Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Muu

I need to know all, of true! 3. osa! (3)

15.12.2011 22:12, x138 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Järgmisel hommikul sai Caro minu äratuskella peale üles, aga minu üles ajamiseks kallas ta mulle vett peale. See ajas mu loomulikult üles ja korra oli mul isegi tunne, et olengi juba võistlustel basseinis. Carole olin ma loomulikult tänulik, et ta mu voodi veega täis lögastaks, aga kindel oli see, et kui olukord oleks olnud vastupidine, siis oleksin mina Carole küll, kohe mitu ämbritäit peale kallanud. Hakkasin naerma. Nii palju siis viisakusest. Panime Caroga kohe asjad kokku, et mitte midagi unustada. Panime riidesse ja läksime alla, et midagi süüa leida. Sõime krõbinaid piimaga ja hästi natuke, et pärast ikka ujuda ka saaks. Kell üks pidid võistlused algama ja kell oli kümme. Arvestades, et sinna sõidab ka natukene ja enne kella ühte peame täiesti valmis olema, mõtlesime kaheteist paiku minema hakata. Nii kaua passisime arvutis. Kell liikus justkui 10 korda aeglasemalt kui tavaliselt. Õnneks siiski natukene see aeg liikus. Varusime kaasa mitu patsikummi, et juuksed ikka ilusti mütsi all püsiksid. Kohapeal saab ju soengut teha. Olin õnnelik, et mul nädalavahetustel mingit tööd ei olnud. Aega oli rohkem.
Lõpuks ometi sai kell kaksteist. Panime mantlid selga, sallid kaela ja mütsid pähe, sest pärast juuksed märjad ilmselt. Tundsin end suurepäraselt, kuigi võibolla eilsest väsinult. Panin autole võtmed sisse ja Caro tegi samal ajal garaaži ust lahti. Sõitsin välja ja jäin ootama, sest Caro pidi ju garaaži kinni ka panema. Ta keeras võtmega garaaži lukku ja jooksis autosse. Andis võtmed mulle ja hakkasime sõitma. Oli vaikus, kuid mitte üldse häiriv. Ilmselt keskendus ka Caro võistlustele. Äkki kuulsin kuidas Caro karjatas. "Cath vaata ette!!" Mul oli vedanud, et Caro nii terase pilguga oli. Metsatukast jooksis välja põder. Kuna olin jõudnud pidurdada, sai ta rahulikult üle tee minna.
See läks napilt, ja tänu Carole.Ta oli hindamatu sõbranna. Ülejäänud sõit kulges kiirelt ja ilusti. Jõudsime kohale juba kui kell oli kaksteist läbi kümme minutit. Meil oli parajasti aega, et end võistlusteks ette valmistada. Läksime riietusruumi ja mässasime mõlemad umbes kakskümmend minutit oma tumepruunide alaseljani ulatuvate juustega. Lõpuks jõudsime täielikult valmis ja kell oli kaksteist läbi nelikümmend minutit. Kakskümmend minutit ootust ja pinget, arvestades sellega kui nõrganärviline ma mõne asja suhtes olen? Tahtmatult turtsatasin naerda ja Caro sai kohe aru millest ma mõtlesin.
Lobisesime Caroga veel kuidagi kaua enne kui lõpuks võistlused algasid. Caro oli enne mind. Ta ootas hüpekal stardipauku. Vaatasin hirmuga Caro konkurente, samas aga uskusin temasse, sest nagu ma juba eelmisel päeval teada sain oli ta hea ujuja. Arutlesin mõtetes Caro võiduvõimalusi. Tegelikult oli ta väga kiire, aga ma ei tundnud tema konkurente.
Kõlas stardipauk, kõik hüppasid vette ja said sellest kohe suure hoo sisse. Seis oli väga tasavägine. Ma olin üleni ärevust täis. Carol oli võimalus saada esimese koha karikas, millest ta oli iga kord unistanud, aga millest oli mõnikord isegi ainult üks koht puudu jäänud. Kui nad olid ühte otsa jõudnud ja keeranud, siis minu lootus suurenes, sest mõni kes oli alguses Carost kiirem olnud, oli nüüdseks väsinud. Caro võttis ennast kokku, kuid ma ei saanudki teada kes võitis, sest lõpus puudutati finišit peaaegu et korraga ja pealegi luges aeg, sest osalejad olid kahes vahetuses.
Caro hüppas basseini äärele ja tuli kohe minu juurde. Minu käes oli tema rätik, mille ma nüüd talle ulatasin. Vahepeal oli meil natuke aega, sest meil oli kaks vanusegruppi vahel ja siis tulid minu vanusegrupid. Kuna ka minu vanusegruppi oli kaks vahetust ja mina olin teises, jõudsin ma veel enam oma närve üles kruttida. Ma teadsin, et minu vanuse grupis ujuvad ka maailmameistrid, seega mul polnud kindlat võimalust saada esimest kohta. Küll aga pidin andma endast parima, et saada võimalikult hea koht.
Esimene vahetus tuli veest välja. Niisiis minu kord. Ei suuda kirjeldadagi pinget mida ma tundsin. Ma teadsin, et seal ma ei minesta, aga närvis olin ma ikka. Ootasin stardipauku. Oli juba kuulda kuidas Caro mulle kaasa elas. Kusjuures oli päris palju rahvast juba kogunenud.
Kõlas stardipauk. Hüppasin vette ja liigutasin käsi ja jalgu nii tugevalt ja kiiresti kui üldse suutsin. Ei suuda kirjeldada tundeid mida ma tundsin ja mõtteid mida ma mõtlesin. Ma olin nii pinges ja see pinge pani mind endale tähelepanematultki väga kiiresti liikuma. Puudutasin seina ära ja pöörasin ennast hoobilt ümber. Nägin, et kolm konkurenti olid minust ees. Võtsin end veelgi rohkem kokku ja sain vist kahest veel ette.
Puudutasin seina ära, kuid järjekorda ei mäletanud. Kõik toimus liigagi kiiresti. Tulin veest välja, võtsin Carolt enda rätiku ja istusin toolile. Caro kallas mulle vett suhu, sest teadis küll minu olukorda pärast nii pingelist hetke. Võisin iga hetk minestada. Tundsin kuidas pilt läks kaheks sekundiks mustaks, kuid toibusin väga kiiresti. Kuna autasustamiseni oli kakskümmend minutit aega, siis läksime vahetasime märjad trikood soojade riiete vastu ära. Siis läksime tagasi saali kus oli bassein. Oli veel viis minutit aega selle pingelise hetke jaoks. See möödus kiiresti, sest sõime Caroga viineripirukat.
Alustati esimese klassi autasustamisega. Kui see oli ära tuli veel kaks klassi ja siis Caro klass. Alustati kolmandast kohast, kuid ega teine, ja kolmas koht polnud Caro nimelised. Caro ei uskunud ka esimest kohta, kuid kui võeti suur kuldne karikas välja ja kuulutati aasta parim tema klassis siis läks vägagi pingeliseks. Caro oli peaaegu minestamas kui kuulis. "Tänane esikoht ja aasta kõige parem ujuja enda klassis. Carolin Kuusk!" Olin nii õnnelik Caro üle. Ta sai oma esikoha mida ta oli kuid tahtnud. Siis tulid veel kaks klassi ja minu klassi autasustamine.
Ma teadsin, et viimase võistluse 8. koht ei andnud mulle esikolmiku lootust ja seda kinnitati kolmanda kohaga. Olin natukene kurb, kuid see oli arusaadav, et pean end veel treenima. Kuid. Ma ei pannud tähele mis autasustaja ütles, kuid korraga märkasin, kuidas Caro oli veelgi õnnelikum kui ennem. Ta küsis minult kas ma lähen ka.
Olin segaduses, sest ma ei saanud aru kuhu ma pidin minema. "Oma hõbekarikat vastu võtma muidugi!" See lõi minu justkui jäätunud südame tuksuma. Kuulsin kuidas korrati. "2. koht Cathelen Roos." Läksin siis suhteliselt kiiresti, ikkagi endale arusaamatult karikat vastu võtma. Olin selles juba veendunud, et nüüd öeldakse: "Vabandust, see oli eksitus!" Aga mitte midagi sellist ei tulnud! Olin nii õnnelik kui üldse olla sai. Teine koht andis mulle võimaluse minna nüüd soovikorral päris maailmameistritega võistlema. Kaks suurt võitu ühe päevaga. Tundus lausa imelik, kuidas mõnikord inimesel muudkui veab....


Autori kommentaar »

6692 tähte. Rohkem ei viitsinud.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Hurricane

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Anja1

Väga hea aga seal sul üks pisike kirjaviga."Kiinnitati"

Ma teadsin, et viimase võistluse 8. koht ei andnud mulle esikolmiku lootust ja seda kiinnitati kolmanda kohaga.

Muidu super
 

liisliiv

Jätka,super
 

videvik5


Mis teha Hea jutt on
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima