Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Trail through the forest (3 osa.) - Üheks hetkeks kõikjal. (0)

12.06.2012 20:40, x167 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Nad jooksid ukse juurde. "Tehke see uks lahti!"
"See on minu maja ja ma teen selle ukse siis lahti, kui ma tahan. Mis teil üldse siia asja oli?" kostus tagant. Pöörasin koos teistega ringi. Minu ees seisis pidulikult riides ja korralikult ehitud naine. Pärit oleks ta nagu kuuekümnendatest. Pöörasin pilgu Anelye ja Ryan'i poole. Anelyel olid hirmupisarad silmis. Pilgutasin enda kindlustuseks silmi ja vaatasin uuesti naise poole.
"No mis on?" küsis ta naerdes. "Ära ehmusite või? Kahjuks pean ma teid karistama, selle, et te minu majja lubaküsimata sisenesite." ta astus sammu tagasi ja kõndis oma klõbistavate kontsakingadega teisse ruumi. Vahetasime kolmekesi pilke. Paar minutit hiljem polnud veel naist saabunud. "Mis nüüd saab?" küsisin segaduses. "Kes ta oli üleüldse?" lisasin omakorda.

Kõndisin klaveri juurde ja vaatasin sinna tuppa, kuhu naine suundunud oli. Sealt viis pikk koridor edasi ja siis trepp üles. Mitu ust ja siis saaliuksed, mis olid pärani lahti. Pöörasin taha.
"Jäämegi siia või? Rääkida oskate? No ma saan aru, hirmust kaotasite hääle ära." pomisesin vihaselt. Nii jabur kui ka see poleks, peame me siit välja saama. Ja kindlasti saame samuti!
Kõndisin saali poole, et vaadata, kas naine toob võtmed ja laseb meid välja, kuid jõudes saali, leidsin ta klaveritoolil istumas nuga käes.
Ehmusin. Ta pööras pilgu minu poole ja tõusis püsti.
Taganesin hirmunult. Mis tal küll plaanis on? Äkitselt tema näotoon muutus ja ta sööstis noaga minu poole. Kiljatasin ja jooksin Anelye ja Ryan'i poole, kuid ma kogemata olin vale pöörde võtnud ja jooksin hoopis trepi poole.

"APPI!" kriiskasin taha vaadates, kuni komistasin ühe trepiastme taha ja lendasin näoli trepi peale. Oigasin suurest valust ning pilt läks mustaks.
Hetk hiljem, kui avasin silmad, olin kodus oma voodis. Kuidas ma siia sain? Arusaamatu. Tõusin püsti ja lendasin põrandale maha. "RAISSKKK!" karjusin tundes oma vasakus sääres kohutavat valu. "Clare, mis asja, sa tõusid, mis juhtus?" ilmus äkitselt ema siia tuppa.
"Nahhuj, mis mu jalaga on? Ja kuidas ma siia sain?" küsisin vihaselt.
"Eeh, üks tüdruk tuli koos mingi poisiga siia ja nad ütlesid, et leidsid su metsast jalg haavatu ja teadvuseta. Tahaks ise ka teada, mis sa seal metsas korraldasid." sõnas ema mind voodile aidates.

"Nii loogiline." mõmisesin arusaamatult, püüdes tuletada oma viimaseid mälestusi seal muusikakoolis ette. Pean kohe Anelye või Ryan'iga kokku saama ja nad peavad mulle kogu loo ära rääkima.
"Aga räägi mulle mis siis juhtus?" küsis ema minu kõrvale istudes. Pean kohe midagi kokku valetama, sellest mutist ma igaks juhuks talle ei räägi. "Ma niisama jalutasin metsas ja siis äkitselt jooksis pilt eest ja ma kaotasin teadvuse." laususin tehes süütu-kutsu näo pähe.
"Võib-olla sellepärast, et sa ei puhkanud end eile korralikult välja ja siis komistasidki millegi otsa ja kaotasid teadvuse." sõnas ema.

"Ja kuidas ma nüüd kõndida saan?" küsisin. "Sa ei peagi kõndima. Kool algab alles paari kuu pärast ja nii kaua sul jalg ei ole valus." lausus ema rõõmsalt. "Tahad öelda, et ma pean mitu nädalat siin voodis vedeledes ootama kuni mul jalg paraneb?" kriiskasin läbi maja. "Muud lahendust ju sellel pole." kõlas ema. "On. Kohe kindlasti on. Mul on vaja karke!" karjusin.
"Ma ei tea ju kus need on."
"Oled sa kuulnud vanasõna - Kes otsib, see leiab? Meil pidid olema kargud, kui sa ometi need vanasse kodusse ei jätnud." podisesin enesekindlalt. "Arvan, et ikka võtsin kaasa. Aga noh eks vaatab." sõnas ta ja läks minema mu toast. Minut hiljem viskas keegi minu aknale kiviga. Ehmusin poolsurnuks. Ega see nimelt tema pole? See naine. Üritasin ühejala peal hüpata aknani. Akna all seisis Ryan.
"Oi, oi, mis sind siia toob?" küsisin avades akna. "Ma tahtsin sulle sellest eilsest värgist rääkida. Anelye on hetkel linnas, ta toimetab seal oma asjadega. Kuidas ma sisse saan?" küsis poiss.
"Roni üles." hüüdsin. Mul oli selline maja, kus minu teisel korrusel asetseva toa akna all oli puu ja sealt oli võimalik üles ronida nagu paljudes filmides.

Naersin nähes, kuidas Ryan teeb katset ronida üles. Hiljem see tal ka õnnestus ja ta oli minu toas. Lukustasin ukse, et ema teada ei saaks, et ta siin on. "Nii, räägi." laususin istudes voodiservale. "Florence ründas sind noaga. Ja me unustasime sulle öelda, et muusika hüpnotiseerib ta. Ma hakkasin klaverit mängima ja sel ajal ta ei liigutanud. Anelye aitas sind ja võttis tiibklaveri pealt võtme ja keeras ukse lahti. Siis ma tegin ruttu ja jooksin välja ja me valetasime su emale, et leidsime su metsast."
"Toreda vale kokku keerasite."
"Et siis see mutt ongi Florence või kuidas öelda tema vaim? Nii absurdne ja ka huvitav." hammustasin huulde. Me rääkisime veel paljudest asjadest, kuni mu ema koputas uksele ja küsis miks ma ukse kinni panin. Ryan ronis aknast välja ja siis ma sain kargud, et ka kõndida. Ryan andis mulle ka oma numbri ja Anelye oma.

Hiljem proovisin ma ära õppida karkudega trepist üles ja alla kõndida. Vahepeal ma koperdasin ja siis õnneks tuli Revon ja aitas mu püsti. Oma tuppa tagasi jõudes helises mu telefon. "Mis asja, Anelye on haiglas?" küsisin läbi segaduse.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Maricca

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima