Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Twelve worlds[part 81] (17)

26.07.2011 14:44, x268 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

- - -

81.EBAINIMLIK LAPS - MIDA MUUD SAIGI OODATA?

Carl ainult jõllitas mind. See hakkas tasapisi juba närvidele käima - jõllitab ja jõllitab; kas ta üldse midagi ütleb ka siis või!? Ma põrnitsesin altkulmu vastu; mul oli kas-sa-siis-ei-saa-aru-et-see-on-tõsi ilme. Lõpuks tõusis poiss püsti ja pöördus ümber - ta jäi seljaga minu poole.
,,Ma ei usu seda," ütles ta lõpuks tasa. Ei, vaevu kuuldavalt - inimese kõrv poleks sellest lausest silpigi kuulnud, kuid mina kuulsin.
Nähvasin tema selga - no tore on, miks ta peab mulle oma selga näitama!? - vahtides: ,,No tore on, et sa ei usu! Teeme siis nii, et hakkame naerma ja ma "tunnistan" ülesse, et see oli kõik nali? Ma pean ütlema, et ma ei ole lihtsalt sada aastat trenni teinud ja ma olen ülipalju burgereid ja friikartuleid söönud ning sellepärast mul tekkiski üleöö see väike mügarik? Ole nüüd, Carl - sa pole nii juhm."
,,Sa ei saa olla rase."
Nähvasin veelgi vihasemalt: ,,No kahjuks olen küll, kui sa just pime ei ole."
,,Me pole..." Carl vakatas.
Muigasin kergelt ja ütlesin: ,,No, ikka oleme küll."
,,Me peame haiglasse minema," otsustas Carl siis.
Turtsatasin kõrgilt ja kõõritasin Carli poole. ,,Jah ja mida me ütleme? ,,Vabandust doktor, me suudlesime veidi poisiga ja magasime koos ning ma jäin üleöö rasedaks - kas saaksite palun mu üle vaadata?" See jätaks meist väga veidra mulje ja niiviisi me võiks isegi pehmete seinte vahel lõpetada."
Carl selgitas kiiresti: ,,Ei-ei, mitte tavalise doktori juurde..."
,,Psühhiaatri juurde siis?"
,,Mul on haiglas üks doktorist sõber," lausus poiss minust absoluutselt välja tegemata. ,,Tema nimi on Oliver Wayter. Ta tegeleb nende sünnituste, raseduse... - noh, igatahes nende värkidega, mis on seotud rasedusega."
Naersin vaikselt - tema viimane lause oli päris kohmakas. Muidugi polnud ta veel šokist ja ehmatusest toibunud - ikka veel nagu joobunud inimene; kulub paar tundi, enne, kui ta kaineks muutub. Noh, vähemalt osaliselt...
,,Millal me lähme?" küsisin ma siis.
,,Kohe," vastas Carl otsemaid ning läks telefoni juurde, et sellele Oliverile helistada - vist.
Carl valis numbri ja rääkis kiiresti kellegiga prantsuse keeles. Hmm, prantslane? Veider nimi prantslase jaoks... Ah, see pole praegu tähtis. Mõne sekundi pärast lõpetas Carl kõne ja pani toru hargile. Ta tuli tagasi minu juurde ja suudles mind kiiresti huultele - milleks praegusel hetkel romantikat?
,,Oliver on valmis meid vastu võtma," teatas poiss. ,,Lähme siis nüüd."
,,Olgu," nõustusin ma. ,,Joostes."
,,Oled sa ikka kindel, et sa...?" alustas Carl kõhklevalt, kuid ma katkestasin teda.
,,Ma suudan joosta, tänan väga," nähvasin ma ja olin hetkega oma toas.
Panin ruttu tumesinised teksad jalga ja panin laia heleroosa pluusi selga. Jalga tõmbasin kiirelt mingid suvalised triibulised sokid ja tegin endale korraliku hobusesaba. Järgmise hetkega olin esikus ja tõmbasin saapad jalga. Sikutasin jope selga ja torkasin pehme tutiga mütsi pähe. Kätte panin kiiresti mingid suvalised täppidega kindad, mis olid küll õhukesed, kuid ajas asja ära.
Carl juba ootas mind. Ta oli endale mingid tossud jalga pannud ja helesinise mustade triipudega jope selga tõmmanud. Ta avas sõnagi lausumata ukse ja sulges selle, kui ma väljas olin. Ukse lukustanud, panime jooksu.
- - -
,,Oled sa ikka selles kindel?" küsisin ma veidi ebalevalt.
,,Täiesti," vastas Carl.
Seisime suure, mitme korrusega valge hoone ees, mis pidi olema haigla. Läksime uksest sisse ja küsisime, kus on Oliver Wayter'i kabinet. Selle teada saanud, läksime teisele korrusele, koridoris veidi edasi ja koputasime valgele uksele - siin oli vist kõik valge -, millel oli kuldne silt. Sildil oli doktori nimi kirjas.
,,Sisse," kõlas seest tuhm hääl ja uks avanes iseenesest.
Carl läks kõhklemata sisse, kuid ma kõhklesin veidi lävel. Kuid ma võtsin oma julguse kokku ja astusin kabinetti; sulgesin enda järel ukse.
Kabinet oli veidi hämar, sest helelillad kardinad olid väikese akna ette pooleldi ette tõmmatud. Heledal põrandal oli suur tuhmroheline vaip, mis oli kaunistatud kuldsete niitidega ning seinad olid tumepruunist puidust. Seinte ääres olid riiulid, kus lebas igasugu asju - purgikesi, karbikesi, raamatuid... Akna lähedal oli pikk kirjutuslaud, millel lebasid pliiatsipurk, paks patakas pabereid, korralik virn raamatuid ja karbikaas, millel oli terve hulk kirjaklambreid. Laua ees oli kaks musta tooli, millel oli kaks musta patja.
,,Tere," ütles järsku üks mehehääl ja ma võpatasin.
Alles nüüd nägin, et kirjutuslaua taga istub samasuguses toolis keskealine mees, kellel olid mustad veidi sorgus juuksed, ümmargused prillid, mustad vuntsid ja must kitsehabe. Nahk oli mehel heleda võitu, huuled täidlased, silmad rohelised ning nina pikk. Nende täidlaste huulte vahelt paistsid tuhmvalged hambad. Seljas oli mehel arstiriietus.
,,Tere," vastasin ma Oliver Wayter'le ebaleva häälega.
,,Sa oled vist Cameron?" küsis mees sõbralikult.
,,Jah."
,,Ja jäid üleöö rasedaks?" uuris doktor edasi.
Noogutasin. Kuid mu noogutus jäi tuimaks. Järsku mu silmad sulgusid...
- - -
Ärkasin poole tunni pärast ja avastasin, et istun pooleldi lamades sellel mustal toolil, mis kirjutuslaua ees oli. Raputasin enda virgutamiseks pead ja vaatasin uimaselt ringi - olin endiselt kabinetis. Nägin, et Carl istub teisel mustal toolil ja vaatab mind murelikult, kuid siis naeratab. Nägin silmanurgast, et Oliver Wayter istub samuti ning vaatab mingeid pabereid.
,,Oi, sa ärkasid," lausus mees pilku tõstes rõõmsalt. ,,Uurimused on sooritatud samuti."
,,Miks ma magama jäin?" uurisin ma.
,,Seda oli vaja uuringute tegemiseks," vastas doktor ja heitis veel ühe pilgu paberitele, mida ta käes hoidis. ,,Ja...see laps ei ole inimlik."
,,Inimlik?" kordasin ma.
,,Jah," asus Oliver Wayter selgitama. ,,Ta on pooleldi inimene ja pooleldi ebainimlik olevus. Kuna ta on pooleldi ebainimlik, siis see võtab tal pool kasvamis aega kõhus ära. Ta peaks välja tulema umbes nelja ja poole kuu pärast."
,,Nii vara?" ahhetasin ma.
,,Jah."
,,Kas me võime minna?" tegi Carl järsku suu lahti.
Doktor kehitas õlgu. ,,Ma arvan küll."
Tõusime Carliga püsti ja jätsime Oliver Wayter'ga hüvasti.
Kui me väljas olime, siis küsisin ma: ,,Mida sa sellest arvad?"
Kuid Carl ei vastanud mulle - ta nägu oli täiesti ilmetu.

- - -

Autori kommentaar »

Üle pika aja uus osa. :) 6342 tähemärki. Mõnda aega - kõige rohkem vist nädal - ei tule vb uus osa. Kui tahate midagi muud veel lugeda, siis lugege Wattpad's minu uut juttu ,,Vampiir". Kasutajanimi on Puella.

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


-Beanbiten-

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 1 )

 

Kommentaarid

LoveVidevik

Kahju, et mõnda aega uus osa ei tule. Muidu hea!
 

isykas

Kas Carl läheb kunagi ka Cameroni juurest ära? Kui jah, siis ma löön su maha.
 

Feliz-

Samad sõnad, mis isykal , hea osa muide!
 

TwilightSaga

Väga lahe
 

SweetyKitten

Jätka bii vara kui võimalik.
 

-Beanbiten-

LoveVidevik - Ok.
isykas - Looda sa.
Feliz- - Kui sa mu maha lööd, siis ma löön su ise maha.
TwilightSaga - Tänx.
SweetyKitten - ,,Bii vara kui võimalik"? Mingi uus sõna?
 

CreepyMoon

Hea, ootan uut . ; DD
 

Merikajakas

Hallooo, sõbrake, Sa oled parem kui päris kirjanik... Ja ma võtan oma sõnad kriitika suhtes tagasi, sest see romantika oli täiesti õigustatud!
 

-Beanbiten-

CreepyMoon - Tänud.
Merikajakas - Tänx.
 

sireloks

Ei oska kommenteerida muud, kui et hea osa oli
 

isykas

Sa PEAD ruttu jätkama.
 

-Beanbiten-

Mõlemale: Jätkan niipea kui võimalik.
 

isykas

Khmmm, ülehomme on teisipäev.Kas jätkad kaa?
 

sireloks

Ma iga päev käin ja kontrollin kas uus osa tulnud
 

-Beanbiten-

isykas - No, ma vaatan... Mul pole lihtsalt aega olnud...
sireloks -
 

isykas

PALUN jätka!!!
 

-Beanbiten-

Ma vaatan, kas täna jõuan...
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima