Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Muu

I need to know all, of true! 4. osa! (4)

16.12.2011 22:16, x129 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Kui autasustamine oli lõppenud, siis õnnitles meid veel meie treener ja siis saime hakata minu poole tagasi minema. Võtsime riietsuruumist veel enda mantlid ja läksime õue. Vihma sadas, kuid nii õrnalt, et põhiliselt polnud tundagi. Siiski oli rõske ja olin õnnelik, et minu auto nii lähedal oli. Andsin Caro hoida enda karika ja ise otsisin taskust võtmeid. Pidin juba mõtlema mida ma Carole ütlen, kui leidsin oma võtmed hoopis teisest taskust. Nagunii oli välistatud, et keegi mult vahepeal midagi võtta oleks saanud. Meil pidid olema isegi treenerite antud tõestused, mis olid umbes nagu raha, raske võltsida.
Tegin auto võtmetega lahti ja istusime sisse. Caro hoidis meie karikaid käes, sest mina pidin ju juhtima. Jõudsime üsna kiiresti minu koju. Caro juba pooleldi elas seal. Alati oli lõbus, kui Caro oma tädi juures oli. Siis oli ta veel tihedamini minu juures. Läksin ema juurde, karikas seljataga. Ma nägin teda harva, sest ta töötas umbes kella kuuest hommikul kuni õhtul kümneni ja oli tihti tööreisidel. Isa võis lausa kuu aega ära olla. Muidugi oli mul kahju, et nad ära olid, kuigi see oli natuke imelik, aga nagunii ei korralda ma ju mingit pidu.
Ema küsis kohe mitmenda koha ma sain. Vastasin talle, et mina sain 7. koha ja Caro teise. Aga kui ema tahtis Caro karikat näha, siis ma pidin üles tunnistama, sest ma oleks ju enda karikat näidata võinud, kuid seal oli klass ja luba maailmameistrivõistlustele peal. Kuigi sain ka kirjaliku dokumendi. Ütlesin emale, et Caro sai esimese, kuid enda kohta ei tahtnud ikka avaldada. Ema jäigi siis arvama, et mina olin 7. ja Caro enda klassis esimene.
Aga mõne aja pärast, kui ta oli jõudnud Caro, kes sai järgmisesse klassi, ära õnnitleda jõudis ta uuesti minu juurde. Hakkas ka mind kallistama ja rääkima sellest kui hea seitsmes koht on. Me lihtsalt ei suutnud naeru kinni hoida ja purskasime korraga naerma.
Ema ei mõistnud. "Kas ma ütlesin midagi naljakat?" küsis ta natuke imestunult, kui ka naervalt. "Jah, kuid ainult mõnes mõttes." vastasin, kuid ema nägi meie mõtteid läbi. "Ja mis koha sa siis said?" oli ema imestunud, et kas ma sain veel parema koha. Ulatasin talle karika ja ema luges sealt pealt, sest ta ei suutnud seda uskuda. Ta kaelustas mind veel umbes kakskümmend korda ja siis lõpuks pääsesin lämbumisohust.
Läksime siis Caroga üles. Panin telekasse mingi DVD mida ma polnud näinud ja vaatasime seda. Võistlused kestsid 2 tundi, lisaks nendele autosõit ja kell oli pool neli. Umbes kuue paiku sai film läbi ja siis tõime Caro tädipoja autoga minu juurde, et veel veidi jalkat mängida. Seekord saime 5 mängu teha ja seis jäi 3/2 Caro tädipoja kasuks. Kui kell oli umbes pool kaheksa sõidutasin mõlemad Caro tädi juurde. Carol oli veel õppimata ka.
Kell oli kaheksa kui tagasi jõudsin. Kordasin veel õppimist üle, juhul kui mõni õpetaja kavatseb meile tunnikontrolli teha. Kõikide esmaspäevaste ainete praegused teemad olid mul juba peas, aga õnneks oli kell pool kümme. Lugesin veel umbes tund aega enda kohustuslikku kirjandus, mille tähtaeg oli küll alles peale talvevaheaega, aga üsna paks raamat oli ka. Ma olin isegi oma kooliasjad homseks kokku pannud, kui hommikul peaks juhuslikult kiireks minema. Kuna meie eesti keele õpetaja oli haige, siis jäid ära kaks esimest tundi, pealegi esmaspäeviti algasid tunnid pool kümme. See tähendas, et poole kaheteistkümneni oli aega. Mõtlesin veel natuke ja mõne aja pärast jäin magama.
Ärkasin kell pool kuus, sest mul oli tädi kes koolitas küüntekursusi ja kuna ma olin alati väga endale geelküüsi tahtnud, kavatsesin tema juurde minna eriti, sest ta elas mulle väga lähedal.
Läksin sööma, sõin kümne minutiga krevetisalati ja ühe võileiva. Koorisin ära kaks mandariini. Järgmisel sekundil olid need laualt kadunud. Ma lihtsalt armastasin mandariine.
Värvisin ripsmed ära ja panin musta-valgekirju tuunika ja mustad sukad. Alla mitte väga kõrged mustad kontsad, et ikka autot juhtida saaks. Võtsin oma koti ja igaks juhuks natuke raha, sest kuigi ta lubas mulle tasuta koolituse + mitu erinevat valikut kunstküüsi, mida ta ise õpetab kõige paremini peale panema, aga arvasin, et oleks viisakas ikka maksta ka. Siis jooksin suure klõbina saatel trepist alla ja panin ruttu mantli selga ja salli kaela. Juustega ei näinud ma kunagi vaeva. Need olid alati kammitud, lahtised ja sirged, muud ei olnudki vaja.
Läksin autosse tegin garaaži puldist lahti sõitsin välja ja panin jälle puldist kinni. Nädalavahetustel pidin käsitsi tegema, sest siis oli pult ema käes. Jõudsin paari minutiga kohale, kus mu tädi mind vastu võttis. Ta töötas üleüldse ilusalongis ja ma olin aastaid unistanud geelküüntest. Läksime majja sisse.
Seal oli kõik võrratu. Igal pool oli mingi puuder või karbitäis kõrvarõngaid ja kaelakeid ja kõike sellist. Ja siis oli tal väga suur karp juba valmis geelküüsi ja ta ise võis teha ka selliseid nagu ma tahtsin ja ta õpetas mindki tegema. Olin täiesti ärevust täis. Ta andis mulle valida umbes kahekümne paari vahel. Valisin ühed hästi ilusad roosad ja siis ta seletas mulle, kuidas neid teha ja kuidas ma neid panen. See kestis umbes kaks tundi, aga siiski tundus, nagu see oleks väga lühikest aega kestnud. Vaatasin siis oma ilusaid roosasid geelküüsi ja mõndasi ise valitud paare, mis tädi Sally mulle veel kaasa andis. Pakkusin talle selle eest küll raha, kuid ta polnud nõus seda vastu võtma, vaid ütles, et on ikkagi ju minu tädi. Olin nii õnnelik, mitte selle üle, et ma maksma ei pidanud, vaid selle üle, et ma nii ilusad geelküüned sain. Jõudsin umbes kahe minutiga ka tagasi koju ja kell oli 9.10.
Mõtlesin umbes kolmveerand kümme liikuma hakata, seega sain veel pool tundi oma uusi küüsi klõbistada. Vahetasin ka riided ära, sest roosaga läks kokku roosa ja must. Imetlesin veel enda küüsi ja mõne aja pärast oligi kell kolmveerand. Panin veel enda mantli selga, salli kaela, võtsin koti ja istusin autosse. Helistasin Carole, et hakkan tulema ja olen umbes viie minuti pärast kohal. Õnneks ei takista küüned autot juhtida. Kui jõudsin Caro maja ette, rääkisin talle ka oma tädist ja Caro jõudis arvamusele, et peab ilmtingimata ka minu tädi juurde minema. Hakkasime naerma. Meile meenus laul "Mul on üks tore tädi". Tegelikult ka. Ta oli vägagi tore.
Jõudsime umbes kahekümne viie minutiga kooli juurde. Jooksime läbi suhteliselt rõske õhu. Öösel oli kõvasti vihma sadanud. Läksime garderoobi ja võtsime üleriided ära. Vahetasin oma kontsad, millega väljas käisin, teiste vastu, koolis sees olid mul veidi kõrgemad, sest seal ei pidanud autot juhtima. Jäime esimesele korrusele, sest hakkas füüsika.
Olime suht esimesed kes klassi jõudsid, ülejäänud uitasid veel koolimaja peal ringi. Ootasime kella helinat ja mulle meenus Eric. See minu "kaksik". Täna ma siiski temaga kohtuda ei saanud peale kooli kusagil, sest mul oli ujumine. Ootasin juba seda, kui õpetaja hakkab võistlustest rääkima. Ilmselt ootas ka Caro, sest tema sai ju esimese koha. Kellahelin kuulutas meile esimese tunni algust. Minu lemmiktunni, minu lemmikõpetajaga. Kui õpetaja klassi tuli, sain aru, et ka täna oli tal meile varuks midagi põnevat ja oligi.
Täna ta lasi meil teleskoobiga tervet kooli ümbrust vaadata. See oli põnev, sest sellise teleskoobiga, oleks ma näinud vabalt oma koju, kui ainult puud ja põõsad ja käänakud ja aiad poleks ees olnud. Kuigi esmaspäev oli nädala algus, siis üks oli hea. Kuigi oli kaks tüütut eesti keelt, tuli nende järgi kaks ägedat füüsikat.
Kaks tundi, mil aeg lendas, justkui oleks meil olnud kümme minutit. Sellest oli natuke kahju.
Minu poolest oleks võinud olla füüsika igapäev 4 korda ja siis igapäev 2 korda inglise keelt, ja muud ei olekski. Minu unistuste tunniplaan. Kuid kell helises kuidagi ruttu ja pidime minema hoopis sööma. Sõime suht kiiresti ära ja siis kehalisse, mis oli õnneks ka esimesel korrusel. Ka selles suhtes oli esmaspäev hea. Kehalises mängisime jalgpalli ja õpetaja kiitis mind ja Carot. Õigemini ütles ta, et me oleme tavapärasest paremini vormis. Muidugi, kui me nädalavahetusel niipalju jalgpalli olime mänginud. Ka kehaline läks kuidagi kiiresti.
Siis tuli inglise keel. Minu lemmiktundide järjestuses oli see teine. Ja vääris igati oma kohta nii õpetaja, kui ka tunnitöö poolest. Tegime terve tunni töölehte grammatika kohta ja siis saime ka inglise keelest vabaks. Koolipäev oli lõppenud. Nüüd umbes pooleks tunniks koju ja siis trenni. Kui koju jõudsin, oli kell 15.00. Caro oli jälle minu pool, sest tal olid trenni asjad kaasas. Umbes kell pool neli hakkasime sõitma, sest trenn algas kell neli ja lõppes kell kuus. Sinna sõitsime umbes 15 minutit......


Autori kommentaar »

8581 tähte. Uus rekord : D

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Hurricane

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Mirana

Päris pikk
 

-cookie-

Hmm.. Üpriski hea, aga halvem kui eelmine ; )
 

videvik5


KÕige parem jutt mis kirjtanud oled selles jutus
 

Anja1

väga hea aga sul on seal kahes kohas väike viga.Seal umbes keskel oli selline lause:

Vaatasin siis oma ilusaid roosasid keelküüsi ja mõndasi ise valitud paare, mis tädi Sally mulle veel kaasa andis.

Ja siin lõpus altpoolt lugedes teine lõik:

Kehalises mängisime jalgpalli ja õpetaja kiitis mind jaa Carot.

Muidu väga hea jutt
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima