Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Twelve worlds[part 87] (12)

18.08.2011 21:03, x385 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

- - -

87.VÄIKE PUHKUSE HETK

Ärkasin tükk aega hiljem, kuid hoidsin silmi kinni. Samal ajal keerles minu peas küsimustepilv. Kui kaua olen ma teadvusetu olnud? Sekundeid? Minuteid? Tunde? Päevi? Isegi nädal? Noh, ma ei usu, et kuu aega, kuid see oleks võimalik...
Järsku tundsin teravat valu kõhu allosas ning ma surusin vaevu maha oige. Taipasin kohe, et see on - ma ei taha lihtsalt seda sõna öelda, sest see on endiselt minu jaoks absoluutselt võimatu! - minu lapse tagumine ning ma ei rõõmustanud selle üle karvavõrdki. Veel üks valusähvatus. Söandasin endast tasase, vaevu kuuldava oige välja lasta.
,,Cameron?" kuulsin Carli ebalevat häält. ,,Tulid sa teadvusele?"
,,Mmm..." mõmisesin ma arusaamatu ja kähiseva häälega. Köhatasin kurgu puhtaks ja vastasin samamoodi veidi ebalevalt: ,,Vist küll..." Avasin oma tinarasked silmad ja vaatasin Carlile otsa.
Vaatepilt oli alguses veidi hägune ja virvendas hetke, kuid selgines siis. Nägin, et laman minu ja Carli toas oma voodil. Silmanurgast nägin, et Samantha lebab liikumatult Carli voodil. Olgu, päris liikumatu ta ka ei olnud, kuid ta hingas vaevaliselt ja juba see tegi mu murelikuks. Ja siis nägin ma eemal, akna juures seismas musta juuksepahmakaga tüdrukut, kes paistis väga tuttav olevat...
Carl märkas mu pilku ja ütles rahustavalt: ,,See on Floriina. Mäletad ju teda, eks?"
Noogutasin tummalt, kui sain aru, miks see tüdruk nii tuttav oli. Jah, nüüd tuli meelde. Samal päeval, kui ma kolisin siia, Londoni teisse otsa, nägin ma teda. Floriina oli see, kes oli hüüdnud, et nende "isa" ootab neid. Ja siis hakkas kogu see "maagia värk". Avastasin oma maagilised võimed ja oma erilisuse. Ohkasin vaevu kuuldavalt, kuigi ma teadsin, et nad mõlemad kindlasti kuulsid seda - õnneks ei lausunud kumbki neist sõnagi.
,,Temaga sa rääkisidki telefoni teel, jah?" küsisin ma Carlilt vaikselt.
,,Sa olid siis üleval," ütles Carl napisõnaliselt.
,,Võib-olla," ütlesin naeratades.
,,See polnud küsimus."
,,Kui palju päevi siis on möödunud?" muutsin ma teemat. ,,Kaks? Üks?"
,,Üks," vastas Carl endiselt sõnaahtralt ning vaatas toa ukse poole. Ta paistis olevat sügavale mõttesse vajunud.
Nii möödus umbes viis minutit. Sellises veidi rõhuvas, mornis vaikuses. Floriina püsis liikumatult seistes akna juures, vaadates klaasistunud pilgul aknast välja. Mulle tundus, et ta keskendub millegile sügavalt. Vaatasin Carli poole - ka tema oli liikumatu ja vahtis ust, pilk poolikult klaasistunud. Ohkasin, kuid veelgi tasemini, kui enne - aiman, et nad kindlasti suhtlevad telepaatilisel teel või midagi sellist. Samantha lamas endiselt Carli voodis, rind aeglaselt ja veidi ebarütmiliselt üles tõusmas ja alla langemas.
Järsku Samantha hingamisrütm muutus ning tüdruk oiatas vaikselt. Olin enne püsinud liikumatult, kuid nüüd piidlesin ainiti Samanthat, süda vaikselt, kuid veidi kiiremini põksumas. Vähemalt on Samantha elus ja mitte krahvinna Ellesmera teener, ütlesin endale.
,,Kus ma olen...?" pomises Samantha.
Tõusin aeglaselt istukile ja siis püsti. Minu jahmatuseks ei hakanud Carl isegi protesteerima - tema pilk oli nüüd täielikult klaasistunud. Ma oleks võinud trummi ja trompetit samal ajal mängida, kuid poiss poleks mind ikkagi vist kuulnud. Naeratasin endale ja istusin Carli voodile.
,,Sa oled turvalises kohas," ütlesin ma siis Samanthale.
Tüdruku silmad hakkasid pilkuma ning lõpuks need avanesid. Samantha oli veidi segaduses ilmega, kuid siis ta ilme selgines ning ta ohkas sama tasa, kui mina olin ohanud. Küllap tal tuli meelde, kuidas ta üle noatera pääses ja kuidas me mõlemad üle noatera siia saime.
,,Kuidas sa seda tegid?" sosistasin ma siis nii vaikselt, et minu arvates pidi ainult Samantha seda kuulma.
,,Mida?" küsis tüdruk vastu, kuigi ma aimasin, et ta teadis, millest ma räägin.
Vastasin kohmetult: ,,Noh, sa tead küll... Kuidas sa...ellu ärkasid?" Kahe viimase sõna juures ma takerdusin veidi, kuna need sõnad kõlasid veidi tobedalt. Sama hästi oleks ma võinud Samanthalt küsida, kuidas ta oskab üle kitse hüpata.
,,Ma ei tea," sosistas Samantha vaikselt, pärast väikest pausi. ,,Kui nuga mind tabas, siis see oli väga valus... Siis ma kukkusin maha ning silme ees läks kõik mustaks. Ja järsku läks kõik halliks ning ma sain aru, et olen kuskil tunnelis. Lõpust paistis valgus. Hakkasin jooksma. Valgus muutus aina väiksemaks ja väiksemaks... See oli nagu portaal. Oli jäänud vaid peopesa suurune avavus, kui ma seda sõrmeotsaga puudutasin. Ja enne, kui ma arugi sain, lamasin ma endiselt kivipõrandal, terav valu kuskil roidete kandis."
Ma ei vastanud sellele seletusele midagi. Ja ei pidanudki vastama. Hingasin sügavalt sisse ja välja. See oli hingetõmbe hetk, väike puhkuse hetk. Kes teab, võib-olla hakkab see tsirkus kohe jälle peale. Nüüd seisin ma dilemma* ees - ma olen esiteks rase ja teiseks pean ma selle needuse murdma, millest jutt käis.
Tegelikult ma ei saanud täpselt aru, mis needusest jutt käis, kuid ma mäletasin, et see on hästi võimas ja mõjutab Maad. Kuid nüüd tahtsin ma rohkem puhata... Just siis, kui tahtsin püsti tõusta ja oma voodisse pikali heita, siis sähvatas toas valge välk ning minust paar meetrit eespool helendas suur, ümmargune laik.

- - -

Autori kommentaar »

Ma tean, et see osa oli igav, kuid mul oli suht kiire ja pidin kiiresti kribama... Tahaks rohkem lugejaid, kui LoveVidevik ja isykas...

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


-Beanbiten-

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 1 )

 

Kommentaarid

SweetyKitten

whoa, jätka kindlalt Jah, midagi ma jutu kohta öelda ei oska sest see on lihtsalt SUPER!!
 

CreepyMoon

Hea .. ootan uut : ))
 

Arte25

jätkaaa
 

isykas

Kui sa tahad rohkem lugejaid, hakkan seda oma varukassudega kommenteerima. JÄTKAJÄTKAJÄTKAJÄTKA RUTTU!!!!!!!!!!!!!!!
 

LoveVidevik

Normaalne, et mõni osa igav on. Jätka!
 

-Beanbiten-

SweetyKitten - Ok, kas see osa oli tõesti n i i huvitav???
CreepyMoon - Tänx.
Arte25 - Tänx.
isykas - Tee, mis tahad. Noh, ma ei tea, kuidas selle jätkamisega välja kukub... Aga ma ütlen sulle, et ma teen sajanda osani, epiloogi ning kõik.
LoveVidevik - Ok. Tänx.
 

isykas

Nuuks! Sa oled peaaegu parim kirjanik MK-s... Kui Lohedrina ja mõned teised erandid välja arvata...

J
Ä
T
K
A
!
 

-Beanbiten-


 

isykas

JÄTKAJÄTKAJÄTKAJÄTKAJÄTKAAAAAAA!!!!!!!!!!!!!!!!
 

-Beanbiten-

Täna ei saa, sest sõbranna tuleb ööseks. Homme võib-olla ka ei saa, kuid vb ikkagi saab.
 

sireloks

Oootan huviga Kahjuks on alati nii, et kõik head asjad peavad kord lõppema
 

-Beanbiten-

Mhmh.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima