Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Twelve worlds[part 100]VIIMANE! (12)

27.11.2011 16:09, x242 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

- - -

100.ÕNNELIK LÕPP

Möödusid mõned päevad. Veetsin need igavad ning lõputuna näivad päevad ühes vaikses, väikest mõõtu palatis, kus oli peale minu veel üks inimene. See oli minust umbes kolm aastat vanem tüdruk, kes istus voodis ja kõigutas hellalt oma mõne päevast last unele.
Cella pidi need päevad, mil ma olin palatis, ühes teises kohas veetma, sest ta oli ikkagi ebainimlik. Minu mõtetesse tekkisid pidevalt vastikud ja ebameeldivad mõtted, kuidas Cella organismi uuritakse ja selle kohta märkmeid tehakse. Alati, kui need mõtted mu pähe hiilivad, ajan ma need minema sellega, et varsti saan ma haiglast välja ja Cella tuleb koos minuga. Otsustati, et mult ei võeta last ära, kuigi olin veel nii noor ja pidin koolis käima. Helistati kooli ja ma jään umbes aastaks või kaheks koduõppesse - iga päev pidi käima minu juures üks naine, kes jäi pärastlõunast varajase õhtutunnini.
Neljandal päeval istusin ma endiselt palatis ja ootasin natuke tüdinult, millal ma saan siit ometi välja: need lumivalged seinad hakkasid juba ära tüütama ja ega sul eriti põnev ka ei ole, kui pead päevast päeva voodis lösutama ja vastasseina vahtima. Mõtlesin sellele, kuidas see kõik algas, natuke rohkem kui aasta tagasi. Ma olin siia kolinud koos vanematega ja Celiaga. Kohtusin siis Carli ja Cristellaga. Ja siis see kõik algaski...
Mind äratas mõtetest õde, kes tuli palatisse, minu voodi juurde ja teatas: ,,Preili, teile tuli külaline." Ta lahkus.
Ajasin end sirgemalt istuma ja naeratasin, nähes Samantha pikka ja saledat kuju koos punakate juuste ning rõõmsa naeratusega. Ta asetas öökapile väikese šokolaadikommide karbikese ning istus voodiäärele, vaadates mind kaastundlikult, kuid samas ka huvitatult.
,,Kuidas need igavad, palatis veedetud päevad on möödunud?" päris ta, jalga üle põlve heites.
Kehitasin õlgu. ,,Igavalt, selge see," kostsin ning naeratasin muhedalt.
Samantha pööritas silmi. ,,Muidugi - igavalt. Nojah, ega sul muud ei olegi teha, kui silmadel üle palati käia, mõtteid mõlgutada ja iga paari tunni tagant tualetis käia. Doktor Wayter on vahepeal käinud?"
Oliver Wayter käis üleeile küll siin. Ta ütles - ma sain aru, et kaastundlikult -, et Cella peab veel ühe päeva või kaks nende juures veetma, et lõpuks "valmis olla". Samat asja ütlesin ma Samanthale, mille peale ta uuesti silmi pööritas.
,,Haige. Ainult sellepärast, et ta on "ebainimlik", peab ta sinust nii palju eemal olema. "Koidukumas" oli hoopis teistmoodi," tõi ta olukorra võrdluseks "Videviku saaga" neljanda osa.
Kehitasin õlgu. ,,Küll see mõne aja pärast läbi saab."
Järsku kuulsin koputust palatiuksele. Oli kuulda ka jutusuminat, mida minu kõrv tabas. Häälteks oli õe hääl ning kellegi tuttava... Ei, ta ju ei saa siin olla, ega? Mu süda hakkas aegamisi aina kiiremini puperdama. Emotsioonid segunesid sasipuntraks, nii et ma ei teadnudki päriselt, mida tundsin. Hirmu? Pettumust? Kurbust? Rõõmu? Viha? Ma võtaksin kõik need variandid, sest tundub, et ma tundsin neid kõiki.
Hetke pärast avanes uks ja lävel seisis Carl. Ta blondid juuksed olid moekalt sassis, tukk varjamas pooleldi ühte silma. Ta oli veidi kõhnem, kuid see ei rikkunud tema ilu, mida ma enesele teadmata temas nägin. Tal olid seljas tumesinised teksad, punane T-särk ja eest lahti helepruun teksasjakk.
,,Carl?" ütlesin ma vaiksemalt, kui sosin.
,,Jah, Cameron," vastas ta, vaadates mind ainiti. ,,Ma tulin tagasi."
Silmanurgast nägin või õigemini tajusin, et Samantha tundis Carli vastu seletamatut põlgust, killukest viha ning külmust. Ma ei saanud sellest aru, sest ma pole kunagi näinud, et nad oleksid tülis olnud või üksteisele isegi vihaseid, põlglikke pilke heitnud.
,,Ma jätan teid üksi," ütles Samantha jäigalt ja hetke pärast prantsatas palatiuks tema selja tagant kinni.
,,Mis juhtus?" pomisesin ma segadusse sattudes.
,,Omavaheline arusaamatus," ei hakanud Carl pikemat seletust lagedale tooma. ,,See pole üldse tähtis. Tähtis oled hetkel ainult sina, Cameron."
,,Kus sa olid?" sosistasin ma, tundes oma põsel soolakat pisarat. ,,Kui ma sind igatsesin, siis... kus sa olid?"
,,Ma sain aru, et pean ennast koguma. Floriina toetas mind kõige kriitilistemal hetkedel ja tõi mind lõpuks siia."
,,Nii et te olite Floriinaga koos?" tekkis järsku minusse külmus. ,,Ja ta tõi sind siia? Sa poleks oma vabal tahtel tulnud? Et oma tüdrukut ja last vaatama tulla?"
,,Muidugi ma oleksin," ütles ta ja hetke pärast tundsin ma oma huultel tema omi. Tema huuled maitsesid valu, kahetsuse ja kurbuse järele.
,,Ma usun sind," sosistasin ma talle otsa vaadates. Viimane kristallselge pisar veeres mööda mu põske lõuale, tilkudes tekile.
- - -
Päeva pärast tuli palatisse Oliver Wayter koos õega, kellel oli süles tekikesse mähitud Cella. Õde ulatas Cella minu kätte ja ma surusin teda hellalt vastu rinda ja Carl - ta jäi ööseks - võttis teda samuti sülle, vaadates oma tütart siira armastuse ja hoolega.
Samal päeval kirjutati mind haiglast välja ja me sõitsime Floriina sinise Miniga - tal on auto, uskumatu! - maja ette. Astusin autost välja ja vaatasin ohates seda nelja korruselist kortermaja, millest ma olin nii kaua aega eemal olnud. Mõtted libisesid Celiale - mind vallutas kurbus. Cella tumedad udemed pealael olid juba kadunud ning nende asemel olid nüüd lühikesed pruunid juuksekarvad, mis olid kergelt lokkis. Tema pruunid silmad särasid ja krussis ripsmed olid süsimustad.
Carl oli olnud väga kavala näoga - järsku on tal mulle mingi üllatus? Kõndisime trepist üles ja sammusime mööda kitsat koridori, mille seinu ääristasid korterite uksed. Süda puperdas mul veidi - kodu oli käeulatuses.
Kui uks avanes ja me sisse astusime, kõlas rõõmus hõise ja koridorisse sadas rõõmsa ilmega Celia, kes polnud enam kahvatu ja masendunud, vaid elurõõmus laps. Tema juuksed olid punutud kahte tugevasse patsi ja patsikummi asemel olid tal punased lindid. Celial oli seljas põlvini ulatuv punaste täppidega must kleit, äärt ääristamas valge lint. Ja järsku tuli koridorisse pikk naisterahvas, naeratamas mulle avalalt.
,,EMA!" kiljatasin ma rõõmust plahvatades ja jooksin tema sooja embusesse, hoides temast sada aastat kinni, enne kui ma rõõmust naerdes ja nuttes temast lahti lasen. Ka tema nutab - kuid need on rõõmupisarad. Kuid mulle tundub, et nendesse on lisandunud ka killuke kahetsust.
,,Sa tulid tagasi," sosistasin ma imevaikselt.
,,Jah, ma armastan ju teid," ütles ema ikka veel pisaraid valades. ,,Isa teil enam ei ole. Celia leidsin ma puha üksi, silmad nutust punased. Ma ei teadnud kus sa oled. Siis tuli Carl ja rääkis mulle kõik. Ja ma tegingi selle otsuse, et jään kuni oma surmani siia, võtmatta uue mehe - see mustaks isa mälestust."
,,Kõik embusesse!" hüüdis Celia rõõmsalt ja keegi ei hakkanud tagasihoidlikku mängima.
Kõik sadasid üksteise embusesse, surudes igat inimest enda ligi. Mu käed olid põimitud ümber Carli ja ema. Celia surus enda kõrval olevate inimeste puuse. Ka Cella võttis kallistusest osa. Rõõmupisarad voolasid mööda mu põski. Lakkamatult. Lõputult. Rõõm oli lihtsalt nii suur.
See ongi see lõpp, mida ma olen tahtnud.
See on õnnelik lõpp. ♥


Lõpp

Autori kommentaar »

Tuleb veel epiloog ja lisa. Aga muidu on see järju lõppenud. :[

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


-Beanbiten-

Kinkimine

 X 2
 X 0

» Fännid ( 2 )

 

Kommentaarid

Briccade

Super!!! Niiiiiiii kahju, et see läbi sai, see oli ju SUPERSUPERSUPER!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
 

Merikajakas

Sõbrake, Sa küpseta endale selle loo eest üks korralik hunnik pannkooke...
Kui ma vaid saaksin, ma küpsetaks Sulle ise...
Sa oled uskumatult hea kirjanik.
Ja mingil põhjusel on inimesed pannud Su õppima 5. klassi, kuigi ma arvan, et Sa oledki üks tuhande-aastane
Ilmselt mingil ajal tulevikus ilmuvad Su raamatud suures tiraažis ja siis ma saan uhkusega öelda: mina lugesin selle kirja#!?!# esimesi lugusid aastal 2011
Sulelendu Sulle!
 

Merikajakas



 

Briccade

Mul on tõsiselt kahju, et ma ei osanud välja mõelda sellist superkommentaari nagu Merikajakas. Sa ütlesid kõik, mis mul ütlemata jäi!
 

Briccade


See
on
lihtsalt
super!!!

 

LoveVidevik

Kurb, et viimane, kuid järjekas oli super!
 

-Beanbiten-

Briccade - Tänu pastaka eest!
Merikajakas - Mind endiselt imestab, mis sind minu juures n i i vaimustab... Tänu pastaka eest!
LoveVidevik - Kõigel on kahjuks lõpp...

Love you everybody, my dear readers! ♥
 

Merikajakas

Öeldakse "paneb imestama", kullake
Mind paneb imestama see, et sinuvanune inimene leiab aega kirjutamise jaoks. Olid ajad, kui igal õhtul ilmus järjejutu uus osa. Millal Sa koolitööd tegid? Millal sõbrannadega MSN-s või väljas käisid?
Mind paneb imestama, et Sul on niivõrd hea väljendusoskus. Mind vaimustab Su sõnakasutus. Olen Sulle varemgi öelnud, et ma lihtsalt EI SUUDA uskuda, et 5. klassis käiv inimene niimoodi kirjutab...
Õnne ja edu Sulle!
 

-Beanbiten-

Tänan, muud ei osa öelda.
 

Getu12

Hea järku mul pole sõnu lihtsalt super.
Mina ei suudaks kunagi nii pikka järkut kirjutada sest mul lihtsalt pole mõtteid
Sul on fantaasiat ja annet. Kunagi saab sust kirjutaja küll ma arvan

By: Getzhu

 

-Beanbiten-

Tahaks küll kirjutajaks hakata. Aitäh!
 

Marvellous

100 osa!
ikkagi, 100 osa, äeh
ma tegin omal ajal max 25 vist
jah, 25 tuli
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima