Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Armastus

Pain.Betrayal.Sadness <Neljas Osa> (0)

03.07.2011 01:40, x144 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

"Jamh, mis uudised ?" sõnasin tüdinult. "Paki kohver kokku, 8 tunni pärast oleme juba Londonis!" naeris Lars ning lõpetas kõne. Oleksin sellel hetkel kindlasti oma nägu näha. Naeratasin endamisi, kuid muutsusin tõsiseks peagi. Läksin grderoobi ning tirisin välja kõige kenamad riided. Toppisin need ükskõikselt kohvrisse ja sulgesin selle. Endal oli pannud selga leopardi mustriga minikleidi, kuhu peale oli sädeleate littritega midagi peale tikitud. Panin jalga kontsakingad ning kirjutasin pisikese kirjakese oma vanematele, et nad muretsema ei hakkaks.
Lahkusin korterist ning sõitsin liftiga alla. Tirisin oma mummulise kohvri viimasest trepist alla ja suundusin õue. Limusiin oli ees. Muigasin. Kõndisin õrnalt autoni ning astusin sisse samal ajal kui Franc väljus, et mu kohvrit ära panna. Istusin pehmele nahast toolile ning sulgesin silmad. Oi, kuidas vihkasin lennukeid. Sõit lennujaama oli tavalisest lühem, nagu oleks kohe keegi teadnud, et ma TAHAN minna Londonisse. Franc tiris mu kohvri välja ja ulatas selle mulle. Lohistasin seda mööda maad niikaua kui jõudsin elnnujaama sisse. Jätsin veel Franc'iga hüvasti, kuid sisse astudes tervitasin juba Larsi. Läksime andsime kohvri ära ja siis turvakontrolli.
Turvakontrolli järjekorras oli vastik. Inimesed nihelesid, karjusid, ühesõnaga tegid kõike ebamugavat. Kõndisin sealt väravast läbi ning minu üllatuse.ks hakkas see piiksuma. Ohkasin üpris valjult. Tõenäoliselt mu kingad. " Vabandage, need mu kingadest tõenäoliselt" sõnasin nukra naeratusega. " Palun võtke need ära ja tulge uuesti läbi" sõnas see mees tõsiselt. Avasin kingade luku ning sikutasin need jalast ja kõndisin uuesti läbi. Vaikus. Ojjee. Võtsin oma asjad lindilt ja panin kingad tagasi jalga. Lars irvitas terve selle aja minu üle. Saatsin talle vihaseid pilke.
Istusime oma väravas ning lugesime. Lugesin raamatut " Alice In Wonderlnd", mis on tõenäoliselt kõige igavam raamat maailmas, aga polnu midagi teha. Lars, aga luges raamatut Ameerika kohta. Keerasin tüdinenult lehte. Järsku hakkas lennujaama töötaja rääkima. Külarites heli kahtlaselt krabises niiet ei saand midagi aru, kuid teiste järgi järeldasin, et lennukisse saab. Seisin järjekorda niing sikutasin Larsi endaga kaasa. Lennujaama töötaja oli lahke ning väga viisakas, mitte nagu osad. Igatahes, umbes kahekümne minuti pärast olin lennukis. Istusin kramplikult teises reas akna äärsel toolil ja närisin oma alahuult. Kuulsin, kuidas piloot ennast tutvustas ja rääkis midagi ning siis algas lend. Kuulsin rataste aina kiiremaks minevat veeremist asfaldil ning minuti pärast tundsin oma kõvu lukku minema. "Oooeii, mitte jälle !" vingusin vaevukuuldavalt, aga ilmselt >Larsil on hea kuulmine. " Noh mis on mu päikseke ?" küsisis ta ebatavaliselt õnnelikuna. "MU KÕRVAD ON LUKKUS !" karjusin vaikselt ning saates vihaseid pilke Larsile. " Rahrahu päikseke, küll see üle läheb" rahustas mind Lars samal ajal irivtades. Küll mul oli ikka õel mänedžer. Keerasin talle selja ning mossitasin vaikselt.
Lennuk rappus korraks, võpatasin hirmunult. Keerasin uba valusaks jäänud külge ning märkasin, et Lars magab, päris valjuhäälselt. Ma vihkan kui ta norskab. Andsin talle küünarnukiga väikse müksu, mis sundis ta hetkeks vaikima.

JÄTKUB

Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


kaisukas213

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima