Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Lühijutud / Muinasjutud

Lõppematu söök (6)

18.12.2011 16:23, x188 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Elas kord üks vana naine koos oma kaheteistaastase tütre Meribeliga. Nad ei saanud kõige lähemas kuningriigis elada, sest kuninga sõdurid ajasid neid kogu aeg minema. Eks neil oli põhjust ka: vana naine ja tema tütar olid väga vaesed ja kandsid siit-sealt leitud kaltse, sõid seda, mis kätte juhtus ning elasid väikses hädises majas, mis oli peagi ära lagunemas. Seega elasid nad metsas.
Naisel ja tema tütrel Meribelil oli muidugi vedanud sellega, et nad elasid sellises kohas, kus leidus palju seeni, marju ja söödavaid taimi ning maja oli loomulikult ümbritsetud ka puudega, mida oli kerge maha raiuda ja maja nendega veidi remontida. Iga päev käis Meribel metsas, otsis sööki, kodututest maha jäänud riideid ja asju ning märgistas ära puud, mida oleks kerge maha raiuda.
Ühel päeval ärkas Meribel üsnagi vara. Nii vara, et ta teadis, et tema vanaks jäänud emake veel magas. Seega tõusis tüdruk püsti ja pani endale selga mõned vanad riided: äärest veidi rebenenud kandadeni pruuni seeliku, hallikasvalge särgi ja peale tõmbas ta sooja punase kampsuni, millega ta alati metsas käis, et külm ei oleks.
Tüdruk sõi kaks viilu võiga rukkileiba, jõi peale veidi vett, võttis punutus korvi käevangu ja väljus majast, lukustades ukse tillukese roostes võtmega. Meribel kõndis mööda kitsast jalgrada, otsis sööki ja muud tarvilikku, mis mõnedest sõduritest, rändajatest või kodututest maha jäänud.
Seekord oli saak üsnagi hea. Tüdruk leidis põõsa alt mahajäetud või sinna unustatud samasuguse punutud korvi, mis oli täis igasuguseid asju. Kaks särki, kaks paari pükse, kolm keskmist leivapätsi, paar viilu saia, mitu pudelikest veini ja kõrvitsamahla ning purk moosi. Meribel naeratas õnnelikult ja võttis sellegi korvi käevangu. Tüdruk otsis loomulikult ka muud põõsaalused ja puujuurikate alused urkad läbi, et leida mõnda hilisemat seent ja marja. Peagi oli teinegi korv täis ja marjade-seente all oli ka üks veidi plekiline seelik, mille Meribel oli oksa otsa riputatuna leidnud.
Meribel suundus tagasi koju ja tema vana emake pidi peaaegu ära minestama, kui nägi seda rikkalikku saaki, mille tema tütreke oli koju toonud. Ta vahtis vaheldumisi tütart ja kahte ääreni täis korvi, suu ammuli.
Lõpuks, kui paar minutit oli vaikuses möödunud, hüüatas ema: ,,Kallis tütar! Kus sa need asjad leidsid? Ega sa ometi mõnes lähedases külas asju näppamas käinud!"
,,Ei käinud näppamas!" rääkis Meribel tõtt. ,,Selle korvi leidsin põõsa alt, teise täitsin marjade-seentega. Küll on hea saak!" lisas ta kahte korvi õnnelikult silmitsedes.
Vana naine aga silmitses kahte korvi üsnagi ahne pilguga, kuid nii, et tema tütar seda ei märganud. Kuna eit oli tegelikult üsnagi isekas inimene, ei tahtnud ta eriti seda saaki oma tütrega jagada. Meribelile oli ta sellepeale alati öelnud, et ta on juba vana ning tal on vaja kontidesse rohkem jõudu. Meribel polnud veelgi kasinama söögi peale kordagi suud mossi vedanud.
Kui õhtu kätte jõudis, saatis ema Meribeli kohe peale riiete pesemist lakka magama, öeldes, et tütrel on vaja puhata. Tütar ei kahtlustanudki midagi, vaid suundus särasilmil ülesse lakka, tõmbas lina enda peale ja uinus rõõmsas meeles.
Eit aga naeratas endamisi ja võtis punutud korvi sahvrikapist välja. Alguses sõi ta ära leivapätsid, siis saia koos moosiga ning peale lürpas ta vaheldumisi kõrvitsamahla ja veini. Varsti saigi söök otsa, kuid järgmisel hetkel pidi vana emake taaskord kreepsud saama - söök oli jälle korvi sees nagu ta poleks seda puutunudki!
Jälle hakkas eideke sööma, suu naeratuses kõrvuni. Kui korv jälle otsa sai, täitus see jälle ning eideke sõi kolmandagi korra söögi ära, kuni korv otsa sai ja taaskord täitus. Rohkem eidele kõhtu ei mahtunud ning ta otsustas magama heita, kui järsku tema ees temast veelgi vanem eit seisis.
Eit vehkis näpuga ja hurjutas: ,,Sa kasutasid seda sööki ära, andmatta oma tütrele ampsugi! Sa oled isekas inimene ja väärid karistust!"
Vana emake sai oma veast aru ja laskus põlvili, hakates anuma: ,,Palun, ärge mind karistage! Ma olen juba nii vana ja nõrk, et omakasu minu peas kohe asja ära otsustas. Niikuinii - söök on ju lõppematu!"
Eit aga ei muutunud leebemaks. ,,See ei tähenda, et sa ei jaga tütrega midagi! Kui su tütar saab neliteist, siis söök kaotab oma mõju ja haihtub. Igatahes, ma karistan sind nii, et sa oled terve oma elu vaim, kes hoiab maailmast kinni. Kui sinu päris surm peaks tulema, siis sa liigud edasi."
Ema ei jõudnud midagi öelda, sest ta juba haihtus köögist. Eit muheles rahulolevalt, määris ühele saiale veidi moosi, võttis ühe pudelikese veini ja haihtus samuti. Kuidagi oli hommik kätte jõudnud ja Meribel leidis korvi laualt ja emat ei leidnud ta kuskilt.
Meribel laskus põlvili ja hakkas nutma - kuhu ta ema oli siis ometigi läinud? Külakesse? Metsa sööki ja mahajäetud asju otsima? Kui emat mõne tunni pärast ikka ei ilmunud, nuttis tüdruk edasi, kuni nägi järsku enda ees sedasama eidekest, keda tema ema oli näinud.
Eit asus kohe õpetama: ,,Et sul hästi läheks, mu kallis laps, siis söö terve korv toitu ära. Kui korv uuesti täitub, siis ära enam toitu võta, muidu juhtub midagi halba. Tee niimoodi kolm päeva järjest. Kui oled niimoodi teinud, siis pese kolmandal päeval kõik endale kuuluvad kaltsud lähemais ojas ära. Kui koju tuled, siis pane need kuivama ja heida magama. Hommikul näed, mis juhtub." Seejärel eit kadus.
Meribel ei teadnud, mida sellest arvata. Kuid eit tundus väga usutav olevat, seega otsustas ta järele proovida seda, mida eit oli õpetanud. Tüdruk hakkas korvist sööma ja sõi terve korvitäie toitu ära. Ta tundis, et tahaks veidi veel, kuid ta hoidis end tagasi ja pistis korvi tagasi sahvrikappi.
Järgmise päeva pärastlõunal talitas ta samamoodi: sõi terve korvitäie toitu ära ja pani siis korvi sahvrikappi. Kolmandal päeval sõi ta uuesti korvi tühjaks ning korjas oma kaltsud sülle, et neid pesta. Mõne minutiga leidis Meribel laia oja, mis vulises kenasti. Tüdruk loputas riided läbi, nühkis veidi kaasavõetud harjaga ja läks tagasi koju.
Järgmisel hommikul oli tüdruk täiesti sõnatu. Ta leidis enda kõrvalt imeilusad kuninglikud rõivad ja kingad. Heinal lebas pikkade varrukatega kitsas helesinine kleit, mis oli kaetud pitsilise katte ja üksikute sädelevate litritega. Kingad olid keskmise kontsa ja väikese kuldse lipsuga. Samuti helesinised. Tüdruk pani need rõivad selga ja kammis juuksed kohevaks.
Tüdruk tippis oma kontsadel trepist alla ja silmas aknast, et väljas, kitsal rajal seisab uhke väike tõld, süsimust täkk ette rakendatud. Tõld oli ümmargune, valge ja justkui kaetud kuldpuruga. Juhiks oli Meribelist paar aastat vanem noormees, kes oli riietatud musta ülikonna sarnasesse riietusesse.
Meribel astus arglikult majast välja ja uuris lähemale astudes noormehelt: ,,Kas see tõld on mulle?"
,,Jah, Teie Kõrgus," vastas noormees viisakalt. ,,Tulge aga peale."
Meribel ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Sedamaid sörkis ta nii kiiresti kui ta kontsad lubasid tõlla juurde, avas ukse ja ronis sisse. Tõld oli seest kena: mõlemal küljel oli üks ovaalne aken, istmed olid heleroosad ja pehmed ning sein oli istmetega samat värvi ja sametine. Kui tüdruk istus leidis ta enda kõrval pisikese käekoti, milles oli peeglike ja muud asjad. Meribel silmitses end peeglist ja ahhetas: ta oli palju kenam ja ilusam kui enne ja kindlasti paar aastat vanem!
Mõne aja pärast avastas tüdruk, et tõld on peatunud uhke lossi ees, mis oli lumivalget tooni, mustade katuste ja mitme torniga. Noormees hüppas oma juhiistmelt maha ja võttis Meribelil käest kinni, aidates ta tõllast välja. Noormees juhatas Meribeli kuninglikku lossi ja peagi seisid nad hiiglaslikus kaunis saalis, kus oli suur lava, kus asetses neli trooni: kaks keskmist olid suuremad ja kaks äärmist olid veidi väiksemad.
,,Kaks äärmist on printsessile ja printsile, keskmised aga kuningannale ja kuningale," selgitas noormees ruttu.
Alles nüüd märkas Meribel, et keskmistel troonidel istusid keskealised mees ja naine ja äärmistest troonidest oli hõivatud vaid üks - mehe kõrval istus Meribeli vanune poiss. Poiss oli kena, kuid mitte liiga kuninglis. Meribel sai aru, et poiss oli nagu iga tavaline nooruk - lihtsalt veidi kunglikum. Poiss ei hoidnud nina püsti, lõug esiletoodud, vaid istus troonil normaalset. Mis aga ei olnud normaalne, vaatas poiss Meribeli armunud pilguga ning Meribel vaatas vastu, sest ta armus poissi sedamaid, kui oli teda näinud.
,,Kas sina oled Meribelle?" küsis naine lahkelt.
,,Jah," vastas Meribel ja tegi graatsilise kniksu.
,,Kas pulmad võivad homme toimuda?" küsis poiss ja vaatas oma vanematele paluvalt otsa.
Meribel kohkus natuke, sest kas nad ei olnud abiellumiseks liiga noored? Kuid siis ta ei mõelnud sellele, vaid vaatas samuti ootavalt kuningannat ja kuningat. Loomulikult nad lubasid.
Hakati kohe ettevalmistusi tegema. Kui Meribel koos toatüdrukutega oma uues toas oli, päris ta, et milles täpsemalt ikkagi asi ja nad seletasid, et Meribel on tegelikult väga kõrgest soost neiu, kelle Meribeli ema oli endale võtnud. Kui temast rääkida, siis vana eideke käis vahel Meribeli vaatamas ja nad rääkisid üsnagi pikalt.
Pärast pulmi sai Meribel printsessiks ja hõivas neljanda tooli kuninganna kõrval. Kui Meribel ja poiss - Stefan nagu ta nimi oli - vanemaks said, siis Stefani vanemad surid ning Meribel ja Stefan hakkasid kuningriiki valit.sema. Peagi sünnitas Meribel tütre ja poja, kes olid järgmised prints ja printsess.

Nii elasid nad õnnelikult kuni elu lõpuni.

Autori kommentaar »

Meeldis???

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


-Beanbiten-

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Merikajakas

Iseenesest väga tore muinasjutt, aga oled seekord veidi kiirustanud, tähevigu on. Ja mulle ei meeldi see väljend: pidi kreepsud saama... Sellesse ajastusse, millest Su jutt on, see eriti ei sobi.
Aga sisu on vahva! 5p
 

LoveVidevik

Hästi lahe muinasjutt!
 

-Beanbiten-

Merikajakas - Asendasin selle millegagi muuga. Tegelikult oligi tüdruku nimi Meribelle, lihtsalt teda hüüti Meribeliks. Aga nojah, eks ma natuke kiirustasin, sest kiire oli veidi.
LoveVidevik - Tänan!
 

Merikajakas


Sa oled imepärane ka selle poolest, et võtad kriitikat kuulda Ükski lugu ei saa olla täiuslik, aga Sina püüad sinnapoole
Ikka edu ja õnne Sulle!
 

Merikajakas


Kuldne pastakas aitab vaheajal kirjutada
 

-Beanbiten-

Tänud kuldse pastaka eest.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima