Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Trail trough the forest > Sissejuhatus > Osa 1. (2)

16.05.2012 17:30, x170 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Cameron -
1913 aasta. 11 Oktoober.
Kell oli saamas kaks öösel. Vihma sadas. Mina seisin aga keset seda vihmasadu surnuaias oma isa haua juures. Mu silmad olid pisaratest paistes. Oli tungiv soov viia lõpuks enesetapp täide. Ma ei suutnud enam. -
See olen mina Cameron. Tüdruk, kes kannatab koolivägivalla all. 14 aastane. Olen üksiklaps, elasin koos oma vanematega väikeses puumajas, mis nüüd on ära põletatud. Ja teate kes seda tegid? Minu klassivennad. Miks?- Nad vihkasid mind lihtsalt nii hirmsasti. Praeguseks on nad vangis. Kuid ka praegu pole parem. Ma kannatan siiamaani koolivägivalla all. Ma olin just sel hetkel, kui maja põlema pisteti kodus. Ema oli tööl. Isa oli koos minuga kodus. Mina olin enda toas. Isa oli elutoas, vaatas jalgpalli. Sel hetkel tundsin ma kärsahaisu. Alumine korrus põles. Kõik põles. Olin nii kohkunud, et kaotasin paariks aastaks oma hääle. Seal samas, minu silmade ees oli minu isa surnukeha.
Miks just selline kohutav saatus on määratud minule? Maailmas on üle seitsme miljardi inimese ja just mina olen nende kõigi seast? Miks just mina?
Olin seal haua juures seisnud juba kakstundi, vaadates ainuüksi ainult isa hauda. Mul langesid uued pisarad. Peale põhikooli pühendasin ma oma elu muusikale. Käin nüüd muusikakoolis. Õpin seal klaverit. Harjutan igapäev õhtuti. Jah, mul on kodus klaver. Isiklik. Elan koos oma emaga ühes üksikus kortermajas. Me ei ole peale isa surma mitte midagi rääkinud. Ma elaks seal justkui vaimuga...
Ma ei kaeba oma muredest isegi oma emale. Arvate, et teda huvitab? Mina arvan hoopis teisiti. Sugulasi mul pole. Mul pole kedagi, peale minu ema, kellega ma ei räägi.
-
Oli hiline hommikutund. Reede hommik. Istusin köögis ja sõin juustusaiu, mida ma hommikuti tavaliselt endale teen. Ema istus samuti lauas ja jõi kohvi. Kui mul söödud sai, võtsin koridorist koti, panin tennised jalga ja suundusin kooli.
Jõudes koolimaja ette, hingasin sügavalt sisse ja astusin uksest sisse. Seekord olid asjad üleliia.
Kolmas tund oli lõppemas ja ma olin koridoris. Istusin pingil ja kontrollisin oma töölehte, mis jäi kodusekstööks. Enne kui olin asjad ära pannud, nägin, et minu ees seisis keegi. See oli minu klassivend, Rean. Vaatasin talle oma süsimustade silmadega otsa, ega lausunud midagi. Teadsin, et ta tuli minu juurde põhjusega. Mulle jälle liiga tegema.
"Cam," lausus poiss. Ma sulgesin oma silmad.
"Mis asja?" kuulsin tema segaduses hüüet. Avasin uuesti silmad ja ta vaatas ringi.
"Kuhu sa kadusid?" küsis ta ringi vahtides. Seekord sattusin ka mina segadusse. Mängib lolli? Johann tuli tema juurde ja päri irvates: "Noh, mis viga?"
"Cameron oli just siin. Enne kui ma silmagi jõudsin pilgutada, ta kadus." sõnas poiss. Ma olen tema jaoks nüüd nähtamatu jah? Ka Johann ei vaadanud minu poole. Ma olin rohkem kui segaduses. Olen ma tõesti nende jaoks mittenähtav? Silmitsesin end, kuid ma nägin end. Miks siis nemad mind ei näe? Tõusin püsti ja vehkisin kätega Rean'i silmade ees. Ta ei pilgutanud silmigi. Ta siis... ei näinud mind? Mis juhtus? Ma olen surnud? MA EI SUUDA ENAM MIDAGI MÕISTA! Minu silmadesse langesid pisarad ja ma jooksin koolist. Jooksin surnuaeda. Istusin isa haua juurde ja puhkesin suurest kõrist nutma. "See pole võimalik, ma ei taha..." pomisesin käsi silmade ees hoides.
"Cameron, ma tulin sulle appi." kuulsin tagant. See oli tuttav hääl... Avasin silmad ja vaatasin tema poole. Ma ei suuda uskuda. See oli minu isa.
-"Sa oled elus, issi?" küsisin nuttes.
-"Ei, aga ma tulin sulle appi. Ma aitan sind."
-"Milles?"
-"Sa tead, Cammy. Andsin sulle võimed- nähtamatus, tugevus, tiivad. Oled nüüd ingel." lausus ta.
-"Mida...? Ma olen ingel? Mul on tiivad? Võimed- nähtamatus ja tugevus? Kuidas ma neid kasutama peaks?" küsisin.
- "Cam, ma armastan sind. Sinu ema ka. Ja me..." ta ei saanud lõpetada, kuna ma segasin vahele.
-"Ema ei räägi minuga!" karjusin.
-"Kullake, sa siis ei tea? Ta kaotas hääle. Sinu ema on suremas. Varsti teda enam pole."
-"JA MINA EI TEADNUD SELLEST MIDAGI?! Ma tahan ka teie juurde taevasse tulla!" nuuksusin. See mis praegu toimub, see lihtsalt pole võimalik. Edasi ma teile ei jutusta. Asi on selles, et minu vanemad lukustasid mind muusikakooli. Nad rääkisid, et oma võimetega pean ma kõik inimesed eemale peletama. Võimeid saan ma kasutada peale kella kaheksat. See muusikakool oli vana. See oli see muusikakool, kus ma varem käisin. Seal toimus lihtsalt plahvatus. Lasin selle õhku. Ärge palun mind süüdistage! Kuid ma pean... Pean kätte maksma! Ma pean teile maksma kätte! Ja ma teen seda.
-

Clarence (peategelane) -
11 Oktoober.
Tavaline õhtu, mil ma laman voodis ja loen raamatuid. Ma ei tea miks, kuid sel päeval ma kohe üldse ei süvenenud raamatusse. Mul oli juba siiber, kuni ma viskasin raamatu voodi alla ja jäin voodile istudes peeglit ainuüksi jõllitama. Midagi polnud teha. Mul pole ühtegi tuttavat, kellega mul oleks tore välja jalutama minna, mul pole sugulasi peale minu ema ja vanema venna, mul pole kedagi. Kuna väljas oli veel valge, otsustasin ma seenele minna. Mõnus seeneroog kulub ju igati marjaks ära?
Võtsin kummuti juurest koti ja panin sinna sisse noa ja mobiili. Igaks juhuks. Ja alumiselt korruselt võtsin endale ka ämbri kaasa. Panin koti üle õla ja koridoris panin omale poolsaapad jalga. Ma pole veel jõudnud osta endale korralikke saapaid. Loodan, et need lühikese sääreosaga saapad ei tee mulle liiga, kui ma vihmases metsas ringi luusin. Avasin ukse ja juba tundsin õrna tuult lääne poole edasi liikumas.
Ma olin just hiljuti kolinud siia kanti ja kuna maja oli üleüldse paksu metsaga kaetud, teadsin ma ainult, et paremal pool läks maantee poole, kus on väikene bussipeatus, kust ma tavaliselt kooli lähen ja vasakul pool ootas mind midagi enamat, kus polnud ma veel käinud. Suundusin vasakule poole, kust viis rada läbi metsa. Kikitasin kõrvu, et linnulaulu paremini kuulda, kuid ma ei kuulnud piuksugi. Olin sisimalt pettunud, kuid ei lasknud sel ennast häirida. Lihtsalt üksik on viibida võõras metsas, kus igalpool ümbritseb mind vaikus.
Olin juba üpris kaugele jõudnud ja ämbris oli mul paar korralikku seent ka, kuni ma avastasin, et paari minu kõrval oleva põõsa taga oli mingi suur hoone. Kissitasin silmi, mõeldes, et see oli nägemus, kuid hoone ei kadunud mu silme alt. Viimaks see pidi ju mingi hoone olema. See oli suht võigas ja lagunenud. Aknad olid katkised, justkui puruks pekstud ja see paistis olevat väga vana. Kuid see oli ka jube suur hoone. Paistis umbes nelja korruseline. Hakkasin majale lähemale kõndima, kuni ehmusin, sest seal ligidal rääkisid kaks inimest omavahel. Taganesin jälle põõsaste taha ja üritasin neile ilma nende nägemata läheneda. Järelikult mind tabas uudishimu ja ma tahtsin teada millest nad rääkisid. Olin neile jõudnud vist võimalikult lähedale ja ka kuulsin midagi.
"Kuidas me temast lahti saame? See lihtsalt pole võimalik"."
"Nimelt tema?"
"See värk on sinujaoks võimalik?"
"Umbes nii jah. Arvan, et peame minema. Kell kipub kaheksa poole minema."
Poiss pööras pilgu oma käekellale. Mul polnud õrna aimugi, millest nad võinuks rääkida. Otsustasin siis minna koju.

Hommikul ärkasin ma järjekordse halva unega. Olin kurnatud ja ka veidi väsinud, kuid ma siiski ei tahtnud voodisse lesima jääda. Oli vaheaeg õnneks, ja ma ei pidanud tõusma vara. Praeguseks olid osutid jõudnud üheksale ligi. Tõmbasin omale teksad jalga ja panin pluusi selga, seejärel kammisin juuksed ja jooksin kööki.
"Ommik." laususin empsi ja Revonit nähes. Nad istusid nagu tavaliselt lauas ja sõid pannkooke.
Avasin külmkapi ja ajasin endale paar võileiba sisse.
"Clare, ma pean varsti tööle minema. Saad sa mulle ühe teene teha? Ma annan sulle raha ja sa sõidad bussiga linna poodi, et osta meile õhtuks midagi süüa." sõnas ema, kes just tõusis lauast.
"Ööö, okei. Palju sa annad?" küsisin.

Jõudes kaupluse ette, sisenesin liugustest sisse. Peatusin ja otsisin endale kotist rahakoti, mille ma ka kohe leidsin. Seal oli kuhjaga eurosente ja münte. Äkitselt libises mul rahakott kätevahelt ja mul lendasid kogu sendid klirinaga põrandale. Mul oli tunne, nagu vajuks ma kohe maa alla. Kükitasin ja hakkasin sente kokku korjama, kuni saabus keegi.
"Vabandust, saan ma sind kuidagi aidata?"
Vaatasin üles, täpselt ühele tüübile otsa.
"Ee, jah, vist, aitäh, öää." podisesin segaduses. Mul oli hetkel nii mark, et ma ei suutnud sõnu suust välja öeldagi. Ta aitas mul sendid kokku korjata ja ma tänasin teda viisakalt, kuni ta hakkas ära minema.
"Oota!" mulle meenus midagi tüüpilist. See tüüp oligi vist see, kes eile seal hoone ees ühe tüdrukuga rääkis.
-"Sa elad siin ligidal?" küsisin ma-tean-küll-sind pilguga.
-"Ei. Ma tulin siia bussiga. Elan siit suht kaugel." lausus poiss. Muigasin.
-"Mis on siis?" küsis ta.
-"Ma tean vist kus sa elad." sõnasin hammustades huulde.
-"Eem, kuidas?"
-"Sa elad seal suure hoone ligidal jah?" küsisin. Enne kui ta midagi öeldagi jõudis, hakkasin ma segast peksma.
"Mis värk ka võimalik poleks, ma ei julgenud sinna sisse minna."
Tüüp sattus segadusse.
"Millest sa räägid?" küsis ta kortsutades kulmu.
"Ah unusta ära." laususin pahuralt, vehkides käega, et ta minema läheks ja ma läksin ustest sisse. Ostsin kõik vajaliku ära ja lahkusin kauplusest.

Koju jõudes, avasin uksed ja asetasin kotid lauale. Jäin mõtlema. Võib-olla peaksin seda hoonet lähemalt uurima? Jalamaid lahkusin majast, lukustasin ukse ja olin teel hooneni. Olin juba paar sammu astunud, kui kuulsin selja taga sahistamist. Pöörasin pilgu taha ega märganud midagi. Kergitasin kulmu ja mõtlesin tempot tõsta. Paar minutit veel ja olen kohal...
Jõudes hooneni, kimasin ma kiiresti ukseni. Õnneks seda tüdrukut ega poissi siin maja ees polnud, seega oli mul vaba voli sisse astuda ja ringi uurida. Jõudes ukseni, ehmusin. Ma kuulsin klaverimängu sealt seest. See oli mingi rõõmus lugu ja ka kena. Kuid siiski ma ei suutnud uskuda, et keegi nii vanas majas on ja lihtsalt mängib klaverit. Võib-olla oli see muusikakool? Üritasin tasakesi sisse minna ja uurida kes seda mängib. Lugu läks jätkuvalt edasi. Enne, kui ma suutsin kiljatust tagasi hoida, hakkas see keegi klaveriklahve peksma niiet terve loodus kajas. Pöörasin selja ja hakkasin ära jooskma, kuni jõudsin välja. Mul pole absoluutselt õrna aimugi, kes seal sees oli. Ja miks ta hiljem hakkas niisama klaveriklahve peksma? Võib-olla läksid tal noodid sassi. Äkki oli seal sees see tüdruk või poiss? Ma ei tea, väike aim on. Igatahes ma jooksmisest lausa köhisin ja otsustasin, et täna ma enda nägu sinna enam ei näita. Oma maja ette jõudes, pistsin käe taskusse, et võtmed võtta ja ukse lahti teha, kuid võtmeid polnud seal. Pistsin käe ka teisse taskusse ja hakkasin juba enda peale vihastuma. Keegi sunnib mul sinna metsa tagasi minna eks ole?
Loodan, et ma leian võtmed, muidu ma saan ema käest nii kärada, et ma ei julge enam lausa rääkidagi. Sest võtme vahetamine on siin linnas väga kallis.
Keerasin otsa ringi ja juba olingi taas metsas, otsimas oma võtmeid.

Autori kommentaar »

Ma kirjutan selle loo uuesti. Lisasin ka sissejuhatuse, et oleks vähem segadust. Oh, kommenteerige palun. Ja kritiseerige ka (;

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Maricca

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

nunnukity

laheeee... millal uus osa? Tead, sa oled mu lemmik siin mk-s, selles mõttes, et sa kirjutad neid jutte nii hästi, nii täpselt, et paremat nagu nõuda ei suudagi , vb. aitad mind ka, ja annad mulle paar näpunäidet juttude kirjutamisel, nt. loed mõnda mu järjut? majj sunni, licc... äkki?
 

Maricca

okei, olen nõus, aga mul on lihtsalt rohkem tegemist ja ma kirjutan järjejutte vabal ajal, ja siis vahepeal olen üldse jutud poolikuks jätnud ... aga ma püüan jätkata.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima