Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

El derecho a la libertad ¦ Osa 1. - Mis parasiit see veel on? (5)

07.05.2012 19:32, x198 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Olen viieteist aastane Edith ning elan koos oma perega isale pärandatud mõisas. Peale Kaily, ema, isa, minu väikse õe ja venna, elab seal ka minu parim sõbranna Rachel.
Väikene tutvustus siis.
-
"Ma löön su maha, kui me seda ei leia!"
Chase kõndis nördinult ja ka vihaselt edasi tagasi. Ta oli toonud esile endas kogu agressiivsuse. Mina pidin aga ainult tardunult pealt vahtima ja ootama mida ta edasi teeb. Chase oli minu vend. Sel hetkel oli ta minu peale vihane, kuna ma kaotasin Cylene ja Jason'i pulmas tema digifotoka ära. Ja teate kui tähtis vidin see talle on? Ülimalt.
On see fotokas siis nii unikaalne, et seda enam maailmas ei leidu? Tegelikult ma usun, et kui keegi ei ole selle ära varastanud, siis me leiame selle. Ja kui ei leiagi, siis ta saab endale uue osta! Temal rahast puudu ei jää.
"Et siis, ma võin minna? Sa oled lõpetanud eks?" küsisin kurioosne nägu peas.
"Ikka, sul pole aega ju isegi mulle öelda, kus sa täpsemalt selle ära kaotasid!" kriiskas poiss, niiet mul käisid judinad üle selja.
"Muidugi, ma ju ei tea, kus täpsemalt see ära kadus, sest hiljem kodus ma seda ei leidnud! Ja kust sa tead, et keegi mult selle pihta ei pannud? Ma võin minna jah? Adios."

Lõin pauguga ukse kinni ja kimasin trepist alla koridori.
"Nii-nii, kuidas läks?" küsis Rachel muiates. "Sa räägid minuga, nagu ma oleksin just tulnud koolist eksamilt! Nii need asjad ei käi!" ja vot ma kahetsen seda viimast lauset. See hakkas mind kummitama. Nagu tõsiselt! Nii need asjad ei käi...
"Edith, sa tead, et võid mind usaldada. Arvad, et mind ei huvita su mured? Ma olen ju sinu parim sõbranna." vehkisin kätega, et ta eemale läheks ja koperdasin jalgu järele vedades kööki.
"Kus Kaily on?" küsisin segaduses.
"Poes. Just hiljuti läks. Usun, et sa siin ei viitsi oodata. Lähme parem õue." vastas Rachel. Andsin talle oma nõusoleku ja panin kingad jalga.
Ilm oli tegelikult päris hea. Päike paistis ja oli üle kahekümne kraadi sooja. Otsustasin oodata koos Rachel'iga Kailyt, kuna tahtsin, et ta valmistaks mulle külma piimakokteili. Kaily oli meie majapidamises väike teenija. Talle maksti selle eest head palka ja ta oli meeleldi nõus siin peale teenimise ka elama. Ta oli mulle justkui ristiema eest.
-
Hetk hiljem istusin juba lauas, oodates mil Kaily mulle piimakokteili lauale tõstab. Suht lapsik, jamh. Aga ma armastan magusat. See ei tähenda, et ma paks olen. Ma kaalun kõigest 49kg. Kaily läks jälle minema oma asju toimetama.
Mina tõusin aga püsti ja võtsin alumisest köögikapi sahtlist kõrre, et oma maitsva piimakokteili joomist veidi lihtsamaks teha. Kohe kui olin lauda tagasi istunud, ehmusin lausa hingeni. Kohutav: Minu piimakokteili sees oli mingi roheline ja karvane elukas!
Tõusin püsti ja jäin rohelist elukat ainuüksi silmitsema.
Ta veel liigutas ka! Ta paistis väga pehme ja pööras näoga minu poole. Tal olid suured valged silmad ja ta jäi mind jõllitama nagu mina teda. Ta meenutas mulle veel multikategelasi.
"Vabandust, et sinu lõunasöögi ära rikkusin." pomises ta endamisi. Ja ta oskab veel rääkida kah!
"Ke-kes sa oled?" küsisin väriseva häälega.
"Nalja teed või?" olevuse suunurgad tõusid. Ta oli umbes kümmesentimeetrit pikk. "Ei-ei, ma ei tee nalja, ma näen sinusugust tulnukat esimest ko-korda." pomisesin alatasa.
"Ma olen tulnukas? Mis asja sa ajad? Ma olen sind küll mitu korda näinud!" ta paistis päris julge olevat. "Kus?" tundsin, et ma olen veidi julgem juba.
"Meie tenerefid uurime inimesi ja inimeste tegemisi."
"Et siis sa oled mingi teneref?" küsisin. "Just nimelt, ja mu nimi on Vlen."
"Ja kuidas sa siia sattusid?" küsisin. "Ma elangi siin." mis asja? Ta elab siin? Kas ta ütles, et ta elab siin? Elab siin? Jabur! Ta ei saa siin elada, kui ma pole teda kunagi näinud!
"Mis asja?" küsisin segaduses.
"Tahad mulle külla tulla?" küsis ta muigega. "Seda ma arvasin. Aita mind siit löga seest välja ja ma näitan teed." sõnas Vlen. Tõstsin ta ettevaatlikult põrandale ja ta hakkas oma imepisikeste jalgadega jooksma.
Vlen jooksis trepist üles. Läksin talle järgi.

Äkitselt ilmus nurga tagant välja Myla. Myla oli minu väike õde. Vlen oli minu jalgade taga ja Myla silmitses mind uurivalt. "Kuhu sa lähed?"
"Ära uuri, ma lähen oma asju tegema." laususin. Kõik 10 aastased plikad on nii uudishimulikud. Aina kuhu sa lähed ja kust sa tulid ja bla-bla-bla. "Okei, ma lähen Rachel'iga kossu mängima. Kui tahad, siis võid ka tulla."
"Ei taha." pomisesin.
"Ok siis, hüva, bakka." nähvas Myla ja jooksis trepist alla koridori. "Nii, tule kolmandale korrusele." imestasin, nähes Vlen'i juba üleval. Järgnesin talle sõnagi lausumata, kuni me jõudsime üleval olevasse koridori.
Seal oli suur kummutkapp, kuhu Vlen otsekohe sisse ronis. "Püüa kinni!" enne kui ma arugi sain, lendas mingi võti minu juurde põrandale. "Mis asja?"
Võtsin selle üles. Vlen hüppas kapiotsast alla. Ta jooksis minu ema lemmikmaali poole, kus asetses mingi kits, kes jooksis. Mingi kallis maal igatahes oli. Vlen ronis maali otsa ja ronis sinna taha. Ma teda enam ei märganud. "Ee, Vlen?" küsisin segaduses. "Viska võti!" hüüdis ta sealt tagant.
Pistsin võtme läbi sealt ja ma kuulsin mingit sahinat. Segaduses jäin ootama, mis nüüd saab.
Äkitselt märkasin maali tagant valgust. Maal oli justkui ukseks muutunud ja kinnitatud seinale, see avanes. Minu silmade ees oli firapantne vaatepilt, mis pani lausa ahhetama.

Autori kommentaar »

Ootan kritiseeringuid =3

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Maricca

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

nunnukity

wow... täitsa lahe =) jätka muidu ma löön su maha
 

Lohedrina

Kas ma olen varemgi öelnud, et erinevate inimeste otsekõnesid ühte paragrahvi ei kirjutata? ;p See natuke segab lugemist...
Selline 'väikese-eluka-teema' on minu jaoks uus, pole varem sarnastele tähelepanu pööranud, niiet... huvitav.
Aga kui kriitikat, siis see nende "esimene kohtumine" ja vestlus oleks võinud kõlada natuke realistlikumalt. Ma ei tea kuidas täpsemalt öelda - tuleb pöörata tähelepanu valitud sõnadele. Nt: proovi mitte kasutada liiga palju taolisi sõnu nagu 'mingi' ja 'mis asja' jne. ('mingisugune' kõlab paremini kui 'mingi').
Samuti, kui tood vahele mõne sündmuse, peaks sellel hiljem kuskil loos sees ka tähendus olema. (Ma ei tea, kuidus sul alguses selle fotokalooga on). Mulle jäi pigem silma see, kus nad Racheliga õue läksid kui Kaily poes oli. Seda kohta nagu hakkas kirjeldama... ja siis olid kõik jälle toas ja lugu läks vana rada pidi edasi. See tundus nagu lõik, mille oleks vabalt saanud välja jätta või sujuvamalt sisse tuua.
Sobib sihuke kriitika?
 

Maricca

Ikka, aitäh teile
 

nunnukity

ee... kas sa tõlgiksid mulle seda pealkirja?
 

Maricca

mj mäleta mida see tähendab uuri googlest
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima