Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Muu

Hing, 1. osa - igapäev (3)

22.03.2012 22:50, x139 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Ma väntan vihaselt kuni jõuan postkastideni. Haaran ajalehed ja üritan rattaga kuidagi läbi mitme meetri sügavuse mudakihi (jah, ma tunnistan, et kipun vahel ehk veidi liiga dramaatiline olema) teele tagasi jõuda. Lõpuks see õnnestub, kuigi nii lehed kui mina ise oleme tuulest pisut räsitud. Viskan need hajameelselt rattakorvi ja lükkan hoo sisse. Isegi kui mind ümbritsevad majad (no olgu, üks maja), tunnen et olen üksi. Ega ühtki hingelist paistagi ja seega ei olegi see nii üllatav mulje. Kõik on hall. Igav. Ei, tegelikult ei saa öelda, et oleks igav. Seda mitte. Udu on nüüdseks taandunud. Kahjuks. Võiks arvata, et udu ei meeldi mulle, aga nii see ei ole. Ma armastan udu. See peidab selle, mis pole meile meele järgi. Udu laskub justkui märkamatult ja varjutab kahtlusi, matab enda alla igava reaalsuse ja muudab ümbritseva muinasjutuliseks ja salapäraseks. Salapäraaaseks selle hetkeni, kuni jõuad sinna ühte kohta, kus arvad udu olevat kõige sügavam ja müstilisem ning leiad sealt eest tühjuse. Ega ma sealt ei ootagi kunagi midagi leida. Ma lihtsalt lähen. Jalad kannavad mind saladuste poole. Mida ma kunagi ei leia. Kahjuks.
Kuigi sõidan küla vahel, on tee isegi üpris talutav. Asfalt vähemalt. Kruusatee on seevastu nii auklik, et isegi sellise imerattaga, millel oleks automaatne augutäitmismehhanism (ma kipun end väljendama läbi selliste monstrumsõnade), ei oleks võimalik seda mööda sõita. Samas aga, mis mul sealt soo pooli ikka otsida on. Soo on märg ja jõle. Aga põnev.
Pidurdan veidi hoogu väiksemaks ja hüppan ratta seljast maha. Kaugemale ei saa. Talu juures tuleb maha tulla. Praegu on lihtsalt liiga sombune. Juhin oma sõiduki läbi väikese ava sammaldunud kiviaias ja jätan jalgratta maja najale seisma. Klopsin saapad mudast puhtaks ja astun sisse. Ütlen vanaemale, et olen tagasi. Panen lehed lauale. Lähen oma tuppa.
Huvitav on see, et siin olles ma ei karda. Olen iseseisvam. Olgugi, et laenurgas on ämblikuvõrgud ja seintes krõbistavad hiired, söövad end läbi penoplasti, ma ei lase sel end häirida (ja see juba on midagi, kuna jälestan mõlemaid). Ma tunnen end turvaliselt. Ma ei karda hommikul minna üksi jalutuskäikudele. Mööda koertest, kes kipuvad hammustama. Jahiplatsile, kus kord nägin põtra. Ma ei karda olla üksinda. Üksi.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Cerylia

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Sarafine

jätka
 

love puppy

Tahax et jätkaksid ,aga sa kirjutasid seda paar kuud tagasi . Aga jätkaa praegu .
 

Cerylia

Ma ei tea, ehk mingil hetkel jätkangi.
Aga tänud.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima