Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Trail through the forest (2 osa.) - On juba paar probleemi. (3)

12.06.2012 11:02, x166 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Jõudes põõsasteni, ma ohkasin. Nägin jälle seda tüdrukut ja poissi seal ees rääkimas. Vaatasin lähemalt, kas ma ka oma võtit näen seal kusagil. Võti vedeles ukse ees.
"Lähme õige linna, mis sa arvad?" lausus tüdruk.
"Ma ei tea, ikka. Aga mis me selle võtmega teeme?" küsis tüüp, keda olin kohanud kaupluses. Ma pean kohe sinna minema, muidu viskavad pärast minema ka. "Oodake, see on minu võti. Ma ennem unustasin selle siia. Andke siia!" hüüdsin põõsaste vahelt välja tulles ja nende juurde kõndides. Nad vaatasid segaduses minu poole. "Kes sina oled?" küsis tüdruk.
"Ma alles kolisin siia niiet jah ja tahtsin niisama uudishimust siia uurima tulla, kuid unustasin oma võtme siia. Juhus." pomisesin kiirelt ja tüdruk ulatas mulle võtme.
"Ma vist nägin sind ennem." sõnas poiss mulle mõtlikult otsa vaadates. Tüdruk pööras tema poole. "Ryan, kus sa teda ennem nägid?" küsis ta.
"Poes. Ta suht jalutas minust mööda." lausus tüüp.
"Okei, oleks tore kui sa oma nägu siia hoone juurde enam ei näita või sa saad samuti..."
Minu segase näo pärast jäi ta vait. "Ma olen Anelye. Ja tema on..."
"Ryan." pomisesin. "Ja ma ise olen Clarence, võite mind Clare'ks kutsuda."
"Aga olgu ma siis lähen ja võib-olla mõtlen sinu sõnade üle." lisasin ja siis tuli mulle veel üks asi meelde. "Ja kes seal sees ennem klaverit mängis?" küsisin naeratades. Anelye ja Ryan vahetasid segaduses pilke. Keegi ei öelnud midagi. "Teie ei olnud?"
"Eeh, sa nägid ka midagi?" küsis Anelye segaduses. "Ma ei näinud midagi, ma kuulsin ilusat klaveri mängu, kuid pärast pööras tüüp ära ja hakkas klahve peksma." itsitasin ja siis pöörasin ümber ja kõndisin minema. Võtmed käes, uh-uh-huu. Peatusin põõsaste taga ja tahtsin midagi ka kuulda.
"On see võimalik, et see on tema?" küsis Anelye käed taskusse pistes. "Kes see muu kui tema, kuid ta ju ei käi päeval sees. See on küll huvitav..."
"Ja see uus tüdruk, Clare või kes ta oli, ta on ka suht kahtlane." lisas Anelye. Oi, kui viisakas. Ise ta on kahtlane. "Ma ei tea, kuid mida ta võib nüüd sinu sõnade üle mõelda... Et nagu, miks ta ei tohiks siia tulla. See hoone pole ju meie oma."
"Vahetame ehk teemat?" küsis tüdruk ja pani käed ümber Ryan'i kaela. Otsustasin, et peaks minema nüüd tagasi koju.
Koju jõudes tuli mulle meelde Revon. On ta kodus või ootab ukse taga? Siis ta vihastaks... Õnneks maja ette jõudes, polnud seal kedagi.

"Okei, oleks tore kui sa oma nägu siia hoone juurde enam ei näita või sa saad samuti..." tuletasin Anelye sõnu meelde. Mida ma saan? Aga sain teada, et see on muusikakool. Ja kui ma õigesti mäletan, siis Fletely muusikakool jah? Iidne? Kimasin arvuti juurde ja vajutasin selle jalaga tööle. See oli suht vana ja aeglane, niiet avamisega läks umbes pool tundi. Seejärel kuulsin alumises toas ukseplaginat. Revon tuli vist.
Suundusin otsemaid alumisele korrusele, kus ma nägin oma venda. Ta vaatas mulle uudishimulikult otsa. "Mis vahid?" küsis ta oma ülbuse kohale tuues.
Pöörasin pilgu ära ja jooksin arvuti juurde tagasi.
Umbes hetk hiljem trükkisin Google otsingusse: Fletely muusikakool. Klõpsasin esimesele lingile ja lugesin: "1963 aastal asustatud Fletely muusikakool."
Kerisin alla, kust tuli juba foorum.
"Direktor lasi muusikakooli õhku, wut? Millepärast?"
"Räägitakse, et ta polnud teise vahetuskohaga rahul. Üleüldse killis ta end pärast ise ka ära."
"Et siis nii huvitatud oli sellest? Ja mis friiking vahetuskohaga jutt oli? See pidavat nii salastatud olema, et kes pealt kuulis viidi kaheteistkümneks aastaks vangikongi."
"Kust te seda jaburust võtate, midagi ei toiminud!"
"Mis selle direktori nimi oli?"
"Florence Phylap."

Rohkem polnud midagi kirjas. Seejärel kirjutasin otsingusse: Florence Phylap. Otsingusse tuli palju tulemusi, kuid enne seda kui ma jõudsin klõpsata esimesele lingile, käis alumisel korrusel pauk. "Nahhuj sa korraldad seal Revon?" karjusin ja tõusin toolilt.
"Dafuq, ma mõtlesin, et sina tegid midagi?" tuli ta oma toast. Jooksime trepist alla ja ma märkasin, et köögis olev kapp oli maha lennanud. Kõik kohad olid klaasikilde täis. Vaatasin Revonile tõsiselt otsa. "Mh?"
"Korista ära."
"Jaburus, mina seda ei ajanud, korista ise." pomisesin ja jooksin tagasi üles.

"SAA ARU, SEE OLI SEALT LÄBI LÕIGATUD!" karjus ema vihaselt.
"Ma. Ei. Teinud. Seda! Saa juba ometi aru, isegi Clarence võib seda tunnistada."
"Eino ei, see ei saa lihtsalt võimalik olla." vihastas ema ringi kõndides. Olin nagu klaaskuju, mis oli näost valgeks värvitud ja vedeles niisama koridori nurgas. "Clarence, kuhu sa viimati käärid panid?" küsis ema mulle küsivalt ja ka vihaselt otsa vaadates. "Mina ei puutunud neid. Revon oli see, kes üritas paar päeva enne siia jõudmist traadid õigesti paigutada. Küsi seda tema käest." pöörasin selja ja hakkasin trepist üles kõndima. "Tule tagasi Clarence. Ma ei ole lõpetanud."
Tulin alla. "Aitaksid mul nüüd seda koristada?"

No vahest on sellised juhtumid juhtunud. Kuigi ma ei saa ühest asjast aru. See kapp on siin mitu aastat seisnud ja väga kõvasti seina külge kinnitatud mingi traatnööriga. Ema rääkis, et see oli läbi lõigatud. Huvitav, kes seda tegi. Printisin paberid välja (Faktid, mis rääkisid Fletely muusikakoolist.) ja otsustasin minna sinna. Nagu ma asjast aru sain, olin hakanud seda värki uurima. Tee peal, kõndis mulle vastu Anelye. "Kuhu sa lähed?" küsis ta mornilt. "Muusikakooli niisama uurima ringi." vastasin. "Okei, võib ma tulen kaasa?" küsis ta. "Jap, ikka." pomisesin ning jalutasime koos muusikakooli poole.
"Tule ruttu, muidu oleme varsti nagu märjad kassid." hüüdis Anelye. Oli sadama hakanud padukat ja ka müristas. Kimasime ukse poole. "Mis kell on?" küsis ta minult, kui olime varju jõudnud. "Kuus." pomisesin telefoni vaadates. "Issand, viis minutit aega." podises ta endamisi. "Milleni?" küsisin.
"Ah unusta ära."
Järsku hakkas keegi klaverit mängima. Anelye ehmus kohutavalt, ja ka mina olin uudishimulik. "Kes mängib?" küsisin tasakesi Anelye'lt. "Lähme ära."
"Ei, ta mängib ju nii ilusti." podisesin, kui Anelye mind sikutas ja ära tahtis minna. "Ma lähen vaatan, kes mängib." sõnasin joostes klaveri poole. Seal oli Ryan. "Tere. Miks sa sellise ilmaga siin oled ja mängid?" küsisin ma naeratades. Ka Anelye jalutas siia poole. Ta vaatas segaduses Ryan'ile otsa. "Em, ema võttis kogemata võtmed kaasa, kui ta tööle läks. Ma ei saa sisse nüüd. Mõtlesin siis siin natuke mängida. "Sa mängid nii ilusati." laususin naeratades. Avastasin, et Anelye vaatab mind vihaselt või hoopis armukadedalt? Omg siis, ärgu muretsegu ma ei ole selline, kes lööb poisse üle ja pealegi Ryan ei meeldi mulle.

Pöörasin pilgu eemale ja nägin, kuidas uks kääksudes kinni hakkab minema. "KELL ON KAHEKSA!" kiljus Anelye surm-on-ligidal-ja-me-ei-pääse pilguga. Vahtisin talle arusaamatult otsa.

Autori kommentaar »

Ehehhehe.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Maricca

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

nunnukity

Jee, uus osa
 

nunnukity

Nii põnev, millal uus
 

Maricca

Mdea ;d
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima