Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Trail through the forest (4 osa.) - Kiviga pähe. (0)

12.06.2012 20:45, x125 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Istusin mõtlikult voodiserval. On tegemist juhusega? Anelye ise ei läheks ju muusikakooli üksi. Keegi pidi kaasas olema. Ryan? Võib nii arvata küll jah. Ja kui Ryan rääkis lihtsalt, et Anelye kukkus trepist alla, siis äkki Florence lükkas ta alla...
Ma ei saa enam üldse aru! Florence oleks siis pidanud ju Ryan'ile ka haiget tegema! Ja siis oleks hakanud keegi klaverit mängima ja Ryan oleks saanud Anelye päästa. Nii kahtlane.
Tõusin püsti ja mõtlesin muusikakooli minna. Võib-olla on seal Ryan ja räägib mulle kõk ära.
Avasin ukse ja proovisin karkudega väljas samuti kõndida.
Metsas olles tuli mul meelde see päev, mil ma unustasin oma võtmed muusikakooli. Nüüd aga tundus mulle see asi selge kahtlusena. Minu võti oli mul kotis, kus pole auke ja lukk oli pealt kinni. Arvan, et ikka keegi teine tegi seda.
Krimpsutasin nägu ja kõndisin edasi. Jõudes muusikakooli ette pidin pettuma. Seal polnud kedagi. Otsustasin, et käin korraks sees ja vahin ringi ja lähen välja.
"Sa ju tead, et seal on ohtlik." ehmusin ja pöörasin ümber.
Minu ees seisis Ryan. "Ptüi mees, kuidas sa siia said?" küsisin vihaselt. Kui keegi mind ehmatab, siis ma tavaliselt solvun.
Ta irvitas süngelt. "Ja mis täpsemalt Anelye'ga juhtus?" küsisin lisaks.
Ta muutus tagasi tõsiseks.

"Me jalutasime Anelye'ga siin kusagil, kuni kuulsime kiljet. See kilje oli korduv ja kostus muusikakoolist. Otsustasime vaatama minna. Kahjuks aga me eksisime. Poleks pidanud sinna sisse minema. Seal oli Florence, me ei tea mis temaga toimus seal, kuid ta oli pikali maas silmad suletult. Anelye läks lähemale ja siis Florence haaras temast. Anelye hakkas kiljuma ja siis Florence vigastas teda. Ma otsekohe ei teadnud mida tegema hakata ja siis üritasin klaverit mängida. Just siis keegi astus uksest sisse. Mingi tüüp oli." Ryan hakkas keset juttu naerma. "Küsis, et mis teatrit me seal korraldame ja kui märkas Anelye't, siis ma hüüdsin, et ta helistaks kiirabisse. Ta tegi seda ja siis ma lihtsalt jooksin välja. Tema aga õnneks ei näinud Florence't, kuna Florence oli juba kadunud. Ja tead, Florence'l on alati midagi plaanis ja see õnnestub, kuid teagu, et järgmine kord olen ma nutikam ja saan aru, et tal on midagi plaanis, kui ta seal on."
"Milline see tüüp seal välja nägi ja mis temast edasi sai?" küsisin.
Minu imeks Ryan imestas. Tema nägu oli üllatunud. "Eem, kiirabi kutsutud, siis ta läks minema. Ütles, et elab siin ligidal."
Äkki see on Revon? Muigasin. "Mis siis?" küsis Ryan äkitselt keset vaikust. "Ei midagi, ma lihtsalt küsisin." laususin, nähes tema silmis kahtlustavat pilku. "Mis siis on, et ma küsisin?" küsisin. Ta puhkes naerma. Ma ei saanud mitte muhvigi aru, miks ta naerma hakkas. "Mis on? küsisin segaduses pilguga. "Samuti, ei midagi." irvas ta. Üleüldse on see Ryan kahtlane tüüp. Peaks vastu vahtimist andma...
"Okei, ma siis lähen." sõnasin ning suundusin raja poole, mis viis läbi metsa mind koju. "Ja edu sulle paranemises!" hõikas ta irvates. Pööritasin vaid silmi. Ei tea kui kauaks Anelye haiglasse jääb? Ja peale selle oli mul plaanis veel Revonilt küsida selle asja kohta, et kas ta käis muusikakoolis. Koju jõudes, avasin ma koti, et võtmed välja võtta ning leidsin need koheselt. Ohkasin ja hakkasin ust lahti tegema, kuid kui olin juba piisavalt keeranud, oli uks lukus. Ma ei pannud algul ust lukku?
Miks see siis praegu oli? Tormasin sisse ja vahtisin ringi, ent röövleid ei olnud. Ma olen nii paranoiline. Panin vihmamantli nagisse ja võtsin poolsaapad jalast. Jalutasin karkudega kööki ja avasin külmkapi. Võtsin sealt mahla ja kallasin endale klaasi. Seejärel ajasin alla ja panin mahlapaki tagasi külmkappi ning jalutasin (karkudega) oma tuppa. Oma toas olles ei olnud mul midagi teha, kuni ma lihtsalt mõtlesin, et avan teleka ja jään vahtima. Sulgesin silmad ja enne kui olin teleka käima pannud, otsides pulti, uinusin.

Ärkasin üles. Vahtisin kella poole. POOL KAHEKSA? Üritasin endale läbi segaduse meelde tuletada, et mis oli siis kell kui ma uinusin. Ringutasin ja ajasin end püsti. Avastasin, et mul polnudki karke vaja. Mõtlesin, et prooviks siis terve päev ilma karkudeta toime tulla. Ema #!?!#odus olema. Revon samuti. Jalutasin aeglaselt alumisele korrusele, kuni märkasin, et toas pesitses vaikus. Kus nad on? Segaduses jalutasin kööki, et vaadata, kas seal kedagi poleks. Laua peal oli ümbrik. Avasin selle ja võtsin kirja välja.
"Kallis Clare, anna andeks, kuid me kolisime Revon'iga siit mujale. Me lihtsalt mõtlesime, et sa võiksid seal üksi toime tulla. Ma ei suuda seda siiamaani uskuda, kuid me ei tule tagasi ja oleks tore, kui sa ka ei teaks, kus me oleme. Ära meid otsima hakka. Jätsin sulle piisava summa, et praeguse ajaga toime tulla ja kannan sulle iga kuu kaksada eurot. Suure armastuse ja hoolivusega ema ja Revon."
NII LAPSIK! JA KOHUTAV! Kuidas suudaks kellegi vanemad oma tütrele midagi sellist teha? Samas on see ka lapsik nende suhtes. Ma lihtsalt ei suuda uskuda. Nad jätsid mu maha! Nad on kohutavad! Minu silmad muutusid häguseks tänu pisaratele. Ma vihkan neid.
Vihkan kogu südamest. Vihkan kogu hingest. Võtsin kirja ja lugesin uuesti läbi. Nii istusin toolile ja lugesin selle sada korda läbi. Ma lihtsalt ei suuda uskuda.
Näpistasin end, arvates, et olen unes ja ärkan kohe üles. Kuid nii see ei olnud. Ma tean oma ema ja venda, nad ei teeks midagi sellist. Äkki keegi toimetas kirja siia ja röövis mu vanemad? Äkki nii oli! Äkki oli! Vihastasin ja hakkasin veel hullemini nutma.
Ma lihtsalt pean sellega leppima. Pean. Kohe kindlasti pean...
Jooksin Revon'i tuppa ja vahtisin ringi. See oli täiesti tühi. Istusin voodiservale ja jäin mõtlema.
Äkki kuulsin enda toast oma mobla helinat. Jooksin koheselt sinna.
"Jah?" küsisin lootes, et räägib ema või Revon...
"Clare? Tohin ma sinuga rääkida?"
"Lase aga tulla." podisesin nördinult. See oli Ryan.
"Asi on tähtis, isegi väga. Ma tulen sinu juurde. Oled nõus?" küsis ta tõsiselt. "Jap." sisistasin ja lasin telefoni käest.

Autori kommentaar »

Eeeh

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Maricca

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima