Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Twelve worlds[part 78] (8)

21.07.2011 15:18, x210 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

- - -

78.VALIK - SURRA VÕI ELADA?

Jäine laine vuhas minust üle, kuid ma ei liigutanud end. Mingi hele valgus torkis mu silmi nagu tahtes, et ma need avaks. Rahulikus vallutas mu meeli - minu meeltes ja tunnetes polnud jälgegi meeleheitest, vihast või hüsteeriast. Mitte mingit negatiivset emotsiooni.
Hele valgus torkis aina valusamani. Ma sundisin end silmi avama. Ma polnud enam asfaldil, lompide keskel, lõhnaks prügikastidest tulev lehk. Ma lebasin meeldivalt rohelises metsas, kus rohi oli silitav, puud kaunid ja tuul jahe ning mõnus. Avastasin, et mul oli seljas valge siidkleit ja mul polnud jalas kingi. Juuksed lendlesid mul lahtiselt tuule käes.
Tõusin püsti ja nägin ümbrust paremini. Eemal oli väike lagendik, kus voolas väike, helesinise veega oja. Jooksin kerge sammuga lagendikule. Lagendikul oli sama silitav rohi ja üksikud kaunid puud. Maas kasvasid mõned nartsissid, karikakrad, moonid, sinililled, roosid ja nurmenukud. Veider, mõtlesin ma naeratades. Nii värviline lillevalik. Oja kohal lendasid värvilised liblikad.
Ma astusin ojale lähemale ja istusin sinna, lastes tuulel mind oma jaheda puudutusega paitada. Järsku kuulsin ma rohu vaikset kahinat, kui keegi minu poole tuli. Kerge sammuga ja rahulikult - nagu minagi. Pöörasin pead ning nägin oma päris ema. Ta polnud muutunud. Tema juuksed olid ikka veel hõbedased ning tal oli sama riietus, mis eelmine kordki - peaaegu läbipaistev valge kleit.
Ema naeratas ja tervitas: ,,Tere, mu tütreke. Meie viimasest kohtumisest on möödunud natuke rohkem kui aasta."
,,Tere, ema," vastasin ma naeratades tervitusele ja tõusin kergelt püsti.
,,Mis sind nüüd siia toob, kallis?" uuris ema siis - ta astus mulle sammu lähemale. ,,Kas sa oled taas surma äärel kõikumas?"
Noogutasin nukralt. ,,Küllap vist," vastasin ma teisse suunda vaadates. ,,Mind lasti kuuliga - tuimuskuuliga, kui täpne olla - ja ma olen nüüd vist surnud, kui ma ei eksi."
Ema naeratas ja võttis mu käe pihku. ,,Jalutame veidi?" pakkus ta sõbralikult. ,,Siis sa saad kõik ära rääkida, mis selle aasta jooksul juhtunud on."
,,Olgu pealegi, ema," nõustusin ma.
Ema suundus kergel sammul lagendikust välja. Kuid mitte sinna, kust ma tulin, vaid edasi. Ta astus metsa vahele ja ma järgnesin talle samasuguse kerge sammuga. Ma võiksin siin maailmas ka hõljuda ja lennata, kui see võimalik oleks - ma ei teadnud, kas siin on üldse mingit maa peal hoidvat gravitatsioonjõudu.
Me jalutasime emaga mööda metsa edasi. Me ei komistanud juurikatele ja mingitele maas lebavatele puurontidele, sest siin metsas neid polnud. Seda metsa hoitakse justkui puhtana. Ma võisin vanduda, et nägin vahel puude vahel kedagi. Samasugust nagu ema - hõbedaste juuste ja valgete riietega.
,,Kas ma olen siis surnud või mitte?" küsisin ma lõpuks ema käest, kui vaikus liiga rõhuvaks muutus. ,,Sinu naeratusest võin ma järeldada, et siin on mingi konks sees."
Ema ohkas ja pöördus minu poole. ,,Asi on selles, et sul on valik," vastas ta taevasse vaadates, kus erkkollane päike helesinise taeva taustal säras. ,,Sa võid valida, kas sa liigud edasi - ehk jääd surnuks - või lähed tagasi - ehk jääd ellu."
Ma peatusin suurest jahmatusest. ,,Mul on valik?" sosistasin ma vaevukuuldavalt. ,,Ma võin nagu...ellu ärgata? Või siis...surra?"
Ema peatus samuti ja noogutas. ,,Sul on tõesti valik," sõnas ta mind veidi nukra ilmega silmitsedes. ,,Metsa lõpus on kaks portaali - valge portaal ja must portaal. Valge on elu ja must on surm. Kui valgest läbi lähed oled tagasi Inimestemaailmas. Kui lähed mustast läbi, siis sa ilmud tagasi siia - lihtsalt teise kohta."
,,Aga miks just minul on valik?" esitasin ma järgmise küsimuse. ,,Aga miks näiteks sul ei ole seda valikut ema?"
Ema hingas sügavalt sisse ja vastas: ,,Sina saad valida sellepärast tütreke, sest sa oled tegelikult surematu."
Ma jõllitasin teda. ,,Surematu?" sosistasin ma siis nõrgalt.
Ema selgitas: ,,Alati siis, kui tavaline inimene peaks surema, ilmud sina hoopis siia. Siis sa saad valida portaalide vahel - valge või must. Ainult surematud saavad nii teha - tavalised ei saa. Ka sinu vanaema," - ma võpatasin selle peale kergelt - ,,oli surematu, kuid siis, kui ta oli juba kahesaja aastane, valis ta musta portaali."
,,Kas sa soovitad mul võtta...?" alustasin ma, kuid ema katkestas mind.
,,Sa pead võtma valge, kallis," sõnas ta mulle tõsiselt otsa vaadates. ,,Sa pead oma elu edasi elama, et võita needus, mis hakkab maakerale mõjuma."
Ma hingasin sügavalt sisse ja sosistasin vaevu kuuldavalt: ,,Hüvasti siis."
,,Hüvasti," sosistas ema tasa vastu ning suudles mind põsele. See oli soe ja pehme.
Justkui taibates, mida teha, keskendusin ma. Ümbrus muutus ähmaseks ja hakkas keerlema. Hetke pärast ma ilmusin lagendiku taolisse kohta. Kuid see ei olnud lagendik. Minust kümme meetrit tagapool oli sinka-vonkalik metsaäär ja see pind, kus ma seisin, oli kollakas ja krobeline. Minu ees oli tumesinine "sein", milles olid kaks portaali - valge ja must.
Hingasin sügavalt sisse ja välja. Mul oli valik. Ema otsustas, et ma võtan valge. Kuid kas ikka võtan? käis mul peast läbi. Järsku oleks parem võtta must? Olin hakanud valge portaali poole minema, kuid ma peatusin. Siis sa vead tervet maailma alt, kostus hääl mu peas. Raputasin peas ning katsusin valget portaali.
Käis jõnksatus ja ma vihisesin mööda valget sügavikku alla. Siis ma kukkusin maha või siis oma keha sisse - ma võisin ju vabalt vaim ennem olla - ja avasin silmad. Ma lebasin endiselt lompide keskel asfaldil, ainsaks lõhnaks prügikastidest tulev lehk. Ma olin elus. Ma olin surematu.

- - -

Autori kommentaar »

Cameron on elus, hipp-hurraa! :D

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


-Beanbiten-

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 2 )

 

Kommentaarid

SweetyKitten

whoa, see oli midagi...huvitavat

Jätka kindlasti ja väga varsti !
 

TwilightSaga

Super hea !
 

nikike

nii maheee
 

isykas

Ma tänan sind KOGU südamest, et sa tal surra ei lasknud! Kui see lugu peaks lõppema õnnetult, siis sa hakkad seda kahetsema...

Jätka ruttu, eks?
 

Feliz-

See oli huvitav...
 

LoveVidevik

Nagu ülihea!
 

sireloks

Oh, küll oli põnev, Cameron on SUREMATU!!!!!!!!!!!!! Jeeeeeeee!!!!!
 

-Beanbiten-

SweetyKitten - Mhmh, täna tuleb vist uus osa - vaatan ühe asja ära ja teen ära!
TwilightSaga - Tänud.
nikike - Mahe või lahe? Kirjaviga või õigesti? Irww...
isykas - Jap, jätkan ruttu. Oh, mida sa teha kavatsed - minu ka ära tappa või?
Feliz- - Mh?
LoveVidevik - Tänx.
sireloks - Jehhuuu!!!!
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima