Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Twelve worlds[part 68] (9)

10.07.2011 11:40, x178 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

- - -

68.MINA VERSUS ALEX

Sammusin kiirelt garderoobi, et juba niiskeks jõuda muutunud jope seljast võtta. Tirisin kindad käest ja toppisin need jope taskusse. Tegin jope luku lahti ja võtsin mütsi peast. Sasisin korra oma uusi juukseid ja taipasin, et need ei lähegi sassi. Imede ime, mõtlesin ma. Nüüd vahivad poisid mind veelgi rohkem.
Poisid vahtisid mind tõepoolest. Minust mööduvad ja seisvad - polnud vahet, nad ikkagi vahtisid ja jõllitasid, suu ammuli. Ma sulgesin silmad ja mõtlesin, et ma võiksin seesama lühikeste punaste juustega tütarlaps olla. Kuid selle asemel olen ma küünarnukkideni ulatuvate sädelevate pruunide juustega. Ja need ei lähe isegi sassi!
Ärge palun vahtige, anusin ma mõttes. Tõesti noh - ärge vahtige! Te olete mind ennem ka näinud, nüüd olen ma lihtsalt veidi teistsugusem! Sellele mõeldes mõtlesin ma, mida Samantha ütleks. Ja Janet. Oi, ta läheb kadedusest roheliseks! Judistasin selle peale mõeldes õlgu.
Lõpuks jõudsin oma klassi boksini - sellele läks tunduvalt sada aastat. Võtsin jope seljast ja riputasin selle oma nagisse. Kollane kleeplindi riba, millele oli kirjutatud minu nimi, oli hakkanud seinalt maha kooruma. Minu nagi asus nurgas, võimalikult teistest eraldatud. Panin mütsi jope peale ja proovisin kleeplinti rohkem seina vastu suruda. Kuid lint punnis vastu ja jäi ikka pooleldi kinni - mitte tervelt. Ohkasin alistunult, kehitasin õlgu, võtsin maast koti ja kõmpisin boksist välja. Ma ehmusin päris korralikult, kui Alex järsku minu ette ilmus.
Ta vahtis mind päris vihaselt. Mitte selle armastava ja õrna pilguga, mida ta kasutas siis, kui me paar veel olime. Olin kindel, et ta tahtis mind millegis ähvardada. Nägin, et tema pilk libises mu uutele juustele. Ma kohendasin kotti oma õlal ja tõstsin ühe käe selja taha ning surusin selle rusikasse. Ma olin valmis talle vastu vahtimist virutama. Abiks võis ka olla raskeid aineõpikuid täis koolikott.
,,Käisid juuksuris?" pilkas Alex lõpuks.
,,Pole sinu asi," nähvasin ma külmalt.
,,On küll," kõlas tema poolt vastus.
,,Kuule, ole oma s****e Cristellaga, mind ei huvita," sisisesin ma. ,,Me pole enam paar ei saa ka enam selleks. Käi minema p**akott."
,,Ära teda enam sõima," sisises Alex ja tuli mulle lähemale, käed rusikas. ,,Või sa..."
Ma ei saanudki teada, mida ta tahtis öelda, sest ma tõstsin välkkiirelt oma rusika ja virutasin talle vastu nina. Siis tõstsin ma jala ja virutasin sellega talle vastu lõuga. Seejärel tõstsin ma koti ja virutasin talle sellega täpselt keskkohta.
Alex oigas valust ja lendas vastu pinke pikali. Ta lõi oma pea valusalt ära ning poiss vajus aeglaselt pinkidelt maha. Tore, et mingit õpetajat kohal ei olnud, sest selline peksmine polnud koolis lubatud. Kuid õpilasi oli kogunenud vaatama ja nad palksutasid ning karjusid tunnustavalt. Kõik olid peamiselt minu poolt, sest keegi polnud näinud, kuidas tüdruk poissi jalgade, käte ja kotiga peksab. Muidugi umbes veerand pealtvaatajatest - peamiselt poisid - olid ikka Alexi poolt.
,,Cameron! Cameron!" karjusid pealtvaatajad kõrvulukustavalt - peamiselt pool kooli teadis mind, kuna ma olin päris uus õpilane.
,,Alex! Alex!" kisasid need poisid, kes Alex'i poolt olid.
Alex tõusis vankudes püsti ja ma märkasin, et tal nina veritses. Ta otsmikul oli väike sinakas muhk. Ma viskasin koti kõrvale ja tõstsin kaitsvalt rusikad. Minu poolt olevad õpilasid huilgasid tunnustavalt ja aplodeerisid mulle. Alex röögatas ja jooksis mulle kallale. Ma aga panin talle välkkiirelt jala ette ja ta komistas. Siis virutasin talle põlvega kõhtu, teise jalaga selga, nii et tegin üle poisi hüppe - rahvas kisas valjemini. Ma virutasin Alex'le rusikaga veel kord näkku ja lõin jalaga veel kõhtu, nii et ta maha kukkus. Ta jäi seekord lõplikult lamama.
,,Vaata ette järgmine kord, kui minuga rääkima või kaklema tuled," sõnasin ma külmalt kotti maast võttes - rahvas aplodeeris veelgi kõvemini. ,,Ma võin sulle mitu korda keskkohta lüüa, kui soovid."
Seejärel sammusin ma trepist ülesse, adrenaliin ikka veel laksumas. See oli küll vägev. Ma olen paar korda ennem ka poistega kakelnud, kuid siis oli viik. Seekord olin ma täiesti ausalt võitnud.
Minu jahmatuseks levisid sündmused ülikiiresti. Selleks ajaks, kui ma poolel teel klassi olin, teadis pool kooli sellest kaklusest. Minust mööduvad inimesed vaatasid mind aukartusega ja sosistasid paar sõna:
,,Näe, see on see tüdruk!"
,,Cameron, sa mõtled?"
,,Jah, seesama! Ta tegi Alex'le pähe!"
,,Ossa, Alex pole kunagi ühegis kakluses pähe saanud!"
,,Tal on raudselt mingid erilised anded..."
,,Arvata võib..."
Sellised jutukatked jõudsid mu kõrvu ja kõlasid veel kauem. Mu pea kumises sellest veidi. Ma polnud tegelikult millegi silmapaistvaga kunagi säranud - nüüd oli selleks võimalus. Tüdruk koolis, kes tegi poisile pähe... Naersin mõttes - Alex'l ei vea, ta sai kõvasti alandada, saades minult pähe.
Jõudsin varsti klassi ja nagu ma olingi kartnud, teadis terve klass juba sellest. Ka nemad näitasid näpuga ja sosistasid, aukartus hääles. Mulle meeldis veidi, kui nad sosistasid. Aga mulle ei meeldinud karvavõrdki, et nende hääles kõlas väga selgelt aukartus. Mõtlesin mõrult: Nad võiksid selle aukartuse täielikult maha jätta - see on totaalselt mõtetu.
Jõudsin oma pingini ja hakkasin asju lauale laduma. Kõik pöörasid oma pilgud minu poole ja ma punastasin. Tüdrukud pöörasid pilgud sellepeale eemale, kuid poisid jõllitasid mind ahnelt edasi. Oi, ma ju unustasin, kui teistsugusem ma olen.
Samantha minu kõrval sosistas: ,,Kuulsus, võim, jumaldus - kuidas meeldib?"
,,Mitte sugugi," vastasin ma sellepeale. ,,Mulle ei meeldi see aukartus." Siis ma taipasin rõõmsalt, et Samantha hääles see ei kõlanud.
,,Sa trügisid Alex'st ette ja said koha kõige popima õpilasena koolis. Naudi seda mõnda aega ja ära tee midagi silmapaistvat. Siis trügib keegi teine sellele kohale ja kogu moos - oledki normaalne!" vuristas Samantha.
,,Ma ei usu, et poisid mind veel niipea unustavad," sõnasin ma süngelt, poistele pilgu heites. ,,Mäletad, kui palju muutnud ma olen?"
,,Nojaa," nentis Samantha mõtlikult. ,,Selle kallal peab veel töötama... Järsku lõikad oma juuksed ära?"
Ma hakkasin naerma. ,,Jajaa."
,,Aga võiks ju praegu kääridega proovida?" pakkus Samantha järsku.
,,No, ma ei tea," kõhklesin ma, pinalist kääre otsides. Leidsin need ülesse ja hüpitasin neid mõtlikult peopesadel.
,,Kas sa tahad jälle tavaliseks saada?" nõudis Samantha käsi rinnal risti pannes.
,,No, praegu võib väikese otsakese ikka lõigata," nõustusin ma lõpuks ja andsin käärid Samanthale, et too lõikaks.
Samantha võttis juuksesalga pihku ja proovis väikest tükki lõigata. Tundsin ähmaselt kääride survet, siis oli kuulda krõksatust. Sellele järgnes Samantha totaalselt üllatunud ahhetus.
,,Mis on?"
,,Käärid läksid katki," ütles Samantha jahmunult.
,,Mida?" ei suutnud ma oma kõrvu uskuda.
Samantha kordas aeglaselt: ,,Käärid läksid katki - su juukseid pole võimalik lõigata."
,,Ossa," ahhetasin ma ja panin kaktised - ehk siis nürid - käärid pinalisse tagasi.
Siis helised tunnikell ning õpetaja astus klassi. Ta ahhetas korraks, nähes mu juukseid, kuid pööras siis tähelepanu tagasi tunnile. Ta hakkas uut teemat seletama ning ma kuulasin teda.
,,Räägime pärast," sõnas Samantha sosinal, kui me vihikud avasime.

- - -

Autori kommentaar »

Lõpp oli veidi naljakas minu arust. :) See, kus Samantha ütles: ,,Käärid läksid katki." XD

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


-Beanbiten-

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 2 )

 

Kommentaarid

TwilightSaga

Super lahe! Lõpp oli väga lahe Jätka!
 

CreepyMoon

Hea, ootan uut
 

Ufomaria

Parim!
 

LoveVidevik

See oli lahe, kui Cameron Alex'le koha kätte näitas.
 

-Beanbiten-

TwilightSaga - Aitähh!
CreepyMoon - Aitäh!
Ufomaria - Tänx.
LoveVidevik - See oli jah lahe.
 

Feliz-

Paras #!?!#le!
 

-Beanbiten-

Hehehee.
 

sireloks

Vägev, Cameron tegi Alex-ile pähe
 

-Beanbiten-

Jaah.
 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima