Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Noortejutud

Tõeline Sõprus II (4)

21.07.2011 19:43, x134 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Eelmises osas:

Panin riidesse ja kekslesin alla korrusele, et süüa ära oma hommikusöök, mida ema mulle iga hommik valmistab. #!?!#o ja võileib.
Istusin vana puidust laua taha ning hakkasin sööma, lahkusin tavaliselt kodust kõige hiljem.
__________________

Pärast söömist hüppasin vannitoast läbi, et pesta hambad ning vaadata välimus üle. Natukese aja pärast astusin juba uksest välja, et minna kooli. Tee koolini oli tohutult lühike ninng koolini oli veel kaua aega. Lubasin endale pisikese jalutuskäigu, otsustasin minna ringiga. See tähendas metsa ääres kõndmist. Läksin üle tee ja suundusin tavapärasest teekonnast kõrvale. Lülitasin IPodi sisse ning valisin loo " Skyscraper - Demi Lovato" ja hakkasin vaikselt kaasa laulma.

Laulu lõp#!?!#s märkasin eemal shokeerivat vaatepilti ning tardusin paigale. Vaatasin nimelt suudlevat paarikest klaasistunud silmadega. Üritasin tuvastada tüdrukut. Blondid lainelised juuksed ? Hmm…OHMYGOSH! karjusin vist liiga kõvasti. Nägin neid kahte ehmunult enda poole vaatamas. Eliza ja Alex ! " A-a-alex !" ütlesin kokutades ning pisaraid tagasi hoides. " Beatrice ! Ma võin sulle selgitada ! " karjus ta mulle järele. Jooksin, silme ees pilt udune. See oli nii kohutav. Me ju käisime Alex'iga. Mitmendat aastat ju ! Kuidas ta võis ? Kuidas Eliz võis ? Ta on ju mu sõbranna !! Pilt silme ees muutus pisarates uduseks ning komistasin.

Silmitsesin oma veritsevat põlve ning tegin katse püsti tõusta. Jalad värisesid ning ähvardasid iga hetk kokku variseda. Kõndisin tasakesti bussipeatusesse, et istuda bussile, mis viib loomaaaeda. Iste oli määrdunud ning haises viina järgi. Krimpsutasin nina ning hoidsin hinge kinni.

Ostsin loomaaias viie eurose pileti ning sisenesin loomade maailma. Kõndisin mööda pisikest teed rebaste maja poole. Kõndisin mööda ahvidest, lindudest ja elavantidest kuni jõudsin nende, imeliste loomade juurde. Istusin vaikselt pingile ning jäin neid vaatama. Väiksed vaskpunased olevused kõndimas mööda hiiglasliku klaasist maja. Surusin käe vastu akent soovides olla seal. Pisarad voolasid endiselt mu silmist ning soov olla rebaste juures sundis mind veel rohkem pisraid valama. Järsku kuulsin oma telefoni helinat. Sikutasin selle kotist välja ja vaatasin. Kelly. Ma ei vastanud, ma tean,et ta tahab mind lohutada ja kõik on tore ja nii edasi, aga ma tõesti vajan üksi olemis aega. Telefon jälle helises. Võtsin ohates vastu ning ütlesin tüdinul häälel: "Mis sa tahad ?".
" Kus sa oled ? Loomaaias ? Sa ei tee ju kunagi koolist poppi ! Mis juhtus ? Midagi Alexiga ?" põhimõtteliselt karjus Kelly. "Oh…Kelly, jah ma olen loomaaias. Mitte midagi erilist ei juhtunud peale selle, et ALEX JA ELIZA SUUDLESID MINU SILME EES !!! " sõnasin vaikselt ning viimase asja karjudes. " Ma räägin temaga" ütles Kelly kohutavalt vihaselt. " Ei…Kelz…pole vaja! Ma saan ise kõik korda, AUSALT ! " nutsin. Vaikus. Ta jäi vait.
"Ma hiljem helistan ja ütlen sulle, mis ta rääkis. Tsau, proovi olla rõõmus ! " ütles Kelly tõiselt ja pani kõne ära. Oh ei. Mida ma küll tegin ? Miks ma talle rääkisin ? Saatsin talle sõnumi:

Kelz ! Ausalt ! Palun…me saame ise kõik korda, ära räägi talle sellest et sa tead !! KELLY!

Lülitasin telefoni välja ning suunudsin rebaste juurest väljapääsu poole ja siis koju.

Lamasin voodis, suur Kelly poolt toodud šokolaadi kommide karp ees ning pisarad voolamas. " Ära nuta Beatrice ! " ütles ta kurvalt. Ta ju proovis mind aint lohutada. " Ma tulen homme kooli, et ta ei arvaks, et ma mingi nõrguke olen! " ütlesin karmillt. " Oled kindel ?" küsis Kelly. Soovisin praegu ainult seda, et saaksin olla rebane. See oleks parim viis lahendada kõik mured. Kuid isegi laps teadis, et murede eest põgenemine pole parim viis.

Kelly istus ikka veel mu voodi äärel ning hoidis mu kätt. " Tead mis ?" üsis ta väga järsku ning salakavalalt. " Noh ? " küsisin teeseldud elevusega ning seejärel tagasi kurvaks muutudes.

JÄTKUB

Pühhid - Garfield'ile , Laurale JA nendele, kes esimest osa kommisid : 3


Autori kommentaar »

3982

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


kaisukas213

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

garfield

Aaaalmaas x3
 

kaisukas213

täänud ; 33
 

MIRJAM

Millal uus osa?
 

kaisukas213

ma arvan, et homme meeldis muidu ?
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima