Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Armastus

Lost Love [6 osa] (4)

04.02.2012 21:44, x131 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-



Enjoy :)

**
Närisin paaniliselt alahuult. Mida Thomas must rääkinud oli? Enne kui ta jõudis oma lause lõpetada hakkas ta telefon metsikult plärisema. Ohkasin vihaselt ja jäin ootama kui ta vastab. " Jah Thomas ?" ütles Leon rõõmsalt ja pilgutas mulle silma. " Kus ma olen ? Mis siis on?" kordas Leon ilmselt Thomase küsimust, ta nägu muutus järjest valgemaks. " Ma olen su kalli inglikesega pargis, aga tulen kohe kui nii väga vaja." ütles ta irivtades ja lõpetas kõne. INGLIKESEGA?! " Leon?!" küsisin allasurutud paanikaga. " Tšau, pean minema ." ütles ta rõõmsal tning and is mulle põsemusi ja tormas bussi peale. " Kuradi Leon." mütlesin enddamisi, kuid naeratasin paratamatult. See oli lausa imeline tunne kui Leoni huuled mu põske puutusid. Tundsin, kuidas mu põsed õhetasid ja mu näole kerkis veel suurem naeratus.

Istusin kodus. Õppisin järgmiseks päevaks, kohutav. Kas peab kohe algues nii palju õppida jääma ? Tegin kiiresti kodused tööd ning seejärel viskasin end voodile pikali. Järsku kõlas mu uksel metsik koputus ja enne kui jõudsin ukse avada tormas ema sisse. "ME KOLIME!!!" karjus ta vaimustunult ning vajus mulle kaela. Oi ei. See ei tähenda head. " Ma ei saa ju kooli vahetada ? Praegu ?" küsisin murelikult. " Muidugi mitte, me jääme siiski siia, San Franciscosse, kolime ainult vaiksemasse kohta." rääkis ema endiselt vaimustunult ning plaksutas käsi. Ohkasin vaikselt. " Muidugi, millal me kolime?" küsisin masendunult. Ma vihkan kolimist. " Homme. Sa puudud koolist." ütles ema tõsiselt ja lahkus toast. Homme?! Valisin Tiffany numbri. " Tiff?!" karjusin peaaegu telefonisse. Kuulsin ta rahuliku häält mulle vastamast. " Me kolime." hädaldasin. " Ma tulen su maja ette." ütles ta paaniliselt ja pani kõne ära. Oh Tiffany palun päästa mind.

Istusime Tiffany meie tänava pingi peal ja rääkisime juttu. Ta leidis, et see on tohutult vinge, et me kolime. Mida ma selle ütlusega peale hakkan? " Tead mis, ma ei usu, et te eriti kaugele kolite, sest muidu oleksite te seda juba suvel teind mitte kooliaasta alguses." ütles ta nagu teaks täpselt mida mu hullud vanemad mõtlevad. Oigasin. "Oh Tiff, palun." ägisesin talle vastuseks ja vajusin ta õlale. " Tead mis. Lähme ühte kohta." ütles ta salapäraselt ja tiris mind käest. Alguses puiklesin vastu, kuid siis nõustusin. Seadsime sammud Main streeti poole. Tiffany jutustas seal asetsevast imelisest kohvikust. Hüppasime trammile ning sõitsime kohvikuni. Selle ees oli hiiglaslik silt "Rose's Cafe" , ukse ees olid suured lillepotid heleroosade roosidega ning juba völjast oli tunda kohvi lõhna. Astusime uksest sisse ning kelluke helises. See kohvik oli vaimustav. Tumepruun puidust põrand, valge ja roosaga tapeet ja armsad väiksed diivanid. Tellisime omale kaks kuuma šokolaadi vahukommidega ja röstitud mandleid ning istusime tagumisse lauda.
Rääkisime absoluutselt kõigest millest võimalik. Rääkisime just, kuidas me esimest korda lõbustusparki sattusime kui müüja tuli meie juurde - lahkelt naeratades- ning ütles, et ta tahab kohviku sulgeda. Vaatasime kella, mis näitas kümme õhtul ning tormasime teda tänades minema.

Järgmisel hommikul ärkasin mootorimüra peale, mis otse mu akna alt kostis. Sirutasin end ning trampisin aknani. Kolimisauto. Jesver küll. Mis ma maailmale nii halba teinud olen, et mind niimoodi koheldakse. See ei olnud küsimus.
" Kallis. Imetore,et sa ärkasid, pane nüüd riidesse ja hakkame minema. Me pakkisime su asjad ise kokku." ütles ema rõõmsalt. Vahtisin oma tühja tuba. See polnud enam see sama hubane tuba, kus olid kõik need imelised mälestused Thomasega. Kur*at küll !! Roz?! Kes sa endaarust oled? Thomas pole keegi. Korrutasin seda endale miljoneid kordi ning alles peale seda suutsin panna selga riided, mis mu ema mulle valinud oli. Seekord oli see valik isegi normaalne. Toppisin selga sinise liibuva pluusi, punase nahktagi, mille õlgu katsid hõbedased litrid. Jalga panin teksad ja punased kontsad. Olin enda välimusega üpris rahul. Tegin veel lohaka punupatsi ja olin valmis. Uus kodu, siit ma tulen.

Pärast kümneminutilist sõitu jõudsime roosa kahekordse majani, mille hekk oli minust kõrgem ja hoov oli silmipimestavalt kaunis. Ohkasin rahulolevalt seda nähes. Sisse astudes avastasin end avaras elutoas. Valged diivanid ning muu hele mööbel lisas toale veelgi avarust. Toa nurgas oli roosiline tugitool ja selle kõrval kamin ning raamaturiiul. Minu peale oli mõeldud. Jooksin trepist üles. Vaatasin kõik ülejäänud toad üle ning ei suutnud leida endale sobivat. Koridori lõpus oli veel üks tuba, uks suletud. Kõndisin suure elevusega selle poole. Astusin sisse. Tuba oli kreemika tapeediga, vanaroosade lilledega sell peal. Kahekohaline voodi, mille peal oli hulgaliselt patju ja üks hiiglaslik kaisukaru. Teises toa otsas oli laud peegliga ja kõik minu meigid selle peale ilusti sätitud. Kardinad langesid aknale ette, kui need avasin nägin imelist vaadet merele. Keerutasin end toas ringi ja viskusin voodile pikali.Võtsin kaisukaru kätte ja märkasin selle küljes roosidega kaetud kaarti. Avasin selle uudishimulikult. Kaardil seisis.

"Ootan sind maja ees."

Hüppasin voodilt püsti ning tormasin trepist alla, vanemad olid kuhugile läinud ning olin üksinda kodus, kuid see huvitas mind praegu kõige vähem.
Lükkasin ukse lahtti ja nägin seal seismas…

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


W0lfinator

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

W0lfinator

Pakkuke ss kes ukse taga võiks olla eksju
 

W0lfinator

Pakkuge*
 

nikike

ma arvan kas Thomas või Leon


Täiega lahe et sa said nii kähku uue osa teha , su aju mõtleb ikka kiiresti .

Loodan et uus osa saabub kiiresti.!!!
 

W0lfinator

Hahaha, võbolla isegi täna Ja tänks ning su arvamused lähevad isegi võibolla täide
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima