Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Armastus

Lost Love [4 osa] (3)

03.02.2012 19:44, x117 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Tuhat vabandust, et ma niiiii hilja uue osa kirjutasin. Nii kiire viimasel ajal :( aga loodan siiski, et loete :) üritan uue osa kiiremini teha.

______


Trampisin toas edasi-tagasi paaniliselt telefoni otsides. Järsku kuulsin, kuidas söögitoast kostis valju kella plärin-Helene tahtis midagi öelda. Kõik laagrilised tormasid treppidest alla söögituppa, võtsime istet ning jäime ootama, mida Helene räägib. " Noniii, ma loodan, et kõik teavad, et täna tuleb meie laagri kõige pikem matk. Võtke siis igaksjuhuks midagi soojemat kaasa ning, kes tahab ka raha, sest me lähme täna poodi." rääkis ta rõõmsalt. "Ja nüüd siis kaotatud asjad. Ega keegi oma rahakotist puudust ei tunne ?" küsis ta siis näol naeratus. Ta hoidis käes pisikest roosat rahakotti, tundsin selle koheselt ära, Julianna. Irvitasin endamisi, kuid peaaegu koheselt märkasin Helene käes enda telefoni. Nägin, kuidas Julianna näole tekkis irve kui ma sellele järgi läksin. Masendav lihtsalt.

Pakkisime Tiffanyga matka jaoks asju. " Roz, kuule, kus sa elad ?" päris ta järsku. " Kesklinnas, mis siis ?" küsisin uudishimulikult. " Ma mõtlesin, et võiks mõnikord šoppama vinna või niisama linna." rääkis ta veidike arglikult, kuid olin plaanist siiski huvitatud. Mu näle tekkis paratamatult naeratus kui mõtlesin mida Chätryn küll arvaks minust kui ma sellisega linna läheks. " Ma olen nõus!" ütlesin rõõmsalt ja sulgesin koti. " Kas lähme toome hobused ära ?" küsisin muretult ning tirisin teda kättpidi ukse poole.

Õues oli metsikult palav, tuult polnud ning päike paistis. Olime viimased, kes õue jõudsid, selgus, et meid oligi oodatud. Panime kotid selga ja hüppasime ratastele. Sõitsime peaaegu koheselt ette ning hakkasime niisama igapäevastest asjadest rääkima Tiffanyga. Olime just jõudnud järve äärde kui hakkas täiesti lambist sadama. Peatusime järsult. Seisime veel mõne sekundi hämmastunult kui tundsin järsku tagantpoolt tõuget, keerasin ringi ning märkasin vihase näoga tüdrukut ratas minu oma vastas. Ilmselgelt ei oska ta pidurdada. Paari minuti pärast jõudis ka Helene meile järgi ning kõikk kogunesid tema ümber. " Paistab, et me peame tagasi laagrisse minema?" küsis ta nukralt. Osad noogtasid. "Eks siis teeme lauamängude õhtu." ütles ta rõõmsamalt ja keeras ringi. Nii lihtsalt see käiski?! Kuhu jäid vihmakeebid? Mõne hetke pärast oli Helene juba kodu poole sõitmas, ühes käes telefon, et helistada neile, kes olid hobusel ja kutsuda nad koju. Ohkasime Tiffanyga masendnult ning hakkasime samuti tagasi sõitma.

Jõudsime täpselt õigeks ajaks laagrisse tagasi, just hakkas välku lööma ja müristama. Tormasime tuppa, oma tubadesse. Meie toas oli keegi kaminasse tule teind ning sättisime end mõnusasti selle ümber. Peagi rääkisime juba mõnusasti ning sõime laagrisse kaasa võetud söökide jääke.

Ärkasin suure seljavaluga. Märkasin, et toetun peaga Tiffany õla peale ning tema omakorda teiste ülgade peale. Olime kamina ette magama jäänud, õues hakkas päike tõusma ning linnulaulu oli läbi akende kuulda isegi. Tõusin püsti ning sirutasin. Viskasin kiiresti ühe suvise kleidi selga ja läksin toast vaikselt välja. Väljast oli tohutult palav ja umbne. Jalutasin autotee äärde, et sealt edasi randa minna. Tee ääres oli tavaliselt rohkem inimesi. Täna pidi vist mingi laat toimuma või midagi taolist. Ka autosid oli tavalisest rohkem. Hakkasin just mõne üksiku inimesega teed ületama kui kuulsin üpris lähedalt auto metsikut pidurdamist. Kuidas ma võisin nii hooletu olla? Astusin kiirelt tagasi ning kukkusin selili. Kuulsin järsku kellegi kriiskavat häält ning seejärel vaikust. Kõik inimesed seisatasid, vahtisid pärani silmi tee poole. Hõbedane mercedes oli risti üle tee ning seda määris erkpunane veri. Kuid kelle ? Olin esimene, kes julges end liigutada. Tee peal lebas väike…umbes 5 aastane tüdruk, ta silmad olid suletud ning pea verine. Hakkasin hüsteeriliselt karjuma ning vajusin kokku.

Lebasin kivikõval voodil, õhuke lina peal. Mu pea tuikas õrnalt ning silme ees oli udune. Ajasin end istukile ning nägin Tiffanyt, kes tukkus toolil, tema kõrval mu ema ja Chätryn. Mida tema siin tegi ? " Ema' ?" pobisesin kähiseva hääle peale ja vajusin pikali. " Kallis ! Sa oled ärkvel. Oh, ma nii muretsesin." ütles ta kokutades ning märkasin, kuidas ta silmi pisarad tulevad. Chätryn ja Tiffany olid ka ärkvel, vahtisid mind vaikuses. "S-s-see…tüdruk ? Väike ? Kus ta on?" küsisi pisaraid tagasi hoides. Mu silmad kipitasid, kuid lubasin endale, et olen tugev. " Ta suri." ütles Chätryn tuimalt. Tundsin, kuidas viha tema vastu aina enam kasvas. Kuidas ta sai väikse lapse surma nii tuimalt suhtuda ?! Tirisin kõik need juhtmed ja asjad enda küljest ära ja tõusin püsti. Mu pea käis ringi ning koperadasin natuke. " Ma tahan koju ! Ema, vii mind koju !" karjusin hüsteerliselt. Pisarad voolasid mu silmist ning mõne aja pärast vajusin juba põlvili maha.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


W0lfinator

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

nikike

nii hea pliiis jätkaaaa
 

laksik

Jätkaaaaaaaaaa!!! Heeaaaaaaaaaaaa
 

W0lfinator

uus osa on kohekoheee valmiiis
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima