Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Muu

Tsirkus [8] (8)

05.11.2011 14:32, x128 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Jätkub minu ja NyanNyanMiu järjekas.

---

Istusin arstikabineti ukse taga pingil ja ootasin. Mõne aja pärast avanes kabineti uks ja Adelaide astus näost valge ja mornina välja. Tõusin ja embasin teda.

"Topelt masendus." lausus Adelaide vaikselt."Misasi? Topelt masendus, millest sa räägid?" ei mõistnud ma algul. Adelaide vastas: "TOPELT masendus, Jasper."

Mul võttis see minuti ja siis, hakkasid mutrikesed ja rattad mu peas jälle õigesti tööle.

Topelt, topelt, TOPELT... mõtlesin ma ja mõistsin siis täielikult. Astusin Adelaide'ist sammu eemale ja jäin ta kõhtu vaatama. "Said aru?" küsis Adelaide.

Noogutasin vastuseks. Tõmbasin ta mantli eest lahti ning mu huultele tõusis kerge muie, mis kiiresti hüsteeriliseks naerupahvakuks kasvas.

"Miks sa naerad?" küsis Adelaide imestunult. Ma luksusin ikka veel naerda ja ei suutnud talle vastata, niiet ma lihtsalt näitasin sõrmega ta kõhu poole.

Adelaide vaatas enda kõhtu ja hakkas siis ka naerma. "Mul on sinu Beatlite särk seljas." lausus Adelaide läbi naeru.

Me naersime, südamest ja kuigi inimesed meid vahtisid ja üks vana mutike isegi kõva häälega ütles: "Oh neid tänapäeva noori küll" ei hoolinud me sellest.

Aga siis tuli mulle meelde miks ma üldse ta kõhtu vaatama jäänud olin ma tõsinesin. "Aga, mis me nüüd siis teeme?" küsisin ma ja vaatasin murelikult Adelaide'ile otsa.

Adelaide vaatas oma kõhtu ja lausus: "Lähme jalutame ja vaatame siis."
"Okei," vastasin õlgu kehitades "Aga kuhu sa minna tahaksid?"

"Lähme, mere äärde" vastas Adelaide. Aitasin tal mantli jälle eest kinni ning tõmbasin ta enda vastu. "Lähme." ütlesin veel ja siis me läksimegi.

Õues oli tuuline, mere ääres veel tuulisem ja kuigi ma iga natukese aja tagant küsisin ega Adelaide'il külm pole siis ta vastas iga kord eitavalt.

Meri oli ilus, tume hall ja tormine, kuid ilus. Kõndisime alguses vaikuses, kuid varsti ei suutnud ma enam #!?!#alt mõelda. Ma pidin seda Adelaide'iga arutama.

"Adelaide, et, ma mõtlesin siin, et, mis nüüd siis saab?" küsisin ja ohkasin vaikselt, sest ma teadsin, et kui Adelaide nüüd tsrikusest ära peab tulema on ta kurb, võib-olla isegi mitu kuud.

"Noh, ma ei tea, mina pean igal juhul tsirkusest ära tulema, aga ega sellest ei ole midagi, ma ei olegi viimasel ajal ennast seal väga õnnelikuna tundnud." vastas Adelaide vaikselt.

Vot see oli nüüd midagi uut, ma olin alati arvanud et ta armastab tsirkust üle kõige. Vahest tundus mulle et ta armastas tsirkust rohkem kui mind.

Aga siis hakkasin ma mõtlema, et miks ta nii morn on? "Aga miks sa siis nii kurb oled?" küsisin ma uudishimulikult.

Adelaide kallutas oma pea küljele ja vaatas mulle otsa. "Ma mõtlesin, et sina oled see kes lapsi veel ei tahtnud."

"Mida? Mis ajast ma pole kunagi, miks sa nii arvasid?" küsisin ma hämmeldunult ja jäin teda suurte silmadega vahtima.

"Niiet, sina oled õnnelik et me lapsed saame?" küsis ta ja muutus siis kohe kuuekümne protsendi võrra rõõmsamaks.

"Jah, mina olen praegu seitsmendas taevas, ma lihtsalt hoidsin ennast tagasi sest ma mõtlesin, et sina oled kurb kui sa tsirkusest lahkuma pead." hüüdsin ja haarasin Adelaid'ie enda embusesse.

Tõstsin ta õhku ja keerutasin teda ringi. Keerutasin ja keerutasin, aina edasi ja edasi, kuni ta lõpuks hüüdis et ma lõpetaks.

"Vabandust," laususin punastades "Ma olen lihtsalt nii õnnelik." Adelaide naeratas oma ime-ilusat modelli naeratust.

Me veetsime terve õhtupooliku rannas. Ajasime üksteist taga ja naersime ja rääkisime ja istusime ja ajasime üksteist veel taga, kuni olime mõlemad lõpuks rampväsinud.

Kui koju jõudsime, vaatasime telekat. "Kas sa teed soovid?" küsisin veidi aja pärast. Adelaide oli filmi täielikult süvenenud, kuid noogutas siiski.

Tegin meile teed. Kui me seda mõne aja pärast jõime tuli mulle mõte.
"Adelaide, me peaks oma vanematele rääkima."

Adelaide oli hetkega filmist väljas ja noogutas. "Peaksime tõesti, kutsume oma nad siia." "Mu ema elab ju Londonis," vastasin ma "ja mul on isa surnud."

"Minu ema elab Manchesteris ja ma ei tea oma isast midagi," vastas Adelaide ja võttis siis telefoni. "Ma helistan oma emale."

---

Nädal on möödas. Istun oma Adelaide'i ja tema ema Marthaga oma ema oodates.

Näen ta rohelist autot. See sõidab meie maja ette ja jääb seisma. Välja astub mu ema, ta on üprsiki selline, daamilik, kuigi vahel ei saa teda kuidagi teisiti iseloomustada kui et ta on käre.

Kui ta autost välja astub jääb ta Adelaide'i ema suurte silmadega vahtima. "No tere Martha!" hüüab ta.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


HullTeddy

Kinkimine

 X 7
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

NyanNyanMiu


Ma tean, et see on nõme kirjutada
 

NyanNyanMiu


kaks osa ühel päeval
 

NyanNyanMiu


but
 

NyanNyanMiu


I'm afraid
 

NyanNyanMiu


I'll do it
 

NyanNyanMiu


Super Job
 

NyanNyanMiu


Mum
 

HullTeddy

Love ya...
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima