Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Trail through the forest (5 osa.) - Ma ei anna alla. (4)

12.06.2012 20:51, x161 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

"Miks sul karke pole?" küsis Ryan jõudes minu juurde. "Enam ei ole valus." laususin irvates.
Läksime minu tuppa.
"Anelye on suremas." lausus Ryan istudes minu juures voodiserval. "Mid...? Anelye on... s-suremas? T-ta o-on suremas?" küsisin segaduses. Üks mure juurde. "Jah, ta on suremas." podises Ryan. "Ja mis sa nüüd edasi kavatsed teha?"
"Ma ei anna alla. Ma võitlen Florence'i vastu. Ja olen sadaüksteist protsenti kindel, et ta hävib."
"Mida Florence Anelye'ile täpsemalt tegi, et tüdruk nüüd suremas on?"
"Veenide juurest kiskus oma küüntega lõhki ja lisaks sellele veel virutas oma tugeva hoobiga Anelye'ile pähe. Tema pea on samuti lõhki. Oled sa üldse kuulnud, et Florence on deemon? Tema löögid on hullult tugevad. Anelye kaotas palju verd ja nüüd ongi nii, et ta võib surra."
Hammustasin huulde. "Mul on kahju, Ryan."
Tema pilgus pesitses tühjus. "Kuid ta jääb ellu." laususin tõustes ja jalutades oma toast kööki. Mul tuli jälle mahlaisu.
"Ning kus siis sinu vanemad on? Sa ju ei tahaks, et nad teavad, et ma siin olen ja pealegi sa ei lubakski mind siia. Ainult aknakaudu. Nüüd sa lubasid mind uksest."
"Mul pole vanemaid. Ja ära räägi neist!" laususin, siis kui Ryan mulle ema ja Revon'it meelde tuletas. Mu silmis puhkesid jälle pisarad õitsele.
"Mis juhtus?" küsis ta segaduses.
"Nad kolisid minema, nad hülgasid mu..." nuuksusin lastes klaasi põrandale.
"Mis asja?"
"Nii nagu kuulsid," podisesin.
Vaatasin talle otsa nagu abitu koer. Pisarad langesid minu põskedelt. Ryan seisis tardunult ja püüdis mõelda nagu luureagent. Mulle tundus nii. Muigasin mõtetes.

"Miks nad nii tegid?" küsis Ryan hetk hiljem.
"Ok kao minema, mul pole suuremateks seletusteks aega." pomisesin kätega vehkides. Viskasin Ryan'i majast välja ja jooksin noa poole. Võtsin noa ja surusin need veenide poole. "Ma. Ei. Taha. Enam. Elada." ütlesin surudes nuga oma veenide kohale tugevamini. Äkitselt tundsin oma käel põletatavat valu. Vaatasin oma käe poole, kust hakkas verd jooksma, nagu kulutuld. Vahtisin oma haava poole ja hammustasin keelde. Pigistasin silmad kinni ja jäin ootama.
"CLARENCE EI!" kuulsin veel, enne kui pilt eest läks. Ma ei suutnud silmi avada valust. Üleval ma aga olin. Kuulsin Ryan'i ohkeid ja tundsin oma käel toetust.
Avasin silmad, vaatasin pisarad silmis Ryan'i poole ja kaotasin teadvuse.
Ma ei tea, kas mul on hematofoobia, kuid kohe kui ma verd näen, mul hakkab paha. Ma kas minestan või seest hakkab iiveldama.

Avasin silmad. Vaatasin ringi ja leidsin end enda kodust. "Ema?" küsisin väriseva häälega. Mulle meenus kõik ja ma vaatasin oma käe poole. See oli sidemetega kaetud. Vastik tunne tekkis. See pitsitas.
Tõusin püsti ja kõndisin aeglaselt trepi poole.

"Clarence?"
Ehmusin ja koperdasin, lennates külili.
"Argh, vabandust. Ausalt, mind lihtsalt pani imestama, et sa nii ruttu ärkvel oled." Ryan vaatas ebavlevalt minu poole.
"Miks sa siin oled?" küsisin väriseva häälega. Panin tähele, et see värisev hääl oli nii imelik. Kahtlane. Köhatasin ja proovisin veel midagi öelda, kuid Ryan alustas vestlust: "Miks sa üritasid end tappa?"
"Ma ei üritanud end tappa. Kogemata kriimustasin käe ära."
"Tead preili, sa ei oska valetada. Ma saan aru. Nuga oli sinu juures. Nuga kõndis sinu juurde ja haavas sind eks? Absurdne. Mind lihtsalt huvitab see."
"ISE SA OLED NII MÕISTMATU EI SAA ARU, KUI SITT ELU MUL ON! " vihastasin ma, hakates kööki jooksma noa järele. Ryan jooksis järgi. Ta haaras minu käevarrest ja tiris mind enda poole. Rabelesin lahti ja üritasin uuesti jooksma hakata, kuid nüüd olin ma täielikult Ryan'i haardes.
"Rahune maha." sosistas poiss.
-

Paar nädalat hiljem. Eelmised päevad olid suht kõik samasugused. Ma pidin aga kooli minema, kuhu ma aga ei kavatsenudki minna. Ei koti eriti see haridus.
Anelye'st aga polnud ma midagi kuulnud.
Sel hetkel jalutasin ma metsas muusikakooli poole. Jõudnud sinna, ilmus minu suule naeratus. Minu elul pole mõtet. Ma lasen end Florence'il tappa. Kimasin maja poole, kuni keegi haaras minust kinni. Loomulikult oli see Ryan. Lükkasin ta pikali, kuid ta tiris mind endaga kaasa.
"MIS MEIL NÜÜD SIIN TOIMUB AH?"
Ehmusin ja kargasin püsti. Minu ees seisis Anelye. Ta lõi mulle vastu põske ning hakkas mind sõimama. Õnneks lülitasin ma sel hetkel oma kõrvad välja ja ma nägin teda ainult vihase näoga minu poole vahtides suud liigutamas.
"Nii Ryan, sel hetkel kui mina olin haiglas, teie lõbutsesite oma vahel eks?" möirgas tüdruk.
"Ei, asi pole nii! Clare tahab enesetappu teha, ma pean tal siis seda teha laskma jah?" vihastas Ryan.
"Jah!" hüüdsin vahele.
"Jah, las see bitch tapab end ära. Mind ei koti! Kuid sel hetkel, kui mina olen haiglas ja veedan n.ö oma viimaseid päevi, sind üldse Ryan ei koti see! Ma tahtsin sulle häid uudiseid teatama tulla, et ma jäin ellu ja hakkasin su poole tulema, kuid vahele jäid! Sa püherdad temaga murupeal väärakas!"
"Mis asja sa ajad?" küsisin segaduses. "ma lükkasin Ryan'it ja ta tiris mind endaga kaasa. Raske arusaamine?" küsisin vihaselt.
"Ja mind ei lööda, lollakas!" hüüdsin lisaks.
"Tead, pane oma plõks kinni või saad veel."
Me vaidlesime veel kaua, kuni kuulsin Ryan'i suuremeelset naermist. Ta irvas nagu eesel ja me jäime arusaamatult pealt vahtima.

Autori kommentaar »

Heh, lisasin kolm osa järjest :)

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Maricca

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

nunnukity

lugesin eelmised ka läbi, nii põnev, tee homme uus =)
 

Maricca

okei, vist ...

 

DaFrozenFruit

Jätka!!
 

Maricca

Oh, maitea :/
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima