Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Twelve worlds[part 71] (12)

11.07.2011 12:50, x186 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

- - -

71.JUHTLÕNG

,,Millal see juhtus?" küsisin ma sosinal, isa valgeid juukseid silitades.
Mitte mingit verd. Ainult õudust väljendav ilme, kangestunud liikmed ja valged juukseid. See tundus tuttav... Ma ahmisin vaevu kuuldavalt õhku. Ma teadsin, miks see mulle tuttav oli! Siis, kui Carl oli mind unustama pannud, et ma olen eriliste võimetega olend, lugesin ma seda ajalehest. Ema oli andud mulle ajalehte lugeda ühe veidra artikli pärast, mis rääkis kummalistest mõrvadest. Artiklis olid surnutel samad tunnused: valged juuksed, kangestunud liikmed ja õudust väljendav ilme.
See tundus väga veider. Olin märkamatult põlvili laskunud, nii et ma tõusin püsti. Ma pidin lihtsalt sellele mõrvajale kätte maksma. Nende inimeste eest, kes on surnud. Mu isa eest, kes võis küll mitte mu päris isa olla, kuid ta oli ikkagi mind üles kasvatanud. Mu silmanurgad muutusid niiskeks ning nendest hakkasid voolama läbipaistvad ja soolased pisarad. Need nirisesid mööda mu põski, jõudsid lõuani ning tilkusid pluusile, jättes pisikesi märgi plekke.
,,Millal see juhtus?" kordasin ma valjema häälega.
Ülemuurija Joe Jolbert vastas ebalevalt: ,,Me just avastasime selle. Üks inimene oli tulnud teie isale külla ja ta ütles, et ta oli vannituppa läinud. Siis kuulis ta karjet ja nägi välja tulles, et teie isa on surnud. Seejärel helistas ta meile - polit.seile ja kiirabile."
,,Võmmid ei viitsi kunagi midagi lahendada," pomisesin ma vaevu kuuldavalt. ,,Nad alati jätavad asjad müsteeriumiks."
Joe Jolbert kohendas taas oma prille - see käib nii närvidele, kas ta ise sellest aru ei saa!? - ning kortsutas kulmu. Ta küsis: ,,Kas te ütlesite midagi, preili Gree?" Hääl kõlas tal lootusrikkalt - justkui nagu ta ootaks, et ma ütleks, kes mu isa mõrvas. Tänan väga, kuid ma tahaks seda ise ka teada!
Surusin käed selja taga rusikasse ning proovisin naeratada - mu suunurgad vaid tukslesid kergelt ning vastumeelselt. ,,Ma ei öelnud midagi," sõnasin ma rahulikult. ,,Võib-olla kujutasite te seda lihtsalt ette."
,,Hmh, jah," pobises Joe Jolbert luupi oma rinnataskus näppides. ,,Mul on täna väga tihe tööpäev olnud... Mõrvad hakkasid jälle... Täna juba kolm mõrva, kui seda mitte arvestada..."
,,Kolm mõrva?" pärisin ma jahmunult.
,,Jaa," pomises ülemuurija eemalviibiva häälega. ,,Tõesti - juba kolm."
,,Kas need algasid jälle?" nõudsin ma. ,,Kas need vahepeal peatusid ja algasid siis jälle?"
,,Jah, ma..." Järsku ülemuurija Joe Jolbert peatus ja vaatas mulle pahaselt otsa. ,,Kuule, preili. See pole teiesuguse alaealise tüdruku jaoks sobiv teave. Parem on, kui ma jätan selle enda teada, kui te pahane pole."
,,Ei," ütlesin ma teeseldud rahulikusega - parema meelega kolkiks ma seda naeruväärset ülemuurija-p***kotti sama moodi nagu Alex't. ,,Mul ei ole vist seda teavet tõesti vaja. Kas teie töö on tehtud?"
,,Jah," vastas Joe Jolbert ringi vaadates. ,,Ma uurisin terve korteri läbi. Leidsin vaid tavalisi sõrmejälgi - midagi ebatavalist ei olnud." Kui ta need viimast nelja sõna lausus, kõlas tema hääl veidi ebalevalt. Panin selle kohe kõrva taha. Iga pisiasi võis olla jumal teab kui tähtis.
,,Olgu, head päeva preili Gree," sõnas ülemuurija Joe Jolbert lõpuks ohkava häälega. ,,Ma jätan teid siia siis üksi. Ma ei sega teie leinamist."
,,Kui üldse midagigi head selles päevas veel on," pobisesin ma niimoodi, et see ülemuurija-jo.bu mind ei kuuleks.
Ülemuurija Joe Jolbert seadis sammud esiku poole. Jäin oma isa laiba juurde. Kuulsin, kuidas Joe Jolbert hakkas välisust avama.
,,Oodake, kas te laipa ära ei viigi?" hõikasin ma.
,,Seda teevad teised spetsiaalsed inimesed," hõikas ülemuurija Joe Jolbert vastu. ,,Nad tulevad umbes paari minuti pärast, kui ma ei eksi."
Seejärel mees lahkus korterist ning ma jäin laiba juurde üksi. Ma väristasin õlgu - laibad tõesti olid jubedad, seda arvas kindlasti umbes mitu miljonit inimest maailmas. Miks see ohver pidi just minu isa olema? mõtlesin ma õnnetult. Ta on mind üles kasvatanud. Minuga hea olnud - tõesti, miks? Loodan, et ta sai taevas rahu.
Järsku tulid uksest sisse inimesed kanderaami ja musta suure kilega. Nad andsin käega märku, et ma taganeksin eemale. Tegin seda suure vastumeelsusega. Nad tõstsid isa laiba kanderaamile ja katsid musta kilega. Nad noogutasid ja viisid ta minema, jättes mind veelgi rohkem üksi, kui ma oleks soovinud. Mul pisarad purskusid veelgi ägedamalt silmist.
Uks sulgus nende inimeste järel ning korterit valit.ses vaikus. Sünge. Meeleheitlik. Surma täis. Tajusin surma hiilivat varju mööda seina libisemas ja diivani varjudesse pugemas. See vari jääbki siia. Igavesti. Jälitab mind ja Carli igavesti. Nuuksatasin lämbuva häälega - kui vaid tema oleks siin. Ta saaks mind oma embusse haarata ja mind rahustada.
- - -
Kuulsin vaevu ukse sulgumist ja avanemist, kui Carl koju tuli. Kell lõi kohe kaks ning ma istusin elutoa aknalaual, jalad krõnksus ja käed ümber jalgade põimitud. Pea oli mu asetatud põlvedele. Ma soovisin, et Carl saaks asjast otsamaid aru ja ütleks, kes see mõrvaja oli, et ma saaks talle kohe kätte maksta.
,,Cameron?" hõikas Carl esikust.
,,Ma olen siin," hõikasin elutult vastu.
Välgukiirusel oli Carl minu juures ja küsis murelikult: ,,Mis on? Kas juhtus midagi?"
Tõstsin pilgu. ,,Isa on surnud," vastasin ma lämbuva häälega. ,,Ta mõrvati."
Carl jäi vait. Ta vaatas hetkeks klaasistunud pilguga kaugusse, kuid siis võttis mu õrnalt sülle ning viis mu meie tuppa. Ta asetas mu minu voodile pikali ning istus voodiäärele.
,,Mis juhtus?" küsis ta rahustavalt, silitades mu käsi. ,,Räägi mulle kõike."
Jutustasin talle veidi kindlama häälega sellest, kuidas ma olin näinud meie kortermaja poole sõitvaid kiirabi ja polit.sei autosid. Siis rääkisin, kuidas olin kiiruselt ka muutunud ning ma olin kiiresti läinud kortermajja. Siis rääkisin lõpuks, milline oli minu ja selle ülemuurija-jo.bu Joe Jolberti vaheline vestlus.
,,See on kõik," lõpetasin ma.
,,Hmm, see on tõesti veider..." pomises Carl mõtlikult. ,,Sellised tunnused... Mõrvad peatuvad, käivituvad, jälle peatuvad ja siis jälle käivituvad... Mis seda võiks küll mõjutada?"
Ta silitas mu juukseid. ,,Praegu puhka," sõnas ta. ,,Homme on meil matused. Siis võime mõrva uurida."
,,Me peame," parandasin ma teda ja Carl muigas hetkeks mu kindlameelsuse üle.
Järsku märkasin ma midagi. Ma kargasin püsti ja tormasin ukse juurde, Carli protesteerimisest välja tegemata. Ma kükitasin ukseläve juurde ning leidsin sealt pika, umbes nimetissõrme pikkuse punase juuksekarva. Juhtlõng, mõtlesin ma võidukalt. Mis juhtib meid mõrvajale aina lähemale...

- - -

Autori kommentaar »

Veidi pikem osa. Noh, nüüd läheb mõrva uurimiseks. :D

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


-Beanbiten-

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 2 )

 

Kommentaarid

LoveVidevik

Sa oled liiga hea. Jätka!
 

-Beanbiten-

Tänx.
 

TwilightSaga

Nii super mega hüper vinge Jätka!
 

nikike

niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii heaaaaaaaaaaaaa

MA LIHTSALT EI OSKA MIDAGI ÖELDA MA SEISAN NAGU TUMM ARVUTITAGA
 

sireloks

Nüüd Cameron ja Carl teevad siis detektiivi tööd
 

-Beanbiten-

TwilightSaga - Võiksid rohkem kriitikat endast väljendada.
nikike - Ohohoo...
sireloks - No, midagi seesugust jah.
 

Feliz-

Huvitav, ja järjest huvitavamaks läheb. Varsti on nagu "Hercule Poirot´s" Põnev oleks Igatahes, väga hästi õnnestus jällegi!♥
 

-Beanbiten-

Aitähh!
 

Merikajakas

Tuleb välja, et oled lisaks müstikale ka super krimikirjanik!
Väike annus kriitikat ka, aga see läheb Su kirjakasti
 

-Beanbiten-


 

SweetyKitten

whoa mida lõppu, ülihea
 

-Beanbiten-


 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima