeldis.
 

Cerylia

Te ei tea, kuidas te muu päeva rõõmsaks muudate! Aitäh!
 

Getu12

MINGE PEKKI KUIDAS MA PRAEGU NUTAN!! Appi ... See on maailma parim jutt mida ma eales lugenud olen kingiks sulle pastaka praegu kui punne oleks ausõna ... SEE OLI NII KURB jutt ... I cry ... OMG
:'( Nuux nuux...
5punkti ....
 

Cerylia

Suur suur aitäh sulle!
 

kirbi66


Sa väljendasid kõike nii reaalselt, see kõik läks nii hinge. Ma aina loeks ja loeks seda aina uuesti ja uuesti, ma ei saa, mul pole sõnu, see oli samas nii elurõõmus jutt kuid samas ka väga kurb...Sa oled selle veel öösel kirjutanud, see annab kindlasti palju juurde!
 

bloomingspring


Vaoo, nii hea! Veidike pikk ja kahju,et nii süngelt lõppes. Muidu lemmik
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima