Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Noortejutud

Little Miss Queen(#3) (0)

28.06.2012 16:00, x193 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Hakkan juba vetsu ust sulgema kui järsku paneb keegi jala vahele. Kuna olen just õudukat vaadanud hakkan ma üle kere värisema. Mul jooksevad peast läbi igasugused kahtlased mõtted ning ma pean endale sosinal ütlema:“Ole normaalne Keidi!“. See keegi oli seda kuulnud ja astub nüüd sisse.

Ma pakun, et kui ma poleks hirmust nii kange olnud oleks ma karjunud nii, et terve maailm kuuleb. Praegu ei suutnud ma isegi mõelda. Lihtsalt seisin seal. Uks avanes väga aeglaselt, kuid lõpuks astus ukse varjust välja ... REX!!! Mida teeb tema siin, tüdrukute vetsus!? Ja ma olen kindel, et ta ei ole lihtsalt valesse vetsu tulla. Siiski ütlesin ma talle, et poiste vetsu saab järgmisest uksest. Rex teeb selle peale mingi per.vo näo pähe vastab:“ Ma ei tulnudki vetsu.“ Ma olin seda vastust kartnud, kuid lootsin, et see pole see. Nüüd, aga kui ta selle välja ütles hakkasid mul kõhus liblikad lendama.
Ma ei saanud enam millegist aru. Mul mõte töötas ning isegi mu vetsu häda oli läinud, aga ma ei liikunud paigast. Rex sai sellest aru ning astus sammu edasi. Ja siis veel ühe ja veel ühe kuni oli jõudnud minuni. Ma tundsin ta hingeõhku, kuid see ei lõhnanud nii nagu tavaliselt, see oli magus. Ma olin hämmingus.
Enne kui ma midagi öelda jõudsin viskus Rex mulle peale. Samal ajal kaotasin ma ka põranda enda jalge alt. Me kukkusime. Ma üritasin midagigi näha, kuid ümerringi oli ainult pimedus. Mul tekkis paanika ja ma hakkasin niutsuma. Sama tegi ka Rex. Alles nüüd tuli mulle meelde, et Rex on ka minuga. Ma lõpetasin niutsuimise ning tonksasin Rexi, et ka tema vait jääks. Ta tegigi seda. Vaikus kestis paar minutit kuni järsku hakkas Rex rääkima:“Kas sa tahad teada, miks ma tegelikult sinna vetsu tulin?“ „Oleks vist loogiline jah kui sa ütleksid,“ kõlas mu suust. Rex avas suu. „Ma tulin sinna, et öelda...“ lausus ta väga aeglaselt. Siis jäi ta vait. Ma tahtsin just küsida, et siis mida, aga ma tundisn enda kehas mingit imeliku kihinat. See algas käpaotsast ning tõusis aina ülespoole. Kui see oli mu peani jõudnud tundsin ma, kuidas miski suruks mu koonu kokku. Ma ei teadnud, mis minuga toimus, kuid ma ei julenud ka midagi teha. Lõpuks tundus see kihin vaikselt mu kõrvadest väljuvat. See oli kergenduseks. Peale seda jäi kõik vaikseks.
Ma hakkasin juba mõtlema jumala peale ja, et kas see siin on põrgu? Ma pole ju tahtnud olla paha koer. See on lihtsalt juhtunud. Ma olin enda igasuguste elu jooksul tehtud vigade peale mõtlemisega liiga ametis, et märgata, et me langeme nüüd aeglasemalt ja ka õhk muutub soojemaks. Ma jõudsin veel viimasel hetkel enda mõtetest väljuda, et vältida maapinnaga kokkupõrkamist. Siiski kukkusin ma kõhuli, kuid mitte nii, et oleksin haiget saanud. Alguses ei julenud ma pead tõsta, aga kui oli juba tükk aega möödas tegin seda siiski.
Vaatasin enda ette ja seal olid kaks beezikat käpa moodi asjandust, mis olid vist kuidagi minuga ühendatud. Üles vaadates kõrgusid minu kohal hiiglaslikud valget värvi tähed. Aina imelikumaks läheb, kus ma olen ja mis minuga viga on?

Autori kommentaar »

3025 kirjamärki
Loodan, et meeldib:)


Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Mennu

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima