Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Muu

I need to know all, of true! 2. osa! (5)

14.12.2011 22:14, x142 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Iga sammuga mu pinge aina kasvas, tundsin kuidas mu peas kõik keerleb, samas hirmunult kui ka uudishimulikult. Okei tore asi küll, me näeme sarnased välja. Kuid see polnud nii. Me nägime mitte sarnased vaid peaaegu samasugused välja. Kas on siis võimalik näha võhivõõraga peaaegu samasugune välja? Kui ta lõpuks minuni jõudis tundsin, kuidas pilt mu silme ees varises kokku.
Ma ei mäletanud sellest hetkest midagi, kuid leidsin end enda voodist. Mu auto oli maja ees, aga ema ja isa polnud veel kodus. Kirusin enda liigset nõrganärvilisust. Ju siis oli kolmas varjant õige. Ma ei saanud mitte midagi teada. Või siis polnud ma lihtsalt selleks valmis. Igatahes üritasin mitte paanikat tekitada.
Kell oli kuue paiku, kui sain õpitud. Olin umbes poole seitsmeni kodus, sõin õhtusöögi ära ja siis valmistusin tööle minekuks. Töötasin poes poemüüjana õhtuses vahetuses kell 19.00 - 21.30. Mitte, et mu peres oleks mingi halb olukord rahaga. Meil oli oma maja, oma suure aiaga. Töö lihtsalt sisustas minu õhtust aega, kuna käisin ainult kolm korda nädalas ujumas. Pealegi see oli mulle kasulikum, kui passida arvutis. Lihtne töö ja saab väikse palga ka.
Tõmbasin endale mingi poemüüja vesti selga ja võtsin oma koti. Ma läksin alumisele korrusele, panin ketsid jalga ja võtsin auto võtmed. Auto sõit oli mulle meeldima hakanud kohe kui ma sel päeval uuesti sõitma hakkasin. Ma olin kogu aeg tööle, kooli ja igale poole bussiga sõitnud. On alles avastus, autoga on kiirem, mugavam, praktilisem. Kui olin autole võtmed sisse pannud, tervitas auto mind oma tavapärase vaikse põrinaga mis juhtus siis, kui ma oma igakorrast "kogemata traditsiooni" kordasin, vajutasin gaasi asemel pidurit ja siis kohe kui avastasin, et auto ei liigu siis jälle gaasi. Sõitsin üsna kiiresti. Enamus teed oli 90km tunnis ala, sest elasin veidi linnast väljas. Mõnesmõttes muidugi mugav. Poodi oli umbes 15 kilomeetrit. Jälle see GPS kordab oma "saja meetri pärast pöörake paremale või vasakule!" Välja ma seda siiski ei lülitanud, sest mõnes kohas tuli see lause isegi kasuks.
Mulle meenus, et mul oli palgapäev. Jälle saan midagi osta. Või siis suht palju asju osta, sest arveid mina ju ei maksa. Jõudsin kiiresti kohale, kui ülemus mulle rõõmuga teatas, et see kuu on kliente kohe väga palju olnud ja palgaks sain 800€. Ma polnud vist kunagi nii palju saanud. Tavaliselt sain 600-700€. Töö läks kiiresti, sest kuigi õhtul oli kliente vähem, siis ma olin üks ainult kolmest müüjast kes õhtul veel töötasid. Muudkui kliente teenindades läks aeg kiiresti. Raha oli üle kantud minu pangakaardile.
Kui tagasi sõitma hakkasin, siis mulle meenus, et kuigi mina meie pere arveid kunagi maksnud pole, siis võiksin endale ise vähemalt kütuse muretseda, pealegi mulle jäi tee peale Statoil. Tankisin auto ära ja hakkasin edasi sõitma. Statoilist koju oli veel umbes 3 kilomeetrit ja selle sõitsin ära mõne minutiga. Mõne aja pärast olingi kodus ja parkisin autot garaaži, sest õues polnud väga soe ja kuigi auto läks kiiresti soojaks, siis parem oli seda kogu aeg soojas hoida. Olin juba veendunud, et lähen autoga.
Mulle meenus, et Carolin pidi täna oma tädi juurde nädalaks minema, sest vanemad olid kodust ära ja tema tädi elas minu kodust umbes 2 kilomeetrit kooli pool. Läksin ruttu msn-i ja minu õnneks oli Caro sees. Kuna ma juba autoga olin otsustanud minna, siis küsisin talt kas ta ei viitsiks kooli minu autoga minna. Ma teadsin nagunii, et ta viitsib. Mõne aja pärast ta vastas, ma ei pidanud imestuma. Muidugi ta oli rõõmuga nõus. Hoiatasin teda ainult, et äkki ma magan sisse, nagu täna juhtus. Aga kuna nädalavahetus oli veel ees, siis seekord võis päris kaua üleval passida. Vaatasin telekast mingit ulmeromaani, mida olin lugenud, kuid kino ajal magasin maha. See oli poole huvitavam kui ma ette olin kujutanud. Umbes kell üks läksin siiski magama, et mitte poole päevani magada. Pealegi kavatsesin ma järgmisel päeval ujulasse minna, sest Caro tuletas mulle meelde, et mul olid pühapäeval ujumisvõistlused. Käisin temaga samas trennis. Tema oli natuke madalamas klassis, sest mina alustasin ujumist juba siis kui olin kuuene. Tema siis kui oli üheksa. Avastasin alles nüüd, et olin kümme aastat juba ujumas käinud. Mulle meeldis väga ujuda. Ärkasin umbes kell kümme ja juba kell üksteist olin valmis minema.
Kutsusin Caro kaasa, sest ka temal olid ju võistlused. Ta oli nõus tulema. Ta oli peaaegu alati minuga nõus, ja mina temaga. Läksime ujulasse, panime samad riided, mis olid meil võistlustel, sest kavatsesime teha justkui peaproovi võistlusteks. Kuigi mina olin veidi kõrgemas klassis ujuja, tegime siiski mitu korda võidu. Viiest korrast ühe võitis Caro. Viimase. Siis kui mina olin juba surmväsinud jaksas tema ikka veel. See andis talle eelise.
Pärast mängisime niisama korvpalli, sest basseini otsas oli korv ja tegime igasugu pallimänge veel. Põhimõtteliselt passisime seal terve päeva. Meil oli väga lõbus. Päeva lõpuks olime surmväsinud. Kuna me tulime minu autoga, siis sellega pidime me ka minema, see tähendas, et me saime veidike veel koos aega veeta.
Läksime tee peale jäävasse restorani ja otsustasin Carole välja teha oma kuupalga eest. Lõppude lõpuks on tema üks neist väga paljudest, kes seal poes käib. Sõime suure isuga, sest põhiliselt terve päev füüsilisi mänge ja alguses võistlused minu ja Caro vahel tegi meid vägagi näljaseks. Liiga palju me siiski ei söönud, sest kui olime juba peaaegu terve päeva koos veetnud, miks ei oleks siis võinud ka terve õhtu koos veeta?
Kuna mul oli kapis palju grill liha, siis mõtlesime minu juures grillida. Arutasime autos kõik läbi. Kutsume Caro tädi ja tema tädi mehe ka. Lõpuks jõudsime minu juurde, kus Caro helistas oma tädile ja mina rääkisin sellest oma emale ja isale. Õhtul mängisime veel meie aias mina ja Caro, versus Caro tädipoeg, jalgpalli. Niigi olime päeval suhteliselt palju söönud ja tuli ju vanu kaloreid kulutada ka enne, kui uusi sisse õgima hakata. Tegime seitse mängu. Neli korda võitsime meie Caroga ja kolm korda Caro tädipoeg.
Lõppudelõpuks, kuigi ta oli poiss, siis meid Caroga oli ju ikkagi rohkem. Lõpuks liitusid ka kõik teised meie jalgpalliga. Isegi minu ema ja Caro tädi. See laupäev oli kohutavalt lõbus, mõtlesin ainult õudusega, kui väsinud ma järgmise päeva võistlustel olen, samas jälle hästi vormis. Aga kas ei ole nii, et võistluste eelsel päeval ei tohigi trenni teha? Naersime Caroga selle üle. Kui juba kõik liha oli söödud ja õues juba külm, veetsime veel tükk aega majas sees. Lõpuks saatsime külalised ära, kuid kuna Carol olid nagunii võistluste asjad olemas ja me läheme nagunii jälle minu autoga, siis Caro jäi meile ööseks. Ei tea mis automaania mul nüüd on. Vaatasime veel veidi telekat ja siis jäime magama. Pidi ju siiski välja puhkama.......


Autori kommentaar »

6756 tähte;D Juba rohkem kui eelmises osas.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Hurricane

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

MustikasLove

super
 

Anja1

järjekordselt nõus MustikasLovega
 

liisliiv

on küll jah
 

Hurricane

Tänud.
 

videvik5


Hea fantaasia sull, niihea jutt
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima