Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Twelve worlds[part 94] (7)

17.09.2011 15:50, x185 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

- - -

94.ILMATU SUUR VÄGI

Kui Samantha ärkas, panin ma ette kohe teele asuda. Mida kiiremini me kuninganna Bianchi juurde jõuame, seda parem. Polnud mõtet venitada. Õnneks ei olnud Samanthal midagi teeleasumise vastu. Seega pakkisime asjad, purustasime võlujõu abil asjad, mida olime kasutanud - kui keegi peaks meie jälgi ajama - ning kontrollisime, kas lumesadu oli meie lummevajutatud jäljed kaotanud. Oli küll. Kui kõik oli pealtnäha tehtud, võisime teele asuda.
Kuna me ei tahtnud metsas sikk-sakitada ja ära eksida, läksime kogu aeg otse. Me rääkisime omavahel vähe ja paar korda leidsime puujuurikate juurest marju, seeni ja jänesekapsaid. Sulatasime veidi lund ning pesime sööki ja sõime. Ma ei olnud Samanthale oma jubedast õudusunenäost rääkinud ning ma otsustasin, et ei räägi ka: pole mõtet sõbrannale hirmu nahka ajada või siis meie kohalejõudmist mingil viisil takistada.
Kui tõele näkku vaadata, siis ma kartsin meie kohale jõudmist. Järsku mu unenägu saab tõeks? Järsku Samanthaga juhtubki midagi? Kuid midagi on siiski erinevat: reaalsuses ei seisa ma halvatuna ning ei vaata toimuvat lihtsalt pealt. Ma ei taha olla tunnistuseks oma sõbranna surmale. Samantha surmale. Keegi ei tahaks.
Kuid tundus, et saatus jäi mu soovidele kurdiks, sest oma üliterava nägemisega silmasin mõne tunni pärast sinakat läiget. Tardusin soolasambaks. Lossitornitipp. Kahtlemata. Ja kohe see kindlasti juhtubki...
Kuulsin, et ka Samantha on peatunud. Ma ei jäänud tardunuks nagu unenäos - pöördusin hirmust hoolimata otsekohe ümber ja ma nägingi samamoodi soolasambaks tardunud Samanthat, kelle tardunud silmadel eristasin ma seda kõhedat ja imeõhukest klaasikihti.
Nagu unenäoski, küsisin ma ebalevalt, kuigi teadsin, et sõbranna ei vasta: ,,Samantha?" Ja kuna vastust ei tulnud, lisasin igaksjuhuks: ,,Kas sinuga on kõik korras?"
Järsku juhtus midagi, mida ei juhtunud unenäos. Samantha silmad sulgusid ja võbelesid vaid korra. Siis muutusid sõbranna käed lõdvaks, lõug kopsatas vastu rinda, põlved nõtkusid ning ta vajus lihtsalt lumme. Kas nii lihtsasti see käiski? Ta...ta...on juba surnud? Ei, see ei saa olla, mõtlesin ma, kuigi tajusin endas imekerget, kuid siiski teravat paanikapistet. Verd pole. Ta pole näost kriitvalge. Ja kindlasti pole keegi kasutanud tema peal Avada Kedrava needust, mida ,,Harry Potteris" kasutatakse!
,,Samantha," ütlesin ma üpriski valjusti. ,,Kui sa kuuled mind, siis ütle, mis sul viga on!" Noh, sellest polnud loomulikult kasu nagu oli arvata - Samantha oli vait nagu sukk. Kuid mulle tundus, et Samantha ei vaikinud vabatahtlikult - keegi sundis teda seda tegema.
Ja minusse tekkis jälle see tunne... See kohutav tunne...nagu ma oleks täiesti abitu. Absoluutselt abitu. Kuigi mulle antud ebainimlik võluvägi, ei suutnud või ei osanud ma Samanthat kuidagi aidata. Kuid ma astusin talle mitu sammu lähemale. Järsku hakkas Samantha värisema - sõna otseses mõttes - ning ma koperdasin võpatades paar tibusammu tahapoole.
Järsku tõusis Samantha nagu nöörist tõmmatuna püsti. Keegi nagu oleks temast kinni võtnud, ta püsti lükanud ning teda püsti hoidnud. Selline mulje jäi mulle, sest Samantha pea oli kergelt kuklas, suu paokil ning kõik kehaliikmed lõdvad. Äkki ajas Samantha pea sirgu ning tema silmad klõpsatasid välgukiirusega lahti ning tema suu väändus koledaks irveks.
,,Mina ei ole Samantha," sõnas Samantha. Kuid see ei olnud üldsegi Samantha moodi - tema suu liikus küll, kuid sealt tuli välja täiesti võõras, madalam ja ebameeldivam hääl. ,,Mina olen Balamyr."
,,Kes sa oled?" küsisin ma ebalevalt.
,,Ma ütlesin juba ja ma ei hakka seda kordama," irvitas võõras rahumeelselt.
,,Sa ütlesid, mis sinu nimi on, kuid sa ei öelnud kes sa oled või kust tuled," vastasin nii külmalt kui suutsin. ,,Sa võid vabalt olla üks jo.bu, kes tuli jo.budemaalt."
Samantha - õigemini see Balamyr - kiristas hambaid ja sisises: ,,Ma tulen Surnutemaalt. Kui see plika sai noaga pihta, ei surnud ta ära. Hoopis mind tiriti Surnutemaalt välja ja kisti selle tüdruku sisse. Nii ma olengi tema sees olnud sellest ajast peale, kui mind temasse tiriti. Ta ei osanud kahtlustada, et tema kehas on peale tema hinge veel üks hing. Üks hing, kes ihkab seda keha - kuigi see on vastassoost - ja anuda krahvinna Ellesmerat, et too võtaks mind oma teenistusse..."
,,Sa ei saa kunagi Samantha keha endale!" karjusin ma nii järsult, et Samantha keha lõi hetkeks vankuma. ,,Üle minu laiba!"
,,Olgu siis nii," ütles Balamyr nii vaikselt, et see kõlas sosinana. ,,Üle sinu laiba. Aga pea meeles, kui ma sind tapan, ei tule sinu sõbrannale sellest mitte mingit kasu - tema hukkub koos sinuga. Aga kui tahad, et sellest mingit kasu tuleks, siis pead keha hävitama - selle plika oma - ning me mõlemad paiskume tagasi Surnutemaale." Balamyr irvitas. ,,Noh, sul on valik: hävitada või surra?"
Ma jäin talle vastuse võlgu. Ma ei suutnud otsustada. Noh, surra polnud mul tegelikult võimalik. No, võimalik oli küll, kuid see on ju minu otsustada. Kuidas ma saan Samantha keha hävitada ja ta samal ajal ka ellu jätta. Võimatu. Nii et...ta peab surema niikuinii?
,,Kas sa võitled või mitte?" oli kõik, mida ma ütlesin ja proovisin seda võimalikult jäiselt öelda.
Samantha suu väändus jälle irveks ning Balamyri hing pani tüdruku käed kerkima. Samantha peopesad hõõgusid punakalt ning tema peopesadest ilmusid välja spiraalsed tuleleegid, mis sulandusid üheks ja muutusid punakaskuldseks tulekeeriseks. See polnud suur, kuid see polnud ka väike.
Tõstsin samuti käed ette ja lasin oma võlujõul peopesadesse hoovata. Rannetesse tekkis kerge soojus, mis levis üle terve käe, kuni vajus peopesadesse ja sõrmeotstesse. Siis hakkasid mu peopesad sinakalt kumama ning juba ilmusidki pisikesed veenired, mis suurenesid iga sekundiga ja siis tekkisid spiraalsed veetorud, mis sulandusid jällegi üheks ning paari sekundi pärast moodustus keeris.
Keskmise suurusega tulekeeris lendas noolena Samantha peopesadelt ning minu sinakalt kumav veekeeris vihises keravälgu kiirusega vastu. Keerised kohtusid ning käis kõrvulukustav kõmakas. Igale poole lendasid sinised ja punakaskuldsed sädemed. Kuid enne, kui ma jõudsin pilgu uuesti Samanthale suunata, vihises minu poole veelgi suurem tulekeeris ning ma põikasin viimasel hetkel kõrvale. Keeris lendas vastu puud ja puutüvi murdus kaheks - need kukkusid lumme.
Mõtlesin välgukiirusel. Nüüd või ei iial. Hingasin sügavalt sisse ja keskendusin. Lasin peaaegu tervel oma võlujõul peopesadesse voolata ning mu peopesad hakkasid sinakaslillalt kumama. Balamyr jättis tulekeeriste tekitamise, vaid vaatas huviga, mida ma teen. See oli viga. Naeratasin endamisi.
Mu peopesadesse hakkasid tekkima erklilla ja erksinise segused keerised mis hakkasid ühte sulanduma. Mu juuksed kerkisid iseenesest õhku. Keerised sulandusid suureks keraks, mis särtsus elektrist ning kumas. Kera eemaldus mu peopesadest ning jäi minust viieteistkümne sentimeetri kaugusel hõljuma.
Siis tekkisid eikusagilt neli erinevat värvi väiksemat kera ja need ümbritsesid suuremat kera. Punakaskuldne - tuli. Kergelt hallikas - õhk. Pruunikasroheline - maa. Ja sinakas - vesi. Need neli elemendikera lähenesid lillakale kerale ja sulandusid siis sellega ühte. Lillakas kera muutus veelgi suuremaks ning see kumas tugevamani ning särtsus aina rohkem.
Ja siis, nii vaikselt, et isegi Balamyr ei kuulnud, sosistasin ma käskivalt: ,,Nüüd!" Suur elektrikera nagu vabanes mingist puurist: see vihises kiiremini kui keravälk Samantha keha ja Balamyri hinge poole.
Enne, kui Balamyr arugi sai, mis toimub, käis tugev, veelgi kõrvulukustavam kõmakas ning kuna löögijõud oli nii tugev, paiskusin ma õhku ja oma endisest kohast mitu meetrit taha poole. Nägin vilksamisi Samantha eemale paiskuvat keha, enne, kui ma lumme kukkusin ja oma pea vastu kivi ära lõin. Kaotasin teadvuse.

- - -

Autori kommentaar »

Uhh, kui pikk. :) 7901 tähte - hehee! ;D

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


-Beanbiten-

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 1 )

 

Kommentaarid

isykas

Muide - natuke kriitikat, mis mulle varem ei meenunud: ära kirjuta koguaeg: see oli nagu siinjasealfilmis, see oli nagu siinjasealraamatus, ära kirjuta lõike raamatutest, mida mõned võib-olla iseg lugenud pole.
Sarnasus Witchiga on suur.

Muidu - SUPER! Jätka ruttu!
 

SweetyKitten

Jätka ! ^^
 

Arte25

J Ä T K A K Ä H K U ! ! !
 

LoveVidevik

Ossa, Cam'l on äge vägi!
 

-Beanbiten-

isykas - Nojah, tegelt ma seda koguaeg ei kirjuta. Muide, minu meelest pole erilist sarnasust Witchiga.
SweetyKitten -
Arte25 - Kui ma kähku jätkan, siis jõuab see lugu kiiremini lõpule, sa tead ikka seda?
LoveVidevik - Mhmh.
 

sireloks

isykas, sellel jutul pole kindlasti seost W.I.T.C.H.-idega, ehk siis ainult see osa

"Siis tekkisid eikusagilt neli erinevat värvi väiksemat kera ja need ümbritsesid suuremat kera. Punakaskuldne - tuli. Kergelt hallikas - õhk. Pruunikasroheline - maa. Ja sinakas - vesi. Need neli elemendikera lähenesid lillakale kerale ja sulandusid siis sellega ühte. "

Siin on sarnasus olemas, aga ega siis terve jutt sellega sarnane.
 

-Beanbiten-


 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima