Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Noortejutud

Tõeline Sõprus IV (1)

05.08.2011 22:51, x152 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Eelmises osas:

Vaatasin talle otse silma ning jäin ootama, mis ta mulle ütleb. " Kas sa oled eilse pärast VÄGA vihane ?" küsis ta. Nagu ta ise ei teaks. LOOMULIKULT olen. Miks ma ei peaks ? " Aga….

Vaatasin teda korra ning siis võtsin kotist oma musta ja pruuniga pinali. "Aga miks ma ei peaks ? Sa petsid mind. Ma ei oleks seda sinust uskunud, aga elu läheb edasi ning me jääme loodetavasti sõpradeks…kuigi…ma ei usu, et väga headeks sõpradeks." ütlesin talle tõsiselt ning viimase lause vaikselt pomisedes. Keerasin oma pea ära ning hakkasin kotis sobrama, et leida oma vene keele õpikut. "Kur.at küll !" ütlesin üpris valjult ning vägagi vihaselt. Teadsin ülimalt hästi, et õpetja ei suhtu sellesse hästi. Virutasin oma pea vastu lauda ning hakkasin sosinal sõimusõnu lausuma. "Tricy ?" küsis Alex närviliselt. "Olevait! Ma ei ole Tricy !". "Mis juhtus Tric…Beatrice ?" kokutas ta vaikselt. Klassi hakkas juba inimesi kogunema ning sellepärast kuulsin teda väga vaikselt. " Ah ? Aa. Õpik jäi maha…ma pole kunagi saanud märkust õpiku puudumise pärast. " seletasin talle ning siis lahkusin laua tagant, et minna õpetajale ütlema. Kõndisin l'bi 30 kohalise klassi ning jõudsin õpetaja laua juurde, kus blondeeritud ning sirgendatud juustega, ohtra meigi ning geelküüntega õpetaja istus. Uskumatu, et selline oli meie õpetaja. "Õpetaja Jelena ?" küsisin aralt. " Jah Beatrice ? Mis su mure on ?" küsis õpetaja teeseldud sõbralikkusega. " Mul jäi õpik koju.".Teadsin, et talle tuleb seda kuuldes naeratus näole.
"Aiai, sa tead mida ma siis tegema pean Beatrice ? " küsis õpetaja salakavalalt. Olin surmkindel, et nägin ta silmist puhast õelust ja vihkamist minu vastu. "Jah.". Ulatasin talle oma päeviku ning jäin vaatama, kuidas ta oma läikiva roosa tindiga kirjutab päevikusse: "Märkus õpiku koju jätmise eest !". Ohkasin masendunult ning võtsin talt oma päeviku. Nägin teist pilke minu poole suunduvat ja nende ehmunud nägusid. Olin suurepärane õpilane ning see oli mu elu ESIMENE märkus ja kõik sellepärast, et ma läksin Alexist lahku ning siis Kellyga šoppama. Raputasin korra pead ning kõndisin siiski uhkelt oma kohale. Vaatasin veel korra Kellyle otsa, kes üidi Elizaga istuma, nad pole kunagi olnud sõbrad, kuid õpetaja nii nad istuma pani. Teadsin, et Kelly ei kavatsegi temaga enam suhelda. TEan ja olen alati teadnud, et saan Kelly peale kindel olla. Vaatasin Kellyle veelkorra otsa ning nägin tema silmis kurbust. Manasin näole nukra naeratuse ning prantsatasin toolile.
Nägin korra silmanurgast Alexit minu poole vaatamas. Rebisin vihikust lehe ning kirjutasin oma viltuse käekirjaga: "Miks sa nii tegid mulle ?". Samal ajal tilkus üks mu pisaratest paberile. Nuuksudes lükkasin paberi Alexi lauale ning jäin vastust ootama. Korrutasin omale mõttes et ma ei nutaks. Kuid on see võimalik üldse või ? "Preili Yolanda, on teiega kõik korras ?" vaatasin oma tõenäolsilet punetavate silmadega üles õpetaja poole ning noogutasin haledalt. " T-t-t'iesti korras." ütlesin kokutades ja näole mingit haldeat naeratust manades. Nägin õpetaja pilgus kahtlust, kuid siiski ta naeratas ning jalutas minema. Kuidas ma küll vihkasin seda säravvalget naeratust. Varjasin juustega oma tomati punast nägu ning keskendusin tööle. Märkasin järsku paberit enda laual samuti viltuse, kuid õmarama käekirjaga kirjutatud tekstiga. Võtsin paberi ning hakkasin lugema. "Beatrice, sa ju tead, et ma tõesti armastan sind…ma ei oska selgitada, kuidas see eile asi juhtus…lihtsalt juhtus. Kas sa andestad selle mulle? ". Pisarad tikkusid mulle silma, kuid sain neist võitu. Loomulikult ma ei andesta. Rebisin paberist välja tüki tema kirjutisega ning pistsin pinalisse. Tõusin lauast püsti ning kõndisin pea püsti prügikastini ning rebisin meie kirja pooleks, neljaks ja nii edasi. " Preili Yoalnda?" küsis õpetaja kohkunud ilmel. Turtsatasin. "Õpetaja ? Ma tunnen ennast üpris kehvasti, olen kindel, et mul on mingi külmetus, kas ma võin koju minna ? Ma arvan, et ma ei pea tunni lõpuni vastu." rääkisin talle teeseldud nukra tooniga. Loomulikult polnud mul midagi peale masenduse viga. "Aga muidiugi preili Yolanda, parem kui te teisi ei nakata." ütles õpetaja üllatavalt rõõmsalt ning jätkas arvutis olemist. Võtsin oma koti ning ladusin asjad sisse ja lahkusin klassist. Ma polnud kunagi nii teinud. Kihistasin vaikselt naerda endamisi. Tundsin oma südame metsikut kloppimist. Olin nii elevil, et värisesin veidike, kuid kõndisin siiski vaikselt ja korralikult garderoobi ning seejärel koolist välja. Kohe kui koolimajast välja sain alustasin kiirjooksu bussipeatuseni.

Astusin bussist välja otse loomaaia poole. Ostsin juba kolmandat korda see nädal pileti ning sisenesin vanasse, kuid imeliselt armsasse loomaaeda. Jooksin rebaste juurde ning istusin puust pingile, kus istus juba ka mingi poiss. Imelik. Tavaliselt polnud siin kedagi. Poisil olid heledad juuksed ning ta tundus üpris pikka kasvu.
"Sulle meeldivad rebased ?" küsis ta järsku, äärmiselt pehme häälega. "N-n-nad on mmmu elu. " kokutasin. Kuulsin teda naermas. "Sulle ?" küsisin. Poiss noogutas nnukalt ning suundus rebastele lähemale. " Meie kodu juures…nad luusivad koguaeg ringi, mu vanemad vihkavad neid. Mina aga armastan neid rohkem kui ei midagi muud. Peaaegu igapäev lähen koolist koju tulles esimese asjana hoovi, et neid näha." rääkis poiss unistavalt. Kuulasin teda uimaselt, ma totaalselt nautisin ta pehmet häält ning viisi kuidas ta rääkis. See oli nii…nii…rahustav. " Miks sa siis siin oled ?" küsisin huvitatult. Tõusin samuti püsti ning liikusin ta kõrvale. " Siin pole peaaegu kunagi kedagi." ütlesin talle nukralt. " Ma tahtsin lihtsalt saada koolist rahu, koju poleks ma saanud minna seal on mu ema koos mu väikse õe Jasmin'iga ning siis ma tulingi siia. Aga miks sa siin oled ? Keset kooli ?".
Rääkisin talle kogu loo ära ning tundssin ennast rõõmsana kui märkasin teda mind kuulamas, minuga kaasa rääkimas ja kaasa tundmas minu murele.

Kommentaarid, pastakad ja kriitika oodatud ;D

Pühhid minu lillekesele

JÄTKUB


Autori kommentaar »

6000

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


W0lfinator

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

garfield

Fantastiliselt maagiline armas jutt x3
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima