Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Muu

I need to know all, of true! Esimene osa. (3)

12.12.2011 22:07, x164 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Ütlen kohe ära, et selle loo algus, võib tunduda selline nagu enamik järjekaid siin pastakas, kuid ilmselt juba selles, või järgmises osas see muutub.


Oli 13. november ja reede. Ärkasin hommikul äratuskella helina peale ja vaatasin kella, mis kuulutas mulle minu suureks rõõmuks, et mu äratuskell helises juba umbes kümnendat korda. Ma läksin paanikasse, sest ma polnud oma kuueteise eluaasta jooksul kordagi kooli hilinenud. Minu korralikust isegi ei mõistetud. Olin õnnelik, et olin eelmisel päeval äratuskella helina vahed viie minuti peale sättinud. Panin selga tavalise topi jalga retuusid ja topi peale tõmbasin lillaka sviitri.
Kolmveerand üheksa algavad tunnid, kell oli kaheksa läbi viis minutit. Tavaliselt läksin kooli bussiga, kuid kuna seekord oli kiire otsustasin autoga minna. Ahmisin endale viie minutiga midagi suhu, et kooli mitte hiljaks jääda. Toppisin mantli selga, panin salli kaela, võtsin oma koti ja jooksin garaaži. Seal seisis minu kingitus kuueteistkümnendaks sünnipäevaks. Must mercedes. Panin koti juhi kõrvalistuja istmele, tegin puldiga garaaži ukse lahti ja toppisin autole võtmed sisse.
Kuna kooli oli minu kodust 20 kilomeetrit ja aega oli vaid pool tundi. Sõitsin üsna kiiresti, sest hoolimata sellest, et ma polnud oma autoga juba kaua sõitnud, olin ma suvel muudkui harjutanud, kui tööd ega kooli ei olnud. Jälgisin muudkui oma GPS-i kuigi mind hakkas ära tüütama mingi tädi korrutamine. "Saja meetri pärast pöörake paremale." Pingeliselt vaatasin GPS-ilt kilomeetreid. 10 kilomeetrit veel ja 15 minutit oli aega. Õrnalt, kuid siiski surusin gaasipedaali veidi madalamale, kuigi minu kontsade pärast oli see veidi ebamugav.
Lõpuks ometi, mõtlesin, kui leidsin endale kooli parklas koha ja sain auto pargitud. Mul oli vaid viis minutit, kuid enne autost välja astumist pomisesin üsna valjult. "Ma ei hilinenudki!" Esimene tund oli matemaatika, sain teada garderoobis istuvalt Carolinilt. Carolin oli mu pinginaaber ja ka parim sõber.
Samal ajal mõteldes mis me matemaatikas täna teha võiksime, võtsin ära salli ja toppisin selle mantli varrukasse, kuid panin tähele kui Carolin lausus kontrolltöö. Selle olin ma täiesti ära unustanud, kuid lootsin eelmine kord tunnis hoolikale kaasategemisele. Läksime siis Caroliniga neljandale korrusele. Kuigi reedele järgnes alati laupäev vihkasin ma reedeid esimese tunni pärast. Roni siis kohe esimeseks tunniks kuhugi neljandale korrusele, kui lifti ka ei ole. Trügisin rahvasumma vaheltklassi, kordasin tunnikontrolli umbes pool minutit, kuni astus sisse õpetaja, kellegi võõra poisiga. Jäin teda lihtsalt vahtima. Ta ei olnud minu jaoks nagu kena, kuid ta sarnanes minuga väga ja esimesest silmapilgust, kui ma teda nägin tundus temas midagi tuttavlikku. Polnud kedagi temale sarnast varem näinud, kui välja arvata ma ise. Ta oli täpselt nagu kaksik mulle, nagu oleks ta minu kaksikvend.
Cath kuulsin Carolini mulle üpris tüdinenult pomisemas, kuid kohe kui vaatas korra mulle näkku ja siis jälle võõrale, keda õpetaja oli vahepeal tutvustada lubanud. Vaikselt sosistas ta mulle, nagu oleks mu mõtteid korratud, "ta on ju täpselt nagu sina" oli ta öelnud vägagi imestunult. Ja mõistis kohe minu imestust, mis polnud sugugi väiksem kui tema oma. See oli kõvasti suurem.
Kuid siis lõppesid meie mõtted õpetaja sõnadega. Tema on teie klassi uus poiss. Eric, sama vana kui teie. Olge siis ikka temaga viisakas ja ärge ignoreerige teda jne. Kes oleks ikka viitsinud kuulata õpetaja moraali viisakast käitumisest. Tunnikontrolli ajal ma lihtsalt ei suutnud keskenduda, kuid pärast kuuendat kontrollimist veendusin, et nüüd on õiged vastused. Töö oli küll lihtne, kuid siiski ei saanud ma enam oma hindes kindel olla. Kui kõik olid oma tööd lahendanud, lasi õpetaja meil veel paar ülesannet lahendada, kuni lõpuks helises kell.
Olime Caroga kindlasti esimesed kes uksest välja tormasid. Caro hakkas juba rääkima kui üllatunud ta oli, kuid poole jutu pealt ta täiesti mõistis mind. Ma ju teadsin seda kõike ja tulevik annab meile põhjuse. See oli kindel.
Järgmine tund oli füüsika. Muidugi see tore reede. Esimesele korrusele füüsika klassi. Füüsikaõps andis meile mingid töölehed paarilisega ära täita. Sellepärast mulle füüsika meeldiski. Õpetaja oli väga tore, seletas terve töölehe lahti ja meie ülesanne oli põhiliselt ainult kirjutada. Pärast käskis õpetaja tööleht üle vaadata, et kõik sealt ikka meelde jääks ja korrutas oma tavapärast lauset. "Küll te aru saate, et füüsika on vaid lihtsus ja loogika."
Pärast füüsikat tuli keemia. Kolmandale korrusele. Muudkui kaeblesine Caroga seda totakat tunniplaani. Jookse muudkui üles ja alla. Keemias seletas õps meile mingeid uusi keemilisi elemente ja tegime nendega ka katseid. See tund möödus kuidagi ruttu. Kellahelin kuulutas meile söögivahetundi.
Täna oli suht hea toit. Mingi kala, kartulipuder, salat ja kaste. Kuna me ei viitsinud sööklas aega veeta, siis sõime kiiresti, kuid kuna kõik teised lauad olid täis, ja meie Caroga istusime neljases lauas kahekesi, istus see uus poiss meie lauda. Palus meil endid tutvustada ja ilmselt temagi leidis sarnasusi minus ja endas. Küsis kas mul täna mingeid plaane on ja kuna mul oli kooli ja töö vahel väike aeg, siis ütlesin, et pole. Ta ütles, et me peame rääkima. See ei kuulutanud midagi head, kuid mis selles ikka halba olema peaks? Nõustusin peale pikka mõtlemist, peale tunde siis pargis. Carolegi oli selge, et Eric teadis minu ja tema enda sarnasusest rohkem kui mina. Olid veel eesti keel, inglise keel ja kehaline. Esta ja kehaline olid igavad, nagu tavaliselt.
Pärast tunde sõitsin korra kodust läbi ja sättisin ennast natuke. Siis sõitsin tagasi linna poole. Autosõit hakkas mulle juba meeldima. Pidime pargis kokku saama kell neli. Jõudsin kolm läbi viiskümmend viis minutit.
Ootasin viis minutit kui nägingi Ericut enda poole sammumas.
Üritasin end ette valmistada kõigeks, kuid ei suutnud selleks keskenduda, ootus ja ärevus võitsid mind. Ma pidin teada saama kas tõe, arvamused või siis mitte midagi....


Autori kommentaar »

6004 tähemärki. Esimene osa tundus ikka kuidagi tavaline, kuid ilmselt juba teises osas see muutub.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


Hurricane

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

MustikasLove

Super lugu, väga põnev on
 

Anja1

olen nõus
 

videvik5


Supppppppeer jutt liht
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima