Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Võistlused / Kui mina oleksin draakon ... - LÕPPENUD!

Cecilia teekond. (1)

30.01.2009 20:14, x180 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Tere ! Olen draakon Cecilia Drelilia. Ma olen veel nii väike, et ei oska ei tuld pursata ega lennata.
Ühel päeval nägin ma ühte teist, väga armast poiss-draakonit.
Tahtsin koheselt temaga tutvust teha. Kui ma hakkasin tema poole kõndima, lendas ta mu eest ära. Vaatasin ammulisui kuidas ta kaugele mäkke lendas. Sain kohe aru et midagi on mäda ja otsustasin mäkke minna. Kuna ma ei osanud lennata, pidin raske reisi ette võtma oma väikeste jalgadega.
Otsustasin teele asuda öösel, siis kui vanemad ja kõik teised draakonid magasid.
Väljas oli juba päris pime, pakkisin asjad kokku ja asusin teele. Kui olin läbinud juba pool teed, nägin umbes kümmet kogu liikumas. Ehmatasin ja üritasin ära joosta, kuid kui hakkasin jooksma, siis mu raskusjõud väristas mägesid. Mööda kõrget mäenõlva veeresid alla suured kivimühakad, üritasin kuhugile varju saada. Hirm valdas mind. Olin unustanud täielikult need kogud, keda olin näinud. Kui oli vaikseks jäänud, tulin oma peidukohast välja. Kümnest varjust oli alles jäänud kaheksa. Nad tulid otse minu poole. Kui nad olid peaaegu minu ees, nägin et need olid rüütlid. Needsamad, kellest mu ema oli mulle lapsepõlves palju rääkinud. Hakkasin peaaegu nutma, kuid hoidsin end tagasi. Otsustasin jälle joosta, niimoodi et need kivimühakad hakkaksid jälle alla kukkuma. Läksin siis otse edasi, astusin kogemata ühe rüütli peale, ta ei saanud viga, kuid see mis oli tal käes, see pikk ja helkiv, see jäi mulle jala külge kinni. See tegi väga valu ja ma ei saanud seda kuidagi ära. Hüppasin siis kuidagimoodi ühe jala peal edasi.
Kui olin neist pääsenud, jätkasin oma teekonda.
Oli juba varahommik, olin väsinud ja näljane. Olin unustanud süüa kaasa võtta, mäkke oli veel natukene. Mõtlesin, et saagu mis saab, küll ma mäe otsas puhata saan.
Olin peaaegu kohal, paarsada meetrit veel, järsku nägin midagi sinist.
See oli see draakonipoiss keda näinud olin. Kiirendasin oma sammu ja jõudsin koopasse. Kõik oli väga pime. Järsku süttis tuli. Seal olid kõik mu tuttavad ja sugulased ! Koopalae küljes rippus suur silt : Palju õnne sünnipäevaks Cecilia Drelilia !! Olin täielikult ära unustanud oma sünnipäeva. Kõik soovisid mulle õnne, see sinine draakonilaps oli hoopis minu parim sõber Derek ! Puhkasin terve pärastlõuna. Õhtul ühinesin peoga. Otsustasime koopasse jääda pikemaks ajaks kuna ma olin läbinud nii pika ja raske teekonna.
Varahommikul, kui päike juba tõusma hakkas, ajas Derek mu ülesse.
Ta lubas õpetada mulle lendamist. Ma olin väga õnnelik selle üle !
Ta lubas, et ei jäta enne kui ma oskan lennata.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


MuztLammaz

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Samalt autorilt

Kommentaarid

-k2ttu

hhhea jutt , tahaks uut !
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima