Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Twelve worlds[part 92] (11)

03.09.2011 20:36, x193 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

- - -

92.TÜLID ARMSAGA - PEAN VEENDUMA, ET KÕIK LOOD EI LÕPPEGI VIST ÕNNELIKULT...

Pahvatasin rõõmutult naerma ning tonksasin küünarnukiga sõbralikult Carli. ,,Carl, ka mina pole rumal ega kuldkala mäluga," vastasin ma irvituse sarnase naeratusega, mis oli sõbralik. ,,Seega tean minagi, et me peame võimalikult ruttu kuninganna Bianchi juurde jõudma, et see paganama relv kätte saada, krahvinna Ellesmera ja needuse ära võita ning siis lõpuks ometi normaalset elu elada!"
,,Normaalset?" kordas Carl järsku palju vaiksemalt, kui ma olin oodanud.
Vaatasin poissi üllatunult ja vastasin ettevaatlikult: ,,Jah, normaalset. Tead ju küll: kooliskäimine, siis kooli lõpetamine, ülikooli minek ning lõpuks töö. Võib-olla ka abielu ja lapsed." Järsku sain oma viimase lause veast aru ning lisasin kiirustades: ,,Muidugi sinuga, Carl. Ja laps sünnib meil juba paari kuu pärast." Millegi pärast Carl vaikis ning ma küsisin ebalevalt: ,,Kas on midagi, millest ma ei tea, Carl? Mingi asi, mida sa pead mulle ütlema ja see võib mulle mingil viisil haiget teha?"
,,Võib-olla," oli kõik, mida poiss ütles ja seegi vastus kõlas vaevu kuuldavalt - peaaegu vaiksem kui sosin.
,,Võib-olla?" kordasin ma ja tõusin püsti. ,,Jessas küll, Carl! Mis asi see siis on, mis võib mu südame puruks rebida või siis mu hinge kildudeks murda!? Kas see puudutab tulevikku või olevikku või mida?" Nüüd olin tõesti kannatamatu ja veidi ärevuses ka - miks Carl niiviisi keerutab? See ei tõota just head, mõtlesin ma ärevalt.
,,Tulevikku," tõi Carl kuuldavale veel ühe lühikese vastuse.
,,Miks sa niiviisi keerutad?" nõudsin ma kannatamatult. ,,Kui see on midagi tõesti tõsist ja valusat, siis räägi sellest rahulikult ja võid ka vaikselt rääkida - ma kuulen niikuinii. Aga rääkima sa pead niikuinii! Carl, see võib tähtis olla!" Ma teadsin, et ma kõlasin üsnagi hüsteeriliselt ja ärevalt, kuid ma ei saanud midagi sinna parata. Oh, jessas küll, kuidas Carl võib vahel närvi ajada!
,,Me ei saa hiljem ju koos olla, Cameron," ütles Carl siis, millegi pärast veidi valjemini ja tema hääles kõlas ka kerge kannatamatus. ,,Sa peaksid ju seda ometigi teadma."
,,Miks?" pahvatasin ma nõudlikult, kuigi pidin peaaegu kergendusest naerma hakkama - seda ütlevad kõik kanged kutid filmides. ,,Ütle mulle põhjus, miks me ei saa pärast seda kõike - ma mõtlen selle all krahvinna Ellesmera ja needuse hävitamist - koos elada? Noh, me ei ole abielupaar ega midagi, kuid peale sinu pole mul kedagi!"
,,Sul on Celia olemas," tuletas poiss jälle tooni võrra vaiksemalt meelde.
,,Aga tal olen ainult mina!" hüüatasin ma. ,,Ema on läinud, isa on surnud... Ma ei tea isegi, mida ta praegu teeb! Võib ka nii olla, et kui ma tagasi koju jõuan, selgub, et vaene õeke on üldse plehku pannud oma parima sõbranna juurde või üldse ma ei tea mida teinud! Carl," lisasin ma anuvalt. ,,Tal on vaja kahte inimest, kes ei pea olema täiskasvanud, kuid nad peaksid olema vähemalt kaks aastat vanemad kui tema ise. Kuid mind on ainult üks. Sina oled see teine inimene."
,,Võib-olla mitte," oli kõik, mida ta ütles ning Carl tõusis püsti, pöörates mulle selja. Ta jäi näoga koopasuu poole. ,,Võib-olla pole ma see teine inimene," lisas ta jälle selle vaevu kuuldava, sosina sarnase tooniga. See on lihtsalt kohutav!
Ja jälle see kohutav sõna ,,võib-olla". Võib-olla läheb kõik hästi? Võib-olla mitte? Ja ,,järsku" ning ,,äkki" käivad samuti selle alla. Äkki me ei jõua? Järsku pole see või see võimalik? Ikka ja jälle need sõnad korduvad, isegi tavaelus. Kuid selles maagilises maailmas, kus mina praegu olen ja elan, korduvad need sõnad üha enam. Mul hakkab sellest juba kõrini saama, ausalt öeldes - miks aina võib-olla ja võib-olla? Ma tean, et lootusi ei tasuks hellitada, kuid siiski võiks endale öelda, et see või see asi tuleb välja või sa jõuad ikkagi kuhugile kohale. Kuid vahel sunnib saatus meid neid sõnu kasutama. Nagu nüüdki.
,,Miks sa ütled niiviisi?" küsisin ma siis, põrnitsedes, kulmud kortsus, poisi kukalt.
,,Sest mul on oma missioone ja ülesandeid täita, sellepärast!" pahvatas Carl järsu vihapurskega ning pöördus järsult, kätega vehkides, ümber. ,,Mul on oma elu, milles sinu osa ei ole..." Ja siis jäi poiss vait, saades aru oma lause veast. Ta avas suu, et midagi öelda, kuid sealt ei tulnud sõnu välja. Kuid mulle sellest piisas - ta oli seda öelnud. Kõik. Punkt. Nüüd ei ole tema minu elus samuti mingi tähtis tegelane - ta jääb tagaplaanile nagu näiteks otsus, kas ma peaks seinale kivitükkidega lilli ja päikest kriipima.
,,Noh - siis ongi kõik, eks?" ütlesin ma rahulikult, kuigi ma tajusin oma hääles olevat kerget vihavärinat. ,,Sina pole samuti minu elus siis enam osaline. Sa olid vaid külaline, kes ühel hetkel välja ilmus ja siis järsku kadus. Nagu tsükkel tulek-olemine-lahkumine. Mulle tundub, et sul, Carl, on tulnud lahkumisaeg."
,,Oota, Cameron, sa said valesti aru, ma ei mõelnud nii..." alustas Carl, kuid ma ei vaevunud neid sõnu kuulama. Täiesti mõtetu loba. Täielik raiskamine. Piisas juba neist sõnadest, mida ta paar sekundit tagasi ütles: ,,Mul on oma elu, milles sinu osa ei ole". Kõik.
,,Ma ei lahku sinu juurest," ütles poiss siis, millegi pärast anuva pilguga. ,,Ma olen endiselt tsükli keskpaigas."
,,Võib-olla ma eksisin," pomisesin ma ja langetasin pilgu. Carli silmad lõid särama. Tõstsin pilgu ja lõpetasin: ,,Võib-olla pean hoopis mina lahkuma."
,,Ei!" pahvatas Carl. ,,Ära mine!"
Kuid ma ei kuulanud teda. Tuhisesin temast mööda, joostes otse koopaavausest välja lumetormi keskele, mis väljas nüüd mässas. Igalpool paistsid vaid lumekünkad, terva tipuga kõrged mäed, lumised kuused ja männid ning külm, lumehelbeid täis taevas. Jooksin ühe kuuse alla, märjad pisarad põskedel voolamas ja siis õhku lendamas. Kui pisarad olid kadunud, jäätusid märjad kohad ning põskedel hakkas valus. Kuid ma ei teinud sellest valust välja, vaid potsatasin otse lumme istuma, selg vastu kuuse tüve toetatud. Mis saab edasi? küsisin ma endalt. Kas tõesti ei ole minu elus õnnelikku lõppu? Ja sellele küsimusele ei olnud mul mingisugust vastust.
Vaatasin sinna poole, kust olin tulnud. Minust oleks pidanud maha jääma jäljerada, kuid lumetorm oli nii tugev, et jäljed olid paari minutiga kadunud. Ohkasin kergendatult nii, et mu suust paiskus välja aurupahvak. Nad ei leia mind ülesse - see oli hetkel peamine.
Tõusin püsti, kui veendusin täielikult, et mu jõud on taastunud ning keegi mulle järele ei tule. Kuulsin küll kaugelt hõikeid, kuid ma ei teinud nendest välja - sammusin mööda sügavat lund edasi, mõlgutades mõtteid. Nüüd pean ma kuidagi kuninganna Bianchi juurde jõudma, et see kuramuse relv saada ja siis see paganama needus ära hävitada. Oi, kui raske mu elu ikka on - ma ei lakka selle üle imestamast...
Mind pani võpatama tasane krabin ja kribin. Vaatasin võpatades paremale ja vasakule ning nägin eemal okaspõõsast, mis liikus vaevu märgatavalt, kuid minu jaoks täiesti nähtavalt. Laskusin kummargile ja astusin vaiksete ja aeglaste sammudega okaspõõsa poole, hinge kinni pidades. Järsku paiskus põõsast üks punapäine kogu välja ja kargas mulle kaela. Karjatasin ehmatusest ja kukkusin lumme, kogu minu peal.
,,Sa poleks tohtinud niiviisi jalga lasta," kuulsin tuttavat häält. See oli etteheitev. ,,Carl on endast väljas ja ega ka Floriina kõige paremas tujus ole."
Urisesin vaikselt ja lükkasin Samantha enda pealt ära. Väristasin külmast õlgu, tõusin püsti ja kloppisin oma õhukesed riided ning suhteliselt viletsasti kokku pandud sammalkasuka lumest puhtaks. Pöördusin sõbranna poole ja piidlesin teda kahtlustavalt.
,,Kuidas sa mu üles leidsid?" pärisin ma siis, kaks lühikest sammu tagasi astudes. Kui ta oli mind otsima tulnud, et koopasse tagasi viia, siis olin valmis jooksu pistma - ma ju jooksen mitu korda kiiremini kui Samantha.
,,Tulin sind otsima," kehitas Samantha selle peale õlgu. ,,Floriina ütles, mis juhtus ja ma tulingi siia. Nägin jäljerada ja sammusin selle järgi, kuni see kadus. Siis ekslesin ringi ja nägin sind. Ja edasi tead sa isegi." Ta naeratas laialt.
,,Sa ei vii mu tagasi?" küsisin ma igaksjuhuks.
Samantha kehitas õlgu. ,,Pärast tõsiseid poisteprobleeme tuleb tüdrukul alati veidi aega üksi olla," lausus ta pärast väikest pausi. ,,Poisid seda ei mõista ja Floriina ka vist mitte, sest ma ei usu, et tal kunagi tõsist armulugu on olnud. Nii et ma saan sinust täiesti aru. Kuhu sa aga minna kavatsed?" Sõbratar keeras pea viltu.
,,Kuninganna Binachi juurde, kuhu siis veel?" vastasin ma ning hakkasin tiheda okasmetsa poole sammuma.
,,Oota!" hõikas Samantha ja jooksis mulle järele. ,,Ma tulen kaasa!"
Peatusin ja vaatasin teda kahtlustavalt. ,,Kindel?"
,,Jah!" kinnitas Samantha. ,,Me oleme selles nüüd koos, kas sa ei arva?"
Kehitasin õlgu. ,,Küllap vist," ohkasin siis. ,,Olgu, hakkame minema."
Samantha noogutas innukalt ja tõsiselt. Me keerasime koopale ja kõigile muule tahajäävale selja ning suundusime kindla sammuga okasmetsa poole, mis paistis paks ja ähvardav olevat. Kuused ja männid kõrgusid meie kohal ja heitsid meie peale ähvardavaid varje. Kuid me ei teinud Samanthaga neist varjudest välja ja sammusime kindla sammuga ohtlikusse metsa. Nüüd olime selles kahekesi. Carli võis jätta kõrvale - nüüd olime mina ja Samantha.

- - -

Autori kommentaar »

Ma ei ütle midagi selle kohta, kas Carl ja Cameron jäävad kokku või mitte. :) Seekord siis veidi pikem osa - 9270 tähte.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


-Beanbiten-

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 1 )

 

Kommentaarid

SweetyKitten

wow, super Jätka võimalikult kiirelt
 

isykas

Wow.

PALUN JÄTKA RUTTU!
 

LoveVidevik

See oli natuke kurva loomuga osa, sest ma saan Cam'st aru, kui palju võib haiget teha, kui poiss ütleb sulle, et tema elus sinu osa ei ole. Muidu superhea ja jätka!
 

-Beanbiten-

SweetyKitten - Tänud.
isykas - Miks kõik wow'tavad?
LoveVidevik - Jahm. Eks jätkan.
 

isykas

-Bb-, kõik wow'tavad, sest see oli lihtsalt SUPER osa. Kas tuleb veel ootamatusi? Ja millal tuleb järgmine osa? Kas tuleb kurb lõpp?

Muide - võin ma sind -Bb-ks kutsuda?
 

-Beanbiten-

Jap, sa võid küll.
 

-Beanbiten-

Muide, terve loo lõpp ei tule tegelt kurb.
 

isykas

Hea teada... Haa! Midagi ikka tuleb kurba!
 

-Beanbiten-

Oleneb.
 

sireloks

Vot selline osa juba läheb, tõeline pomm, mida keegi ei osanud aimata
 

-Beanbiten-


 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima