Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Twelve worlds[part 99] (9)

13.11.2011 17:02, x196 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

- - -

99.SÜNNITUS

Ma ei saanud ise ka täpselt sellest aru. Sõnad minu suust olid tulnud täiesti äkitselt, ilma, et ma ise oleks aru saanud, mida ma ütlesin. Alles nüüd, paar sekundit pärast selle lause ütlemist taipasin ma, mida olin öelnud. Ennem olin ma olnud umbes üheksakümmend kaheksa protsenti rahulik, nüüd oli sellest kahanenud vähemalt kakskümmend protsenti. Oli näha, et ka Samantha läks nende sekundite jooksul endast välja - tema nägu tõmbus kaameks ja kahvatus paari kraadi võrra.
,,K-kuidas?" kogeles ta. ,,Isegi, kui laps on ebainimlik, oleks ta pidanud sündima vähemalt kolme kuu pärast. Kuid...ta tuleb juba nüüd välja!"
,,Sa arvad, et ma ise sellest ei saa aru?" ütlesin ma kuidagi hingetuna. Ma ei tajunud endas enam mingisugust jõudu ja ma vajusin lõdvalt põrandale põlvili, vaatepilt häguselt kõikumas.
,,Mida ma teen?" oli Samantha totaalses ahastuses.
,,Kutsu keegi," pomisesin ma segaselt. ,,Ümberpaikne haiglasse..."
Ma ei usu tegelikult, kas Samantha oskas ümberpaiknemist, kuid ta haaras mind enesekindlalt käevangu ja enne, kui ma aru saingi, mis täpsemalt toimub, nägin ma, et ümbrus hägustub, keerleb ja kaob silmist. Ilmus pimedus. Kuid siis ilmus häguselt valge kogu, mis selgines ja kui ümbrus paigale jäi, sain ma aru, et see on määrdunudvalge haiglahoone.
,,On see seesama haigla?" pomisesin ma.
,,Ma ei tea," kehitas Samantha õlgu. ,,Ma võtsin selle sinu mõtetest."
,,Misasja...?" alustasin ma, kuid sõnad enam ei tulnud mul suust.
,,Hetkel pole see isegi kaks protsenti tähtis," ütles Samantha napilt, tirides mind ettevaatlikult püsti. ,,Nii, lähme siis selle mehe juurde, kelle juures sa Carliga käisid..."
Samantha tõstsis minu käe üle tema õla ja me hakkasime poolkiirete sammudega - nii, et ka mina suudaks Samanthaga sammu pidada - haigla poole minema. Minuti pärast olime fuajees ja Samantha tegi grimassi, kui ta nägi, et ma suundun automaatselt treppide poole. Ma pole kunagi sallinud lifte, sest enamasti on need ilmatu kitsad ja inimesi pungil täis. Samanthale tuli see arvatavasti meelde ja ta sikutas mu enesekindlalt lifti juurde ja vajutas nuppu.
Lift sõitis hetkel kolmandale korrusele ja jäi sinna umbes kümneks sekundiks peatuma. Samantha tagus vihaselt nuppu ja ilmselt see mõjus, sest selle peale hakkas lift kohe alla liikuma. Lõpuks avas hallikasmust lift uksed ja me astusime sisse. Liftis oli suur peegel, mustad seinad ja põrand ning väikesed hallikad nupud, millele olid maalitud mustad numbrid.
Samantha tõmbas mind ettevaatliku, kuid siiski jõulise rapsuga lifti, vajutas nuppu, millele oli maalitud number kaks ning lifti uksed libisesid kinni. Kui lifti uksed uuesti avanesid, tõmbas Samantha mind välja ja vedas mind kiirete sammudega mööda koridori. Tajusin tema närvilisust ja isegi hirmu. Temal polnud kogemusi rasedusega. Minul samuti mitte.
Siis jõudsime ühe valge ukse ette, mille kuldne silt oli veidi tolmune. Nüüd meenus mullegi see uks. Kuigi silt oli tolmune, võis sealt selgesti lugeda, et kabinet kuulub doktor Oliver Wayter'le.
Samantha ei hakanud koputamisega vaeva nägema, vaid vajutas linki ja tõmbas selle hoogsa rapsuga lahti. Kabinetis, kirjutuslaua taga istus doktor ise, mustad sorgus juuksed veidi rohkem püsti ja vuntsid kergelt turris. Teistel toolidel istusid üks naine ja mees, kes pidid samuti olema arstid, sest nendel olid samuti arstiriietused seljas.
,,Vabandust preili, kuid praegu pole sobilik aeg vastuvõtuks," alustas doktor Oliver Wayter. ,,Te võite tagasi tulla umbes tunni aja pärast - nagu te näete, on meil siin koosolek..."
,,Mind ei huvita see koosolek - käigu see p****e!" karjus Samantha kaame häälega. ,,Minu sõbranna hakkab kohe sünnitama ja teie arvate, et see kuradima koosolek on sellest tähtsam! Mis doktor te küll olete!?" Ma tean, et doktor seda ei teadnud, kuid hetkel polnud aeg vabandamiseks.
Ilmselt see karjumine mõjus, sest doktor Oliver Wayter'le tulin ma ilmselt meelde "ebainimliku lapse emana" ning kargas oma toolilt otsemaid püsti, hüüdes karmilt: ,,Koosolek katkestatud! Kutsuge ruttu mõni õde ja viime selle neiu sünnituspalatisse!"
Teised arstid tormasid selle käsu peale kohe kabinetist minema, ilmselt selleks, et õdesid kutsuda. Doktor Oliver Wayter aga ütles Samanthale, et ta toetaks mind paremini ja ta ise samuti võttis minu käest kinni ja vinnas selle üle oma kaela. Nii talutasid nad mind kiirelt kabinetist välja ühte teisse ruumi, mis asus samal korrusel. Uksel oli suurte mustade trükitähtedega kirjas: ,,SÜNNITUSPALAT".
Palatis ei olnud kedagi, seal oli umbes neli voodit, mis olid tühjad. Nad talutasid mind ühe voodi juurde ja doktor Oliver Wayter käskis mul püksid jalast võtta, pöördudes ise ümber, et võtta ühest kapist sinised kilekindad ja maski. Samantha aitas mind ja ma vajusin voodisse. Samantha pani padja püsti, et ma saaksin istuda ning rahustas mind, ise näost kahvatuvalge.
Siis tormasid palatisse umbes neli õde: üks oli umbes kahekümnene blond, teine umbes kahekümne viiene tuhmblond, kolmas kolmekümnene brünett ja neljas ka umbes kolmekümnene meekarva tooni juustega. Kõik paistsid olevat närvis ja kiiruga tõmbasid nad kilekindad kätte ning sättisid maski ümber nina ja suu.
Üks õdedest kiirustas minu juurde ja ütles mulle, kuidas õigesti hingata ja, et ma pressiksin kõvasti. ,,Mida tugevamani sa pressid," ütles õde mulle, ,,seda kiiremini saab see kõik läbi."
Noogutasin ja proovisin kõigest väest pressida. Nüüd oli lina täiesti märg ja oli isegi veidi verd näha. Tundsin, kuidas mu kõhus ja selles kohas, kus laps peaks välja tulema, valutas ja justkui vappus. Proovisin rahulikult hingata ja pressisin kõvasti. Sa teeksid nagu "number kahte", kuid see ei taha välja tulla - pead pressima ja suruma.
Doktor Oliver Wayter seisis veidi eemal ja juhendas õdesid, mida nad peavad tegema. Lõpuks tundsin ma, kuidas miski hakkaks justkui välja tulema ja ma tajusin endas kergendust. Pressisin kõvemini ja see hakkas rohkem välja jõudma. Hingasin rahulikumalt, kuigi mul olid närvilisusest, valust ja kisast silmad pisarais. Enamus noorukeid kisaksid roppusi ja vandesõnu, kuid ma lihtsalt kisendasin.
,,Pea on näha!" karjus üks õde rõõmsama häälega, kes seisis mu jalgade juures ja jälgis lapse väljatulekut. ,,Mõlemad käed on samuti juba väljas!"
Lõpuks, kuid möödas olid mitmed minutid, tundsin ma, kuidas kõik välja tuli ja ma ohkasin kergendatult. Pisarad voolasid mööda mu põski, kuid kuivasid ruttu, jättes mu põskedele soolakad jäljed. Järsku oli kuulda vaikset kisa ja ma märkasin, et tuhmblondide juustega õe käte vahel oli tumeroosasse pehmesse rätikusse mähitud imik, kes oli heleda jumega, pikkade ripsmete ning säravate silmadega. Tema nahk oli sile - arvatavasti ka pehme - ja ta pealael olid mõned tumedad udemed, mille asemel pidid varsti olema pruunid juuksed.
Naeratasin rõõmust ja õnnest nagu äsjasünnitanud ema ikka teeb. Sirutasin hingetult käed välja ja õde ulatas lapse minu käte vahele, ise laialt naeratades. Samantha silmad särasid. Ma surusin imikut hellalt vastu enda rinda.
,,Tere tulemast maailma," ütlesin ma imevaikselt, mõeldes lapsele sobivat nime. ,,Cella."

- - -

Autori kommentaar »

Ma ei tea, kas kogu protsess on õige, kuid jahh... Uus osa lõpuks. :D

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


-Beanbiten-

Kinkimine

 X 1
 X 0

» Fännid ( 1 )

 

Kommentaarid

Briccade

Äge!!! Kindlasti jätka!!! Ja RUTTU!
 

SweetyKitten

Jätka ^^ mul ei ole muid sõnu...
 

-Beanbiten-

Briccade - Oleneb, kuidas asjad välja kukuvad. Mul pole vb aega...
SweetyKitten - Ok siis.
 

Merikajakas

Mul ei ole ÜLDSE sõnu...
Ilmselt kui selle veelkord läbi loen, siis tuleb üks kuldne pastakas...
 

Merikajakas


Jahhh...
Mulle tundub, et Su selja taga istub üks tuhandeaastane, kui Sa kirjutad ja ütleb Sulle ette
Teine variant, et Sa ise oledki maailma aastates tuhandeaastane, kuigi inimese-aastates 11 või 12...
Siin MK-s pole palju asju, mis mind vapustavad. Sinu jutud seda teevad...

 

LoveVidevik

Äge, ootan uut osa!!!
 

-Beanbiten-

Merikajakas - Wtf, mis sind siis minu juures niimoodi VAIMUSTAB!!!!?????
LoveVidevik - Okei, aga nojah, viimane osa ongi järgmine.
 

moonshine000

MEGAAAAA ALLU jätkaaaaaaaaaa
 

-Beanbiten-

Tänud, LALLU.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima